Viljakus

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

Põllumees ja surm (Hans Holbein noorem)
  • Ma olin tükk aega ja sügava nukrusega vaadanud Holbeini kündjat ja jalutasin nüüd ringi maal, mõeldes maaelule ja maaharija saatusele. Kahtlemata on kurb kulutada oma jõud ja elupäevad kiiva pinnase lõhestamisele, mis laseb endalt kiskuda oma viljakuse aarded, kui samaaegu tükike kõige tumedamat ja jämedamat leiba on päeva lõpul ränga töö ainsaks hüvituseks ja tasuks. Maapinda katvad rikkused, viljasaagid, puuviljad, rammusas rohus priskenevad uhked loomad on väheste omand ning enamiku kurnamise ja orjuses hoidmise vahend. (lk 13)


  • Kui valida keha kuvandist välja mõned tahud, mis sündsust ei riiva, peame olema valmis selle moonutuse nimel kannatama. Keha ei ole mõnevõrra poorne anum. Või kujundit vahetades - aed ei ole seinavaip; kui kõik umbrohud välja kitkuda, jääb muld lahjaks. Kuidagi peab aednik viljakust säilitama, andes tagasi seda, mida on võtnud. Eriline kohtlemine, mida mõned religioonid lasevad osaks saada anomaaliatele ja jälkustele, et need headuse teenistuses väekaks teha, sarnaneb umbrohu ja mahaniidetud rohu kompostimisega. (lk 279)