Iha

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • XXVI. Need ihad, mis täitumata jäädes ei põhjusta valu, pole hädavajalikud, vaid kätkevad endas kergesti tõrjutavat soovi juhul, kui näib, et neid on raske saavutada või et nad tekitavad kahju.
  • XXIX. Ihadest on mõned loomulikud ja [hädavajalikud, mõned loomulikud ja] mittevajalikud ning mõned pole ei loomulikud ega vajalikud, vaid tekivad kõigest tühja arvamuse tulemusena.
    • Epikuros, "Peamised arvamused" ("Peamised arvamused. Ütlused", tlk Kaarina Rein, Akadeemia 5/2013, lk 771-781)


  • Iha on alati poliitiline. Sellega mõeldakse enamasti midagi halba. Programmeeritud, rõhumisele kaasa töötavaid fantaasiaid, ideoloogilist teadvuseuuristust, isanda-orja suhteid. Mina pidasin oma iha poliitiliseks kõige paremas mõttes: nimelt hakkas ta tõsiselt tööle, keha lülitas end sisse ainult healoomuliste, empaatiliste poliitilis-moraalsete objektide puhul. See toimus pigem refleksioonieelselt, verbaalne "mina" ei pidanud midagi valima. Keha ütles "go!", ja ma gratuleerisin ta eetilist maitset.


  • Mis puutub sellesse, miks meid erutavad lillelõhnad, siis lilledel on jõuline ja energiline suguelu: lille lõhn kuulutab kogu maailmale, et taim on viljakas, saadaval ja ihaldusväärne, selle suguorganid nõretavad nektarist. Selle lõhn meenutab meile jäänuklikult viljakust, tarmu, elujõudu, nooruse kogu optimismi, lootusrikkust ja kirglikku õitsengut. Me hingame selle vänget lõhna sisse, ja olgu meie vanus mil­line tahes, tunneme end ihast lõõskavas maailmas noorena ja naitumisealisena. (lk 29-30)
  • Feromoonid on iha koormaloomad. (lk 44)
  • Mõni Manhattani moekas naine kasutab parfüümi nimega Pheromone, mille hind on kolmsada dollarit unts. Võib-olla küll kallis, ent milline on afrodisiakumi hind? Loomade seksuaalselt peibutavate eritiste alastele avastustele tuginev parfüüm lubab vihjamisi panna naisterahva väljakutsuvalt lõhnama ning teha tursketest mees­test iha orjad, armuzombid. Kummaline on selle lõhnaõli pre­tensioonikuse juures see, et tootja pole täpsustanud, milliseid feromoone see sisaldab. Teadlased pole inimferomoone veel tuvastanud, samal ajal kui, ütleme, kuldi omad on kindlaks tehtud. Pilt sellest, kuidas terve põlvkond noori naisi kõnnib mööda tänavat ja lõhnab kuldiferomoonide järele, on kumma­line isegi Manhattanil. Lubage mul anda üks ulakas soovitus: laske emisekari Park Avenue'le lahti. Hajutage nad hoolikalt Pheromone'iga lõhnastatud naiste hulka. Helistage hädaabinumbril 911. (lk 46)
  • Seksuaalvahekord on ülim lähedus, ülim kompimine, mil me teineteist neelame nagu kaks kinglooma. Me mängime teineteise õgimist, teineteise seedimist, me toitume teineteisest, joome teineteise vedelikke, poeme sõna otseses mõttes teineteise naha alla. Suudeldes jagame ühte hingeõhku, avame armastatule oma keha suletud kindluse. Me poeme suudluste sooja võrgu alla. Me joome teineteise suu kaevust. Asudes teise keha suudlustega katma, kaardistame oma sõrmeotste ja huultega uut maastikku, peatume rinnanibu oaasis, reie künkal, lülisamba looklevas jõesängis. See on omalaadne puudutuste palveränd, mis viib iha templisse. (lk 132)
  • Trühvlikasvatajale ning tema emisele, kes kõnnivad maa-alusel trühvliaial, on olukord küllap halenaljakas ja kurb. Siin tunneb too ilus terve emis kõige iharama kuldi lõhna, kellega ta on elus kokku puutunud, ainult et millegipärast näib too olevat maa all. See ajab emise marru ja ta tõngub meeleheitlikult, kuid välja ilmub kõigest kummaline muhklik, laiguline seen. Seejärel tunneb emis vaid mõne sammu kaugusel järgmise üliisase kuldi lõhna - too on samuti maa alla maetud - ja asub tööle, üritab teda meeleheitlikult välja kaevata. Küllap ajab olukord ta ihast ja pettumusest hulluks. Lõpuks korjab trühvlikasvataja seened kokku, paneb kotti ja veab emise tagasi koju, ehkki tolle selja taga väreleb kogu aed kenade kultide vängest aromaatsest jõõrast, kes kõik tema järele õhkavad, kuid on nähtamatud! (lk 190)


  • Mõtlen kergenduse ja kahjutundega inimestest ja nende tõvest, nende ühekssaamise ihast. Milleks see ühendusepüüd, milleks? Väljume pärast kas päikesepaistesse või udusse. (lk 37)
  • Käisin eile uue arsti, naisarsti juures. Mul oli kokkulepe meesarstiga, kuid lõin araks ja ei ilmunud kohale. Naine on parem. Ta vaatas mu läbi, silmitses hindavalt ja ütles: "Miks te ennast näljutate?" Selleks, et mitte tunda armastust, mitte tunda iha, mitte midagi tunda! (lk 40)
  • Elan kuidagiviisi, poolikult. Moonutatud valsirütmis. Mind hoiab jalul vaid usk armastuse haprusse — tean, et see lõpeb kunagi. Olen seda lõppu juba aprillist peale uskunud ja oodanud. Armastus ei saa igavesti kesta. Isegi iha ei kesta igavesti. Armastasin kunagi oma meest ja nüüd ei armasta ma teda enam, me ei maga enam koos, meie vahel on kõik läbi. Kuna tema seda teile vaevalt ütlema hakkab, ütlen mina. (lk 40-41)
  • Istun siin, oma toas, pea ja keha tuikavad ihast, mis on muutunud abstraktseks, kaheldavaks ja kibedaks, elan edasi kuust kuusse, mu rakud paljunevad ja eritavad soojust lõputult. Ma ei kahetse, et mul lapsi pole. Ma ei täna teid selle eest, et ma teil olemas olen. Minus pole raasugi tänulikkust, pole üldse midagi. Ei, ma ei ole põrmugi tänulik. Ma ei suuda tänulik olla. (lk 41)
  • Kõnnime edasi. Olen oimetu. Tunnen rasket, inetut iha tema, ta keha järele. Tahan teda, nagu olen palju kordi enne tahtnud, kui meie elu tundus lihtsamana, kui me mõlemad eksisime selle suhtes, mida tegime... mõtlesime mõlemad, et meie armastus ei sega kedagi... ei minu meest, ei tema perekonda. Ma ei tea, miks see nii oli. Nüüd tahan temaga jumalaga jätta, kuid sellest ei tule midagi välja, mitte midagi. (lk 45)


  • [Lundberg:] Tuli välja, et viga oli minus. Minu seemnerakud ilmselt ei ujunud küllalt jõuliselt ja neil ei õnnestunud eesmärgini jõuda. Sihukest asja pole meeldiv kuulda. Minu mehelikkus sai paraja lopsu ja järgmised kuud olin samasugune titetegemisehull nagu Ingridki. Katsetasime mitu korda kunstlikku viljastamist, mis maksis pöörast hinda ning iga kord ebaõnnestus. Lõpuks sai meil jaks otsa. Iha oli kadunud, sest kõik kehavedelikesse puutuv seondus katseklaaside ja spermatotsikutega. Pärast seda aega oli meie abielu tegelikult läbi. (lk 30)

Luule[muuda]

Issand, oh halesta mino henge
palava lätete vägevät iha,
halesta ahastust tundva henge
hullude mõtete mõtsikat viha.
...
Alasti naiste ning hoorte perrä
kisop mo himo; kõik tii viivä sinnä
värati mano, kon sivvo om kerrä
tõmmanu ennäst, et valvata linnä.


Andesta, noorusarm, kui oled unund —
maailma hoovus kannab kaasa mind,
muud ihad-lootused on loori punund
su ette, aga need ei määri sind!

  • Emily Brontë, "Mälestus", tlk Märt Väljataga, rmt: "Väike inglise luule antoloogia", 2018, lk 179-180

Kirjandus[muuda]