Milan Kundera

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Milan Kundera

Milan Kundera (sündinud 1. aprillil 1929 Brnos Tšehhoslovakkias) on tšehhi-prantsuse kirjanik. Algselt Tšehhoslovakkias elanu ja tšehhi keeles kirjutanuna emigreerus ta 1975. aastal Prantsusmaale ning hakkas kirjutama prantsuse keeles. Kundera tuntuim romaan on 1984. aastal ilmunud "Olemise talumatu kergus" ("Nesnesitelná lehkost bytí", eesti keeles 1992; 2000, tõlkinud Leo Metsar). Eesti keelde on veel tõlgitud tema "Surematus", "Nali", "Teadmatus", "Hüvastijätuvalss" jt.

  • "Apostolos oli minu heaks nii palju teinud. Ennastohverdavalt. Ma tundsin end tema ees võlglasena. Tema aga tundis end minu ees võlglasena, ja see oli nii tore, nagu peabki sõprade vahel olema. Nii peaks ka armastuses olema, kuid kahjuks on seal kõik vastupidi, seal tunnevad mõlemad end ikka võlausaldajatena, ja see on jälle rumal ja kurb."
    • "Naljakad armastuslood"
  • Luule on territoorium, kus iga väide saab tõeks. Luuletaja ütles eile: elu on tühine nagu nutt, täna ütleb ta: elu on lõbus nagu naer, ja mõlemal korral on tal õigus. Ta ütleb täna: kõik lõpeb ja kaob vaikusesse, homme ütleb ta: miski ei lõpe ja kõik kaikub igavesti, ja mõlemad väited on tõesed. Luuletaja ei pea midagi tõestama; ainus tõestus on tema tunnete intensiivsus.
    • "Elu on mujal". Tlk Pille Kruus. Tänapäev 2009, lk 254

"Romaanikunst"[muuda]

  • Tegelikult olid kõik suured eksistentsiaalsed teemad, mida Heidegger analüüsib teoses "Olemine ja aeg", pidades neid eelneva Euroopa filosoofia poolt kõrvalejäetuiks, avastatud, kujutatud ja valgustatud nelja aastasaja romaanides /---/. Üksteise järel avastas romaan talle omasel viisil ja talle omase loogika järgi eksistentsi erinevaid tahke: koos Cervantese kaasaegsetega mõtiskleb ta, mis on seiklus; koos Samuel Richardsoniga hakkab ta vaatlema "seda, mis toimub seespool", paljastama tunnete salaelu; koos Balzaciga avastab ta inimese juured ajaloos; koos Flaubert'iga uurib ta igapäevaelu terra't, mis selle ajani oli olnud incognita; koos Tolstoiga huvitub ta irratsionaalse sekkumisest inimese otsustesse ja käitumisse. Ta juurdleb aja üle: tabamatu möödunud hetke üle koos Marcel Proustiga, tabamatu olevikuhetke üle koos James Joyce'iga. Ta küsib koos Thomas Manniga, mis osa on müütidel, mis iidsete aegade kaugusest juhivad meie samme. Ja nii edasi. (lk 12-13)
  • Inimene ihaldab maailma, kus hea ja halb oleksid selgelt eristatavad, sest tal on kaasasündinud ja vastupandamatu soov enne mõistmist kohut mõista. Sellele soovile rajanevad religioonid ja ideoloogiad. Need suudavad romaaniga leppida üksnes siis, kui tõlgivad tema suhtelise ja kahemõttelise kõne oma vastuvaidlemist välistavasse ja dogmaatilisse keelde. (lk 14)
  • Romaani teekond joonistub välja kui uusajaga paralleelne ajalugu. (lk 15)
  • Viimane rahulik aeg, kui inimene pidi võitlema vaid oma hingekoletistega, Joyce'i ja Prousti aeg, oli lõppenud. Kafka, Hašeki, Musili ja Brochi romaanides tuleb koletis väljastpoolt ning tema nimi on Ajalugu; ta ei sarnane enam seikluseotsijate rongiga, ta on impersonaalne, juhitamatu, ettearvamatu, mõistetamatu - ning temast ei pääse keegi. (lk 17)
  • Olles mudel maailmast, mis põhineb inimlike asjade suhtelisusel ja kahemttelisusel, on romaan totalitaarse süsteemiga kokkusobimatu. /---/ See tähendab: maailm, mis põhineb ühel ja ainsal Tõel, ning kahemõtteline ja suhteline romaanimaailm on vormitud täiesti eri materjalist. Totalitaarne Tõde välistab suhtelisuse, kahtluse, küsimuste esitamise ning ei saa seega kunagi leppida sellega, mida ma nimetaksin romaani vaimuks. (lk 19)
  • Romaani vaim on keerulisuse vaim. Iga romaan ütleb lugejale: "Asjad on keerulisemad, kui sa arvad." See on romaani igavene tõde, mis on aga üha vähem kuuldav küsimusi ennetavate ja välistavate lihtsate ja kiirete vastuste melus. /---/ Romaani vaim on järjepidevuse vaim: iga teos on vastus eelnevatele teostele, igas teoses peitub kogu varasem romaanikogemus. (lk 22)
  • Kunagi pidasin ka mina tulevikku meie tööde ja tegude ainsaks pädevaks kohtunikuks. Hiljem taipasin, et flirt tulevikuga on kõige koletum konformism, alatu lipitsemine sellega, kes on tugevam. Sest tulevik on alati tugevam kui olevik. Muidugi mõistab ta kord meie üle kohut. Ja kindlasti ilma igasuguse pädevuseta. (lk 23)
  • Romaan ei uuri tegelikkust, vaid eksistentsi. Ja eksistents pole see, mis on juhtunud, eksistents on inimese võimaluste väli, kõik see, mis inimesest võib saada, kõik see, milleks ta on võimeline. Avastades inimese ühe või teise võimaluse, joonistavad romaanikirjanikud eksistentsi kaarti. (lk 41)
  • Romaanikirjanik ei ole ajaloolane ega prohvet: ta on eksistentsi uurija. (lk 43)
  • ...kõikjal, kus võim end jumalikustab, loob ta automaatselt oma teoloogia; kõikjal, kus ta käitub Jumalana, äratab ta enda suhtes religioosseid tundeid; maailma on võimalik kirjeldada teoloogilise sõnavara abil. (lk 87)
  • Ainus kontekst, milles võib tabada mingi romaani väärtust, on euroopa romaani ajalugu. Romaanikirjanik ei pea aru andma mitte kellelegi peale Cervantese. (lk 120)
    • "Romaanikunst". Tõlkinud Triinu Tamm. Loomingu Raamatukogu 11/12 1998

Tema kohta[muuda]

  • Kogumiku parimateks võib pidada selle esimest ja viimast lugu - "Keegi ei naera" ning "Eduard ja Jumal". Kuna Kundera loomingus on tähelepanuväärsel kohal totalitarismikogemus - 1975 emigreerus ta Tšehhoslovakkiast Prantsusmaale - võib neist kahest destilleerida ka enam-vähem kahte äärmuslikku eetilist rada, mida sellises ühiskonnas (võib-olla igasuguses ühiskonnas või organisatsioonis) elamine üldjuhul võiks pakkuda - kas jääda endale truuks või siis vastupidi, ennast maha salata ja muganduda. Ehkki selline gradatsioon on arvatavasti mitmekesisem.
  • ...Kundera on ikka tahtnud olla autor, kes jätab asju lugeja otsustada; kes on "ambivalentne", "polüfooniline ja sellisena "väärt". Uurida modernse eksistentsi keerukust, see on olnud Kundera kirjanikukreedo.
  • Kesksel kohal neis lugudes, nagu ilmselt armastuseski, on maskeraad, mäng märkidega. Üks parimaid sellise maskeraadi kirjeldajaid on kirjandusloos olnud prantslane Marcel Proust, kes on ühtlasi Kundera suur iidol. "Veidraid armastuslugusid" võibki mingis mõttes iseloomustada kui "vaese mehe Prousti". Seal, kus Proust on loomulik ja suveräänne, on Kundera pingutatud ja konstrueeritud.
  • Kundera romaane lugedes olen tundnud, et saan targemaks, mida iseenesest pole ka ju nii vähe, aga paraku pole seda siiski piisavalt - targemaks saab igal pool, Kunderal aga jääb puudu sellest põhilisest, poeetilisusest, ta ei kraabi ennast su naha vahele. On öeldud, et muusikal olla Kundera loomingus tähtis roll, aga just seda muusikat tema lauses näiteks kuigivõrd ei kuule ja ilmselt ei saa selles süüdistada ka tõlkijaid.
  • Pisut ongi tüütu see, kui läbinähtav on Kundera püüd olla oluline ja kaalukas. Ta on korralik keskteekirjanik, keda lugedes võib lugeja ilmselt tunda, et natuke eksistentsi keerukust saab tallegi avatud. [---] Aga temas pole seda, mida tema iidolites - Proustis, Musilis, Dostojevskis jne -, tema talent pole nii ekstsentriline, ta ei plahvata kuigivõrd. Ta võiks meeldida ilmselt inimesele, kes loeb aastas näiteks kolm raamatut. Kui juba loed 200 raamatut, siis ei pruugi Kunderast äkki enam tolku olla. Milleks lugeda Kunderat, kui võib lugeda Prousti?
    • Janar Ala, "Kundera - kas vaese mehe Proust?" Postimees, 21. august 2020, lk 16


Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel