Nora Ikstena

Nora Ikstena (sündinud 5. oktoobril 1969 Riias) on läti kirjanik.

Eesti keelde on tema teostest tõlgitud

"Dzīves svinēšana" (1998) - "Elu pühitsus", 2003, tõlkinud Ita Saks
"Jaunavas mācība" (2001) - "Neitsi õpetus", 2011; tõlkinud Kalev Kalkun
"Vīrs zilajā lietusmētelītī" (2011) - "Mees sinises vihmamantlis", 2019, tõlkinud Hannes Korjus
"Mātes piens" (2015) - "Emapiim", 2018, tõlkinud Ilze Tālberga ja Contra

"Neitsi õpetus"

Loomingu Raamatukogu 2011, nr 13-14.

Ārmaztōks, ārmaztōks, ārmaztōks — hüüavad linnud valguse poole. Valgus loob varje. Lindude varjud, inimeste varjud. Varjud mäletavad, et valgus tuleb. Vesi ja elu, ja neitsi, kelle vallutab valgus.

Ārmaztōks — hüüab neitsi linnuhäälel. Langenud põlvili, loeb ta aega. (lk 7)

Mõtle, mis sa mõtled. Ära mõtetega endale viga tee. Mõtted on nende enese toodang. Sellest pole midagi, et neid saab peita võõraste silmade eest. Sinu silmad näevad neid, sinu kõrvad kuulevad neid, sinu suu hingab neid, sinu mõistuses nad toimuvad. Parem vaata oma jalgade ette. Astu purret mööda üle saatusest, mida lubad endale mõtetes. Saatus on alati õigel ajal kohal. Sina pead samuti õigel ajal valmis olema. Täpne külaline. (lk 12)
Asnāte on teel. Ta tahab jõuda kohta, kus Ede sünnitas Milda, sest Milda sünnitas Ārija, sest Ārija sünnitas Astrīda, sest Astrīda sünnitas Asnāte.

"Nagu piiblis," mõtleb Asnāte, "kui seal vaid ei oleks mehed sünnitamise loorbereid endale võtnud."

"Maailm muutub," öeldakse, "keegi on selle kõik välja mõelnud..." Maailm on nagu uss, kellel on kogu aeg tarvis uut nahka. Aga tema tung keel välja ajada ja nõelata ei muutu. (lk 13)
Ta on ihuüksi seiklusse astunud. Et ühineda ajaga. Anduda ajale. Nad kohtuvad siinsamas üksildasel teel. Aeg libistab oma kareda käe tema džempri alla, tema soe ihu vastab aja puudutusele. Mineviku võdinad, oleviku kananahk, tuleviku värinad. Aja suu tema õhetava kõrva juures. Aja nägu tema rinna kohal. Aja käsi tema süles. Aeg tema jalge ees. Aja sõrm tema huultel. Et ta oskaks vaikida salajastest sidemetest üksildasel teel. (lk 16)
Mida näevad mu silmad? Mitte tõelust, vaid ainult peegelpilti klaasseinalt.

Mida piirab klaassein? Tõde ettekujutatud tõelusest. Piiramine on alati nõdrameelsuse tunnus. Hing juhmistub, pekseldes vastu klaasseina nagu lind vastu akent. Valu käes ei suuda enam valu tunda. Ettekujutustest tuimestatud hing, mis veel mäletab oma esialgset jõudu ja püüdleb tõe poole. (lk 18)

Asnāte läheb kobamisi läbi musta köögi pimeduse. Avab ukse rõskesse ja prügisesse tuppa. Taeva öine valgus näitab lauda toa nurgas akna all. Kord kattis seda tikitud laudlina, kord vakstu, kord ajalehed... Vahel sõtkuti seal piparkoogitainast, kord puhastati seal pohli, kord rapiti heeringaid, kord loeti piiblit, kord kirjutati seal arveid, kord avaldati seal ilukirjas armastust, kord löödi laua ümber laulu, kord võeti napsu, nuteti, kord rebiti seal midagi katki ja parandati ära... (lk 20)
Jessake, millised kanarbikuväljad. Kusagil Šūšli metsade taga või Penderkalnsis. Sinakashall sõba maailmast väljaaetutele. Katab kõik maa haavad. Neile haavadele ei piisaks isegi puuda soola riputamisest. "Lilla kanarbik, keda sa peidad, kellele oled oma südame andnud?" Ārija magab lahtiste silmadega ja näeb und. (lk 27)
"Tule minuga. Siin läheb varsti põrguks ja sa ei armasta oma meest," ütleb ta Ārijale, kui Sinivereliste imperaator oma eksinud lambukesi koju kutsub.

"Ma armastan Alogsit [järv] ja Alogs armastab mind," vastab Ārija siis baltisakslasele, selleks et korvis, millе ta annab, oleksid lillekesed.

Põrgu? Läti on paradiis, ja sel on oma presidendist Juht ja eksporditulusid toov Peekon, kes teda kaitsevad. Ārija ei oska maitsta paradiisi vilju — ta põeb Kalveksite mustast köögist saadud vasakpoolsusehaigust. Lapsest saadik. (lk 28)

"Ulmanis hoiab Lätit nagu oma last." Gubens tõstab taldrikule puuviljakooki keedukreemiga.

[Ārija:] "Kui sõna ei kuula, siis nurka, ja suu kinni." (lk 29)

Paralleelmaailmade lehvikutes tõelusest valjult ei räägita. Tõelus on keelatud. Tõelusega võivad olla salasidemed täpselt nagu salaarmukesega. Ja inimsugu ei suuda taluda palju tõelust. Tõelus on kivistunud nagu fossiilid. Kord olid nad teokarbid, kord merikapsad, kord kahepaiksed, kord meduusid, kord merihobud, kord planktonid, kord vetikad, kord meritähed. Nüüd on nad kivistised, mida hoida kirjutuslaual. Tardunud tõelus, mis siiski end meelde tuletab. Hetked, mil ta surub end läbi aja ja puudutab sind otseselt, ilma vahendajateta. Inimsoost Asnāte kannab endas sel hetkel tõelust. (lk 34)
Sina ei pea vastuvoolu ujuma.

Sina ei pea üks kord lõikama ja seitse korda mõõtma.

Sina ei pea rääkima nagu jumala suust.

Sina ei pea elama, silmad lahti.

Sina ei pea helpima palavat putru.

Sina ei pea peaga vastu seina jooksma.

Sina ei pea õhulosse ehitama.

Sina ei pea püüdma siili paljaste kätega.

Sina ei pea sõitma nagu ilma ohjadeta.

Sina ei pea end laskma ära võluda petlikest lootustest.

Mõistusega inimesed teevad kõike tasa ja targu. Mõistus taevas, nina tuhas. Mõistus merel, tagumik seina ääres. Mõistus, mõistus, tule koju. Kel mõistust, sel muresid. (lk 38)

Abakuks imestab, kuidas puuri aetud inimestel on ikka veel tung leida oma elule selles tõsiduses väljundeid - saada haridust, sünnitada lapsi, töötada puuri heaks, vajaduse korral rääkida kahes keeles nii otseses kui ka ülekantud tähenduses. Abakuks tajub, et elul on kalduvus edasi minna.
Valeprohvet Jossifi surmapäeval, hõõrunud silmi sibulaga, valas Abakuks valepisaraid. Kangelane oleks pidanud laulma "Õnnista Lätimaad!" ja surema hullunud valvuri kuuli läbi. Aga kogu suur ja lai maa löristas nutta, mis kangelastest siin rääkida...

Abakuks kustutas tulesid. Parema meelega vaatas ta pealt surnute lõikumist ja moonutamist, aga mitte seda, kuidas elavad elavad ilma silmadeta, kõrvadeta ja ilma kõnevõimeta. (lk 40)

[Astrīda:] "Kui venelased tulid, pildus preili ema Daugavasse ainult need raamatud, kus oli kirjas, et Lenin suri süüfilisse..."

Nii selge jutt lõi Abakuksile näkku nagu formaliini tugev lõhn.

"Preili ei räägi sugugi läbi lillede," ütles Abakuks ettevaatlikult.

"Meie siin võime kahtlustada ainult teineteist ja veel seda konserveeritud kadunukest," teatas blondiin, korrastades instrumente ja osutades kinnikaetud preparaadile, mis ootas oma järge. (lk 41)

Tomsoni tänava majja, kuhu Arija kolis pärast Kannatuste aastat, oli jäänud mõni üksik üüriline. Hästi toimetulevad lätlased sõitsid loomavagunites Siberisse, hästi toimetulevad juudid sõitsid veoautodes Rumbula mändide alla. (lk 69)
Hirmgi kuulub õpetusse. Õpetusse, mis haarab tõeluse leheküljed, mida ei ole võimalik sõrmede vahelt läbi lasta või diagonaalis lugeda.

Harjumus hirmus elada ajab hulluks. Aga hirm seab tõkkeid ainult äärmuslikes olukordades — näiteks mõtlemisel. (lk 74)

"Noh, neitsi Maarja, võtame," sirutab Monja täis pitsi Asnāte poole.

"Kohe näed kogu tõde," ütleb ta pitsi tühjendades. Asnāte kastab huuli teravalt lõikava joogiga. Viisakuslonks viskab äkilise kukerpalli ja põletab kõri.

"А tõde ei ole loll, ei anna kohe kätte," joob Monja teise pitsi. (lk 76)

Monja põskedele ilmuvad tumepunased laigud. Pihile ta juba ei lähe. Enne näidake, kuidas see patt välja näeb. Kas selline nagu kooritud kartul? Monja teab oma teed, ainult jumal, lits, ei armasta teda. (lk 77)
Astrīda ei ütle ühtki sõna, kuid tema silmad räägivad.

...et viigipuu ei Õitse, et viinapuul ei tule marju ja õlipuul õli, et ei ole leiba ega soola, et liiliad ei lõhna, et armastuse õunad on kibedad, et kaevud kuivavad, et mandlipuud kuivavad, et tuvid on vaikinud... (lk 78)

Mulle tundub, et minu mõistus ei ole segi, aga kui ma hakkaksin seda kellelegi selgitama, kinnitaks see mu kurba diagnoosi. Aga see on ikkagi õige, et ma olen siin ja et mind seotakse voodi külge kinni. Aga mulle näib, et emal on siin minuga kergem hakkama saada. Need elu valvurid on ikka veidrad inimesed, nad arvavad, et elu külge võib siduda nagu hullumaja voodi külge. (lk 80)
Ole julge elama, kuigi veel täna ei tea, kas homme oled olemas.

Mõista enda üle kohut ise, ükski kohus ei ole õiglane.

Kaaruta oma mõtteid kui heinaks niidetud rohtu, et see ei hakkaks oma niiskuses mädanema.

Kuku, et tõusta, sest kes ei kuku, ei saa tõusta.

Võta oma hingele selline koorem, mida keha suudab kanda.

Ärata oma mõistus, kui see hakkab kuulama kõrbenud mõtteid.

Ravi eluhaavu elusoolaga.

Hoiata oma silmi, et nad näeksid, mida näevad, mitte seda, mida tahavad näha.

Vala eilne vesi kannust välja, et võiksid selle uuesti täita.

Tunne mõistusega ja mõtle tunnetega.

Tee vahet maa ja taeva, päikese ja kuu, hea ja halva vahel.

Aja niit nõelasilma ja paranda maailma, kui su üle naerdakse.

Seo ekslev paat paadisilla külge, tee algab ja lõpeb samas kohas.

Kirjuta surma nimi liivale, et elutuul selle laiali puhuks.

Jumal on veel nimeta.

Hüüa teda nimepidi. Hüüa nimepidi. (lk 98)

Välislingid