Johanna Ross

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Johanna Ross (sündinud 27. augustil 1985 Tallinnas) on eesti kirjanduskriitik ja tõlkija, aastast 2016 ajakirja "Keel ja Kirjandus" peatoimetaja.

  • Kui olla kogemata lubanud arvustada raamatut, mille lugemisel emotsiooni kohe ei teki, õnnestub mõnikord see kunstlikult üles piitsutada. Selleks on igal kriitikul kindlasti omad nõksud. Võimalik, et aitab, kui lugeda raamatut näljasena, palavikus või pärast peretüli.
  • Tundlemisele tuleb anda objektiivne väljanägemine: see tuleb maskeerida neutraalkõlaliste lausete ja keeruliste teoreetiliste konstruktsioonidega. See pole lihtne, kuna tunded ja mõtted inimese peas on segi nagu puder ja kapsad – amorfne mass, kus sees palja käega sobramine, et midagi toekamat pihku saada, on kaunis ropp töö.
  • Kui peas valitsevast kartulipudrust on värisevate kätega voolitud esialgne lumememm, tuleb sellest paar sammu eemale astuda ja vaadata, kas ikka seisab püsti./---/ Lihtsalt kriitikuna on häbi suurem, kui ehitis kokku vajub: ise oled veel pudrust kujude valmistamise teadlane, tuled teisi õpetama, aga vaata, mis sul endal … Peaks ehitis juba kaugele paistma ohtlikult kipakana, võib seda siit-sealt toestada mõne kargu, näiteks väärika tsitaadiga, või vähemalt tähelepanu kõrvalejuhtimiseks lisada suure punase ninaporgandi: mõne halva nalja.
  • Arvustust loevad teised kriitikud, arvustatav autor ning võib-olla veel mõni juhuslik lugeja. Seejärel on tema aeg läbi. Ta variseb kokku, vajub hunnikuks, moodustab maas loigu, voolab laiali ning järgmisel aastal ei mäleta teda enam keegi. Kriitikul on aga karmanis vaimustav teadmine: ta suudab lugeda raamatut ja selle tulemusel midagi tunda, kuid ühtlasi seda enam-vähem varjata, nagu viisakas seltskonnas kombeks.
  • Ühelainsal Tammsaarel, Kunderal, Mannil või Dostojevskil on loomulikult õigus kirjutada täpselt nii, nagu nad kirjutasid. Liiatigi peetakse kirjanduse üheks oluliseks omaduseks seda, et see võimaldab meil vahetada vaatepunkti, heita pilk sisse teiste ellu – nii peaks ka veendunud feministil olema huvitav sisse vaadata veendunud šovinisti hinge, eriti kui seda on meisterlikult kujutatud. Kuid neil suurkujudel on õnn ja õnnetus esindada kirjandust kui institutsiooni. Ja kui vaadata kirjandusloolist kaanonit, on see tõepoolest nii mehekeskne, et pea hakkab lausa pööritama.

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel