Filosoofia

Filosoofia (kreeka sõnast φιλοσοφία, mille ligikaudne tähendus on 'tarkusearmastus') defineerimine on ise filosoofiline küsimus.

Proosa

27. Muude ettevõtmiste puhul ilmneb vili alles siis, kui nad on lõppenud, filosoofia puhul kaasneb äratundmisega rõõm; nauding ei saabu pärast õppimist, vaid nauding leiab aset õppimisega samal ajal.
- Epikuros, "Ütlused", I ("Peamised arvamused. Ütlused", tlk Kaarina Rein, Akadeemia 5/2013, lk 771–781)

Ka filosoofial on oma õied. Need on mõtted, mille kohta sugugi mitte alati ei tea, kas neid peaks pidama ilusaks või naljakaks.
- Novalis, "Aforisme ja fragmente", tlk Krista Räni, Loomingu Raamatukogu 19/2006, lk 7

Filosoofiast olen ma enda alati puhta hoidnud; terve inimmõistuse seisukoht oli ka minu seisukoht.
- Johann Wolfgang Goethe, "Aforisme", tlk Mati Hint, LR 33/1974, lk 33

Pole paremat märki vähesest filosoofilisusest ja vähesest tarkusest kui tahtmine, et kogu elu oleks tark ja filosoofiline.
- Giacomo Leopardi, "Mõtted", tlk Maarja Kangro, LR 3–4, 2008, lk 37

Kui te endale ühele poole riputate Locke’i pea ja vajute sinnapoole looka, teisele poole aga riputate Kanti pea, seisate te jälle püsti — kuigi üsna ebakindlalt. Nii trimmib mõni hing kogu aeg oma elulaevukest. Oh narrid, heitke need kahepäised taagad parda taha, siis jõuate hõlpsamini edasi ega kaldu kõrvale.
- Herman Melville, "Moby Dick", tlk Juhan Lohk ja Ülo Poots, sari: Varamu, Tallinn: Eesti Raamat, 1974, lk 361

6.53 Filosoofia õige meetod oleks tegelikult selline: mitte midagi öelda, välja arvatud seda, mida saab, seega loodusteaduslikke lauseid — seega midagi, millel pole mingit pistmist filosoofiaga —, ja siis alati, kui keegi teine soovib öelda midagi metafüüsilist, näidata talle, et ta pole oma lausetes teatud märkidele osutust andnud. See meetod ei rahuldaks teda — tal poleks tunnet, et me õpetasime talle filosoofiat — aga see oleks ainus rangelt õige meetod.
- Ludwig Wittgenstein, "Loogilis-filosoofiline traktaat" (tlk Jaan Kangilaski ja Veiko Palge), Tartu: Ilmamaa, 1996, lk 199

Filosoofia on nagu kaaren, kelle Noa saatis oma laevast maakuulamisretkele — ja kes ei pöördunud enam kunagi tagasi!
- V. A. Koskenniemi, 1926, tlk Endel Nirk, rmt: "Lahtine laegas", Loomingu Raamatukogu, nr 39, 1971, lk 29

Filosoofia arendasid välja revolutsionäärid ja õpetlased. Mis puutub meie professionaalsetesse filosoofidesse, kes täidavad filosoofia instituute ning õppeasutuste ja parteikoolide filosoofiakateedreid, siis ükski neist pole kolmekümne aasta nõukogude võimu ja marksismi võidukäigu kestel meie maal väljendanud ühtki mõtet, mis oleks läinud marksistlik-leninliku filosoofia varasalve. Enamgi veel, ükski meie professionaalsetest filosoofidest pole väljendanud ühtki mõtet, mis oleks rikastanud mingitki konkreetset teadmiste valdkonda. See puudutab võrdsel määral nii Deborinit ja Mitinit, Judinit ja Aleksandrovit, Maksimovit ja Kedrovi kui ka kõiki ülejäänuid.
- Juri Ždanov kirjas Mihhail Suslovile septembris 1949 (cit. via: Батыгин Г. С., Девятко И. Ф. "Дело профессора З. Я. Белецкого" Свободная мысль, 1993)

Filosoofia on mulle umbes nagu ülemise korruse elanik, kes oma toas edasi-tagasi saalib, rautatud saapad jalas, ja teie mõtteid trambib. See ta on: toale võõras, ent püsivalt toas kummitav müra, mis nõrga kajana, lõpmatult hääbudes kostab isegi läbi une. Ta on võõrastustunne, mu sisimas pesitsev lakkamatu, talumatu võõrastustunne: see paik on mulle võõras; mu nägu peeglis - kõigis peeglites, nii tõelistes kui metafoorsetes - paistab mulle võõras ja ometi nii kummaliselt sarnane. Võõras on ka see maailm oma rahutukstegeva argisusega, asjade sõnulväljendamatu labasusega; labasusega, mida avastad iga hetk esmakordselt uue ja enneolematuna! Ma pole filosoofiat õppinud: olen püüdnud temast lahti saada, kuid asjatult; nüüd ma formuleerin samu küsimusi lihtsalt veidi paremini ja veidi järjekindlamalt. (lk 21-22)
Miks mind rahule ei jäeta? Miks ma pean sõitma sajaviiekümne kilomeetri taha tõestama kolmel, viiel või kolmekümne kuuel eri viisil jumala olemasolu, kellesse ma ei usu, kuid kelle küsimus, nagu mulle näib, on liiga tõsine, et selle üle nalja heita? Aga kuidas seda ära seletada? (lk 22-23)
- Pascal Lainé, "Irrevolutsioon", tlk Merike Riives, LR 32-33 1975

MIS FILOSOOFIA ON?

Vaadake ette, et te seda ilmaski kellelegi seletama ei hakka. Aga kaks asja oleks vahest vaja kohe alguses ära klaarida.

Esiteks: filosoofia ei ole uurimisaine, vaid teatavat sorti tegevus. Seda ei uurita, seda lihtsalt tehakse. Umbes nii käsitavad probleemi vähemalt anglosaksi filosoofiatraditsiooni esindajad (kelle hulka mingil salapärasel põhjusel kuuluvad ka soomlased). Teiseks: filosoofia on suuremalt osalt kontseptuaalse analüüsi küsimus — teiste sõnadega: filosofeerides me aina mõtleme selle üle, kuidas me mõtleme. ("Sissejuhatus", lk 5)

Ehkki Cambridge'i omad ei taha selle väitega nõustuda, tuleb möönda, et pärast sõda, kui tekkis üks salapärane nähtus, mida tuntakse Oxfordi filosoofia või veel põlglikumalt öeldes lingvistilise filosoofia nime all, koondus inglise filosoofia Oxfordi. Selle peamised esindajad olid Gilbert Ryle, väga lugupeetud piibumees, ja J. L. Austin, teine väga lugupeetud piibumees. Austin sai laialt tuntuks oma "laupäevahommikutega", kus rühm esileküündivaid filosoofe — esileküündivaid peamiselt seetõttu, et nad kõik olid piibumehed — tuli kokku, et arutada tavakeele peeneid nüansse — või siis selleks, et juuksekarva lõhki ajada — oleneb teie vaatenurgast. Asi arenes tahes-tahtmata sinnamaale, kus sõnal "käru" leiti olevat kuus erinevat tähendust, ning päris loomulikult põhjustas see raevu ja ilkumist nende poolt, kes laupäevastelt kokkutulekutelt mingil põhjusel kõrvale jäeti, muuseas ka seepärast, et nad polnud piisavalt targad või seepärast, et ei tõmmanud piipu. ("Pilk tänapäeva. Anglosaksi filosoofid", lk 55-56)
- Jim Hankinson, "Filosoofia", tlk Henno Rajandi, sari: Pisiblufi käsiraamat, Tallinn: TEA, 1996

Eesti filosoofiat ei ole veel olemas. On siia istutatud mitmesuguseid koolkondi. On filosoofia kateedrid, rühmad, jüngerkonnad.

Kujutluses: uks ja uksel silt

FILOSOOFIA INSTITUUT

Kantimine, Fichtlemine, Hegeldamine tööpäeviti kella —

Viimasel ajal kostab sealt tihti kriginat, viilimist ja tagumist. Sealt väänatakse, taotakse ja viilitakse eesti keele sõnu sobima neljanda filosoofi — Heideggeri tõlkimiseks. (lk 1871)

Jaan Kaplinski, "Eesti filosoofia". Akadeemia, nr 9, 1995, lk 1868–1876

Eesti filosoofia — see võiks olla midagi ussisõnade grammatika sarnast. See on inimese veendumus, et eksisteerivad alternatiivsed lingvistilised maailmad. Ja need eksisteerivad unustatud "grammatilise" koodina meie emakeele sees.
- Valdur Mikita, Metsik lingvistika. Tallinn: Grenader, 2008, lk 17

[Willikins:] "[---] Aristokraadid ei märka filosoofilisi probleeme. Nad lihtsalt ei tee neist välja. Filosoofia juurde käib mõtisklemine võimaluse üle, et sa teed midagi valesti, tõeline aristokraat aga teab, et tal on alati õigus. Asi pole uhkuses, see on lihtsalt sünniga kaasa antud täielik kindlus. Aristokraat võib olla segane nagu rusikasuurune niidipundar, aga ta on alati kindlalt ja selgelt segane."
- Terry Pratchett, "Tubakas", tlk Allan Eichenbaum, Tallinn: Varrak, 2012, lk 36

Ta ütles, et ma pean maitsma tomatipüreed, mida ta oli eelmisel suvel sisse teinud. Mõni purk oli veel alles, ja nüüd oli see kõige parem. Kui ta maldas oodata talve ja veel ühe suve, siis paljastasid tomatid oma tõelise aroomi.

Anna võttis klaaspurgil kaane pealt ja kööki täitis tugev tomatilõhn. Ta määris püreed leiva peale, võidis hoolega ja ulatas leiva mulle. Ta keeras raadio vaiksemaks ja istus ootama. Hammustasin leiba ning tundsin suus tomatit ja pipart. Hetke aega mekkinud, ütlesin ma, et mäletatavasti ei ole ma iialgi nii head tomatipüreed saanud. Anna naeratas ja ütles, et seda ütlevad kõik. Kui ma küsisin, mis on selle tomatipüree saladus, siis ta naeris. Ta ütles, et tomatipüree saladus on mälestus. Kui ma ütlesin, et ei taipa hästi, seletas tema, et kui kasvatada tomateid kogu elu, siis on igas tomatis eelmise tomati saladus. Malmpotis oli eelmise sügise mälestus ja igas tomatipurgis kõik see, mis oli olnud ja mis oli sel hetkel. Silmitsesin teda veidi lõbustatult ja ütlesin, et olin elu jooksul igasuguseid filosoofiaid kuulnud, aga tomatifilosoofiat kuulsin esimest korda.

Joel Haahtela, "Liblikakoguja", tlk Hille Lagerspetz, 2012, lk 94

Öelda noorele ja värskele mõistusele: loe õige enesearenduseks Heideggeri, Sartre'i, Vedrovois'd ja Beyondi on sama hea kui soovitada noorukesele külakaunitarile: et elu tundma õppida, kulla piiga, maga kümme korda igaühega teie depoo kaheteistkümnest mootoriõlisest mehhanisaatorist.
- Viktor Pelevin, "i-Phuck10", tlk Maiga Varik, Tallinn: Varrak, 2020, lk 287-288

Välislingid