Mine sisu juurde

Aleksander Suuman

Allikas: Vikitsitaadid

Aleksander Suuman (kodanikunimega Aleksander Suumann; ka Sass Suuman, Suumani Sass; 25. aprill 1927 Metsaküla, Avanduse vald (tänapäeval Käru, Väike-Maarja vald) – 19. aprill 2003 Tallinn) oli eesti luuletaja ja maalikunstnik.

Luule[muuda]

Kas minu jaoks on maailm tõesti valmis?
Kui võtaks õige mõõga, ihuks haljaks
ja mälestuste vastu hakkaks sõdima.
Nad muidu röövivad mind päris paljaks.

  • "Korrutud hetk" kogus "Maa paistel" (1975), lk 7


Ürgmetsa puuna oma kõrgusjärku
ja valgusesse kuuluda vaid tohid.
On sinu pea peal varjulised ladvad
ja sinust allpool noorendik ja rohi.
/---/
On üraskid ja juurepäss su juures.
Vaik välja valgub, oled tuulekõbi.
Hea metsavaht sind varsti ära koristab,
et ei haaraks tervet laant see tõbi.
/---/
Kui ostmist ega laenutamist pole.
Su ainsaks hooleks sirge kehahoid,
kui kasvad uhkes salus. Aga jässakal
jääb elu sisse keset kehvi soid.

  • "Laul olemisest" kogus "Maa paistel" (1975), lk 9


Väiklus istub mu hinges,
taevalaotus mu peal.
Ah, et väikluse asemel
oleks laotus seal!

See soov on täitsa naeruväärt.
Ei sündida saa ime.
Ma olen tuim ja tusane
ja ühemõõtmeline.

  • "Ränk tühjus" kogus "Maa paistel" (1975), lk 28


Kui õnne pole leidnud laias ilmas
ei ausa ega alatuma moega,
siis sünnipaik sind ikka vastu võtab,
nii nagu võetaks ärakadund poega.
/---/
Me nende mälestuseks klaase tõstame,
kes muru alla kolde juurest kolinud.
Anette-tädi kõikidega kindla peale
oleks praegu suudelnud ja norinud.
/---/
Ei kaevumeister Juhkam sünnist surmani
viina sallind. Pelgas teist kui tonti.
Ta oma nõu seest oma jooki rüüpas.
Ja nõu peal oli kolp ja veel kaks konti.

Pirkpauna Kaarel, väeti, leparaoga
läks karu peksma ja ei kartnud õudu.
Kuid karu arvas, laps on lolliks läinud.
Ja lolli vastu pole ilmas jõudu.
/---/
Kõik väga armas on ja väga ülev,
ainult ühe nukravõitu veaga -
kakskümmend aastat oma isamaja
ma pole enam näinud selge peaga.

  • "Neid igasuviseid sõite kodukanti" kogus "Maa paistel" (1975), lk 51-53


Koolmeister olla, olla värsimeister
samaaegselt - täitsa võimatu.
Üks amet nõuab ikka pikka mungarüüd
ja teine — käia ringi hoopis rõivitult.

Oh simuleerimist ja näitemängu!
Mul hambus nagu kont moraalikoodeks.
Keelepära taga aga mulksuvad
üks lorilaulu salm ja soodeks.

  • "Neid igasuviseid sõite kodukanti" kogus "Maa paistel" (1975), lk 79


Kui pildile on joonistatud
nooli, numbreid, valemeid,
taevatähti, traati, limuseid, liiklusmärke
või muud näiliselt seosetut,
nagu pool sõrme, topis, pistik, lagendik, -
ja eriti, kui autor on algaja -,
siis kunstiteadlased ütlevad:
filosoofiline.

  • "Vaikijate kunst", rmt: "Nofretetega metsas", 1986, lk 18


Kui katku kardan kulumist ja moodi.
Näib siiski, et neid hädasti on vaja.

Ma ise olen veidi kulu moodi,
jääkolakas on hinges kogu aja.

Ses soojas sajus oma vastset oodi
loeb koovitajale üks koovitaja.

  • "Ju kevadvihma sajab sabinal" kogus "Kaunis on kummaline" (1988), lk 118


Et viljakas on üksinduse õud,
ma vastu tahtmist hakkan aru saama.

Ei ähvarda mind enam mõttepõud
kesk kaelavarisevat sõnalaama.

Mus kuhjub enneolematu jõud.
Ja sina oled jõudnud bussijaama.

  • "Lahkumine" kogus "Kaunis on kummaline" (1988), lk 120


Kõik maailma luuletused on
kui ühe vitsaga löödud,
välja arvatud luuletajate loodud,
need teise vitsaga löödud.

  • "Lootusetuse lill" kogus "Kaunis on kummaline" (1988), lk 160


Kujund on silmamuondus

Jaapani haikus
on kujund siadusega
ära kielatud

  • "Kujund on silmamuondus", rmt: "Mälestus on metsast rohelisem". Huma, 2000, lk 41


Tema kohta[muuda]

  • Tema Hütt asus tõepoolest Saare keskel metsa sees ja Hüti õue ja põllu taga kasvas Suur Mänd. See oli Lõpmatuse kõige suurem ja vanem puu. Rahvas rääkis, et see on sama vana kui Lõpmatus ise, hakanud kasvama niipea, kui esimene maanukk merest küllalt kõrgele oli kerkinud. Rahvas on teadagi kuulus liialdaja, aga liialdustes on mõnikord varjul tõde. Mul on üks ülesvõte, kus Luuletaja, väike lumivalgete pikkade juustega paljasjalgne mees, seisab lahkelt naeratades Suure Männi all. Sest ta naeratas ikka lahkelt - Maailmale: kuidas sa saadki Maailmast kõike teada saada, kui sa talle ei naerata, kui mossitad? Maailm ju mossitab siis vastu, ei avalda enda kohta midagi! Mänd on pildil temast tohutu palju suurem, kuigi ega Luuletaja ei olnud muidu mingi väike mees. Keskmist kasvu oli. Vist. Ma pole iial Luuletaja kasvu peale mõelnud, kuigi olen teda elus paar korda näinud. Minu jaoks oli ta Luuletaja, see tähendab, hiiglane, ja õieti see väike valgete juustega mees seal Suure Männi all ei lähegi mu peas temaga hästi kokku. Mulle tundub, nagu oleks pigem Suur Mänd ise need luuletused kirjutanud. (lk 102-103)
  • Pärast seda [Vilsandilt lahkumist] ta enam ei luuletanud. See tähendab, luuletas küll ja õige paljugi ja need luuletused on paremad kui paljude teiste omad ja mõnede arvates (aga need mõned, isegi kui peavad end luuletajaks, ei taipa luulest tuhkagi, ja selles ma olen kindel: on müriaad luuletajaid, kes ei taipa luulest tuhkagi) on need isegi tema parimad. Sest need on tavalised. Tavaline peab ikka tavalist kõige paremaks. Sealt edasi tema arusaamine ei ulatu. Ega peagi ulatuma. (lk 105)
  • Inimesed käivad sealt mööda ja keegi ei tea, et see igihaljas puu on tegelikult Luuletaja, kelle riimides laulab Lõpmatus oma laulu, need riimid ei muutu enam ja juurde neid ka ei tehta. (lk 113, Suumani istutatud männi kohta tema viimase korteri akna all)

Välislingid[muuda]