Peekon

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • Siis istusid kõik puhtale rohule ja sõid sülleasetatud plekktaldrikutelt peekonit, pannkooke ja musta siirupit.
Kõikjal nende ümber libisesid üle lainetava rohu varjud, sest päike tõusis. Lõõritavad preeriasirid sööstsid rohulainetest välja kõrgesse selgesse taevasse. Mõõtmatus sinas pea kohal triivisid sihitult väikesed pärlikarva pilved. Rohukõrtel kiikusid tillukesed linnud ja laulsid peene häälega. Papa nimetas neid lõolapsukesteks.
"Liiri-lõõri. lõolapsuke!" leelotas Laura. ״Liiri, linnuke!"
"Söö oma hommikusööki, Laura,“ käskis Mamma. "Sa pead oma kombeid jälgima, olgugi, et me oleme saja miili kaugusel mis tahes asustatud paigast."
Papa vaidles leebelt vastu: "Independence on kõigest neljakümne miili kaugusel, Caroline, ja kahtlemata on mõni naaber ka lähemal."
"Olgu siis nelikümmend miili," soostus Mamma. ״Aga nii või teisiti, pole viisakas laulda söögilauas. Või üldse süües," lisas ta juurde, sest neil ju polnud lauda. (lk 25-26)