Kolju

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Kolp)
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Vincent van Gogh, "Skelett põleva sigaretiga"

Kolju ehk pealuu ehk kolp ehk surnupealuu on selgroogsetel pea skelett, mis kaitseb ja toestab peaaju, meeleelundeid ning seede- ja hingamiselundite alguosa.

Proosa[muuda]

  • Meie kirjandusliku ühistöö kohta esitatakse meile harilikult täiesti põhjendatud, kuid üpris ühetaolisi küsimusi: "Kuidas te ometi kahekesi kirjutate?"
Algul me vastasime üksikasjaliselt, laskusime detailidesse, jutustasime isegi tõsiselt tülist, mis meil oli tekkinud küsimuses, kas romaani "Kaksteist tooli" kangelane Ostap Bender ära tappa või ellu jätta. Me ei unustanud märkida, et kangelase saatuse otsustas loosivõtmine. Suhkrutoosi pandi kaks paberitükki, ühele neist oli väriseva käega joonistatud pealuu ja kaks kanakonti. Välja tuli pealuu - ja poole tunni pärast oli suure kombinaatori saatus otsustatud. Tal lõigati habemenoaga kõri läbi. (lk 7)
  • Ilja Ilf, Jevgeni Petrov. "Autoritelt". [Eessõna raamatule "Kuldvasikas"]. Tänapäev, 2014. Tõlkinud Vladimir Pirson.


  • Kui me esimese päeva jooksul olime valmis kõhukoopaga ja rinnaõõnega, siis teisel päeval pidi kirurg Konrad appi võtma sae, et avada laiba koljut. See oli kõige kõrgema elujõu, psüühilise pneuma asukohaks. Siit levis see närvide kaudu kogu kehasse ja me võisime ka seda teed jälgida, samuti nagu olime jälginud animaalse ja vegetatiivse elujõu teed arterite ja veenide kaudu. Kuni lõpuks kolmandaks päevaks oli järele jäänud ainult luukere — viimane, mis püsis pärast kõdunemist. Ja ometi oli see osa inimkehast nii tähtsusetu, et sel polnud isegi oma planeeti. See oli vaevalt midagi arstidele, vaid huvitas rohkem kirurge.


  • Prantsuse koljumõõtjatel tekkis Gröönimaal tõsiseid probleeme. Nad töötasid teooria kallal, et inimese intelligentsi ja kolju suuruse vahel on lineaarne sõltuvus. Gröönlastel, keda nad käsitlesid kui ahvide ja inimeste vahelist üleminekuvormi, leidsid nad maailma suurimad kolbad.

Luule[muuda]

Kolp

Sinu maa ja minu, kas võib see veel olla alles?
Su keha viitadeta viirpuutee viib
Mu samblaste müüride ja varemes majani.
Säärane ilu kui sul on maa pealt kadumas.
Kuigi saabuvas ajas pole meie jaoks kodu,
Elame omaenese ajas koos. Nagu käblik
Tee samblapesa mu pealuu sisse, armas.

  • Richard Murphy, "Pesa müüris". Tõlkinud Märt Väljataga. Vikerkaar nr 2 1991
Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel