Klaas

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Beda Stjernschantz, "Klaasipuhujad" (1894)


Klaas on läbipaistev, üsna tugev ja raskesti kuluv, aga habras anorgaaniline materjal, millest saab kujundada väga siledaid ja mitteläbilaskvaid pindu.


  • Taat magas küll sellel päeval isegi kaks vihmaund, aga õhtu tuli selge kui klaas – ennustus pikk, kauakestev põud. Palavad tulid ajad. Oli niisuguseid päevi, et taevas oli valge kui klaas ja pilvetompugi ei olnud näha. Puulehed närtsisid keskpäeval ja ainult jaheda õhtu tulles tõusid lehed uuesti kikki. Kuused kuivasid punaseks ja okkad langesid maha. Oli kõrvetavaid päevi, et perenaised küpsetasid toakatusel leiba, viskasid taigna sinna, ja mõne tunni pärast oligi valmis. Ja tulekahjud möllasid igal pool.


  • Raketid panid põlema luised aasad, muutsid kivi laavaks, puu söeks, vee auruks, tegid liivast ja kvartsist rohelist klaasi, mis vedeles laiali pillatud peeglitena kõikjal ümberringi, peegeldades sissetungi. Raketid tulid nagu trummid, mis põrisevad öös. Raketid tulid nagu rändrohutirtsud parvedes ja maandusid punase suitsu õhetuses. Ja rakettidest jooksid välja mehed, vasarad käes, et tagudes anda võõrale maailmale ilmale niisugune kuju, mis on silmale tuttav, peksta minema kõik võõrastav.
    • Ray Bradbury, "Marsi kroonikad", "Veebruar 2002: Rändrohutirtsud". Tõlkinud Linda Ariva. Tallinn: Eesti Raamat 1974, lk 86


  • Kõige meelsamini hävitab mass maju ja esemeid. Kuna sageli on tegu haprate asjadega nagu aknaklaasid, peeglid, vaasid, pildid, lauanõud, siis kaldutakse arvama, et just esemete haprus on see, mis ahvatleb massi hävitustööle. On küll kindlasti õige, et hävitamise lärm, lauanõude purunemine, aknaklaaside klirin lisab olulisel määral sellest tuntavat rõõmu: need on uue olevuse jõulised eluavaldused, vastsündinu kisa. Lärmi armastatakse ka seetõttu, et seda on nii kerge esile kutsuda, kõik karjub üheskoos kaasa ja klirin on asjade aplaus.


  • Mida näevad mu silmad? Mitte tõelust, vaid ainult peegelpilti klaasseinalt.
Mida piirab klaassein? Tõde ettekujutatud tõelusest. Piiramine on alati nõdrameelsuse tunnus. Hing juhmistub, pekseldes vastu klaasseina nagu lind vastu akent. Valu käes ei suuda enam valu tunda. Ettekujutustest tuimestatud hing, mis veel mäletab oma esialgset jõudu ja püüdleb tõe poole.


  • Klaasist linn – mida muud saabki olla üks linn, milles on nii palju potentsiaali pudeneda kildudeks, mis veristavad veel enne, kui neid näed ja puutud. Selles kultuuride ristumiskohas on igas kaares – keeruta end palju tahad – peegeldusi nii palju, et vahel on raske mõista, kus sa ise oled. Ja ometi pole see lihtsalt peegellinn, sest peegelduste taga näed sa ka midagi muud – ühte teist maailma, teist kultuuriruumi, teist etnost.
Esmakordselt Narva saabudes lõi mind pahviks pealetükkiv mass eestikeelseid tekste ja reklaamplakateid linnaruumis, kus suur osa inimestest ei oska neid hästi lugedagi. Siis mõtlesin, et see on potjomkinlus, nüüd võtan seda millegi keerukamana. Raskem on mul mõista neid, kes soovivad ehitada üles keskaegset barokklinna. Kõiges selles on suur osa peegelpildi püüdmist, mis tundub mulle sama küsitav kui kaevu põhjast vastu kõlava kajaga vaidlemine.
Sellises klaasist linnas ei tea õieti kunagi, kas see, mida näed, oled sa ise või on see üks täiesti muu maailm, mis elab oma elu sinust sõltumata ja iseseisvalt.

Luule[muuda]

Ettevaatust - klaas!
Purunev klaas!

Oh paraku juba
killud
on maas.

  • Betti Alver, "Ettevaatust - klaas". Rmt: B. Alver, "Teosed" I. Tallinn: Eesti Raamat 1989, lk 522


Kuidas läikisid loorberilehed, oleandrid ja orhideed,
kui kuninga mängumehed - hilju vesteldes hilisel ajal -
klaasmajas jõid rummiga teed!
/---/
Kuid äkki - mis prigin ja pragin ja põra? Kesk maja
on korraga mõra! Klaastornis lööb hädakell! Silmad
põledes vastu portaali, ööpimedast vaatab saali keegi
unedes nähtud näoga võimatu vandersell.

"Sina pagana paljas pasatski, mis turaka tempu sa teed?
Sa ju hingad mu klaasmaja katski! Tule sisse, pane
sater selga, söö saia, joo terviseteed!"
/---/
kuid see pagana paljas pasatski vaatas - vilksti -
villast livreed, aevastas katuse katki - atsihh! - ja
läks oma teed.

  • Betti Alver, "Häire". Rmt: B. Alver, "Teosed" I. Tallinn: Eesti Raamat 1989, lk 436


Kunagi
jääb hõbe pimedaks ja mureneb klaas,
tõelus aga vajutab näo vastu akent.
/---/
                               Jumala
kaks selget silma, aga kõik
moondub kirjaks, hieroglüüfideks meile,
ja armust antud viiv põgeneb meie
rumalas ponnistuses leida tähendust ja nime
sellele, mille peegelpildiks valgus meid nimetas.

  • Jaan Kaplinski, "Ei ole lohutust" kogus "Tolmust ja värvidest" (1967)


Imelikke asju sünnib pildil.
Pärisilmas looja kisub päev.
Nii me kahekesi, sõnatuna.
Tunne on, et seda taevapuna
meie enam elu sees ei näe.

Pikad riided, inimese kuju.
Kust ta võtab selle jõu ja väe.
Tõuseb piiblipildilt, läbi klaasi
paneb läänetaeva sisse käe.

  • Mari Vallisoo, "* Vana valge raamat, piiblilugu". Kogus "Mälestusi maailmast". Tartu: Ilmamaa, 2015, lk 281-282



See, mis öösiti vilgub
minu mõtete mütsi all,
teo pärlmutter-rada
või katkitallatud klaasi smirgel,
ei ole valgus kirikus ega töökojas,
leek, mida toidab
punases või mustas kirikuteener.


Nende klaaside taga on tuli,
on valguse algus ja lõpp.
Mina näen seda ammu juba,
mina tean, see on Surma tuba,
oo, ma tean, see on elutuba.
Sinna tuppa! Ma pean, ma pean!
    
Oma suuri must-valgeid tiibu
kannan läbi aastate öö.
Vastu akent, õnnetu, liibu!
Sinna tahta --- su elutöö.
Olen raske ja libisen alla.
Jälle ründan ja vapustan.
Selja taga on pimedad ajad.
Surma valgus on see, mida vajad.


Kirjandus[muuda]

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel