Honoré de Balzac

Honoré de Balzac (20. mai 1799 Tours – 18. august 1850 Pariis) oli prantsuse kirjanik.

"Eugénie Grandet" (1833)

Ihnurid ei usu tulevast elu, olevik on neile kõik. See fakt heidab kohutavat valgust käesolevale ajastule, kus enam kui ühelgi muul ajal raha valitseb seadusi, poliitikat ja kombeid. Institutsioonid, raamatud, inimesed ja õpetused - kõik on nagu kokku rääkinud, et ühiselt õõnestada usku tulevasse ellu, millele sotsiaalne kord on tuginenud tuhat kaheksasada aastat. Nüüd on surnukirst vähekardetud üleminekuastmeks. Tulevik, mis meid varem ootas teispool reekviemi, on üle viidud olevikku. Jõuda per fas et nefas luksuse ja tühiste naudingute paradiisi, kivistada oma süda ja roiutada keha mööduvate varanduste kogumisega, nagu vanasti kannatati surmapiinu, et igavest õndsust pärida, - see on praegu üldine mõte, mõte, mis muide on kirjutatud kõikjale, isegi seadustesse, mis küsivad seaduseandjalt: "Mida sa maksad," selle asemel et talle öelda: "Mida sa mõtled?" Kui see õpetus kandub kodanluselt rahva hulka, mis saab siis meie maast?
- Honoré de Balzac, "Eugénie Grandet" [1833]; tlk N. Toiger. Valitud teosed, 4. kd (Tallinn, 1957), lk 84

"Isa Goriot" (1835)

Tsitaadid väljaandest "Isa Goriot." Tõlkinud Silvia Luksep, Tallinn, Eesti Raamat 1984

Nagu kõigil piiratud mõistusega inimestel polnud ka proua Vauquer'l kombeks sündmuste ringist välja murda ega nende põhjuste üle juurelda. Ta armastas omi vigu teiste süüks ajada. (lk 22)
Nagu õilishingedele omane, tahtis ta [Eugène de Rastignac] kõike saavutada omal jõul. (lk 28)
"Kui tahate edu saavutada, siis on esimene asi: ärge oma tundeid nii avalikult välja näidake," lausus vikontess tasa. (lk 60)
[Vautrin:] "On väga väsitav aina soovida ja oma soove mitte iialgi rahuldada." (lk 88)
[Vautrin:] "Teate, kuidas meiepool endale teed sillutatakse? Geniaalsusesähvatuste ja korruptsiooniosavusega. Sellesse inimmassi tuleb tungida nagu kahurikuul või poetuda justkui katk. Aususega kaugele ei jõua. Geeniuse jõu ees kummardutakse maani, teda vihatakse, teda püütakse mustata, sest ta võtab kõik enda peale ega jäta teistele midagi; kui ta aga vastu peab, siis kummardutakse tema ees maani; ühesõnaga, kui pole korda läinud teda sohu ajada, siis imetletakse põrmus. Korruptsioon laiutab igal pool, anne on haruldus. Korruptsioon ongi lokkava keskpärasuse relv, tema mõõgatera annab ennast kõikjal tunda." (lk 89-90)
[Vautrin:] "Aus inimene on ühine vaenlane. Ja, mis te arvate, keda ausaks inimeseks pidadagi? Pariisis on aus inimene see, kes keeldub miskitki teistega jagamast ja vaikib. Neist armetutetst helootidest, kes kõikjal tööd rügavad ja selle eest iial tänu ei leia ning keda ma mõttes püha lihtsameelsuse ordu vendadeks kutsun, ei tasu rääkidagi. Selge, seal on vooruslikkus oma tobeduse tipul, kuid seal on ka viletsus." (lk 90)
[Vautrin:] "Inimene on kaugel täiusest. Vahel silmakirjatseb ta rohkem, vahel vähem, ja kergeusklikud ütlevad siis, kas tal on kombeid või pole. Ma ei süüdista rikkaid, et kiita lihtrahvast: inimene on ikka seesama, olgu ta üleval, all või keskel." (lk 91)
[Vautrin:] "Mees, kes kelgib, et ta pole kunagi taganenud oma põhimõtetest, on kohanemisvõimetu põikpea, tobu, kes peab ennast eksimatuks. Pole olemas põhimõtteid, on vaid sündmused, pole olemas seadusi, on vaid olukorrad, kõrgem inimene võtab sündmustel ja olukordadel sarvist, et neid juhtida. Kui oleks muutumatuid põhimõtteid ja seadusi, ei vahetaks rahvad neid, nagu meie vahetame särke. Inimeselt ei saa nõuda, et ta oleks targem kui kogu rahvas." (lk 94)
[Vautrin:] "Voorust, mu kulla tudeng, pooleks lõigata ei anna: ta kas on või teda pole." (lk 95)
[Vautrin:] "Te arvate, et selles maailmas on midagi püsivat? Põlake inimesi ja otsige koodeksi võrgust silmi, mille kaudu läbi pugeda võib. Suurte, teab kust saadud varanduste taga on alati roim, mis nüüdseks on juba unustatud, sest jälgi ei ole." (lk 95)
- Lühem versioon: Iga varanduse taga on peidus kuritegu.
Võib-olla teevadki märkamatult head üksnes need, kes jumalat usuvad, ja Eugène uskus jumalat. (lk 125)
[Eugène de Rastignac:] "Me ei peta kedagi, aga miski ei alanda inimest sedavõrd kui vale. Eks tähenda valetada kõigest lahti öelda." (lk 163)
[Goriot:] "Ei midagi, ei hingelistki! Pean ma surema nagu koer? Tänutäheks siis jäeti mind maha!" (lk 223)
Peaaegu ahnelt klammerdusid ta pilgud Vendôme'i samba ning Invaliidide kuppelkiriku vahele, sinna, kus elas kõrgem seltskond, kelle hulka temagi pürgis. Ta heitis sellele sumisevale mesipuule pilgu, mis näis sealt juba välja imevat kogu mee, ning lausus järgmised suured sõnad:

"Ja nüüd vaatame, kes – keda!"

Ning Rastignac heitis seltskonnale esimese väljakutse – läks proua de Nucingeni juurde lõunastama. (lk 236)

Allikata tsitaadid

Geenius on see, kes teeb alati oma mõtted teoks.

Välislingid