Filosoofia

Artikkel vajab toimetamist. Oled oodatud seda parandama.

Raphaeli maal "Ateena kool" (1509–1511) kujutab Platoni Akadeemiat Ateenas.

Filosoofia (kreeka sõnast φιλοσοφία, mille ligikaudne tähendus on 'tarkusearmastus') defineerimine on ise filosoofiline küsimus.

• Ka filosoofial on oma õied. Need on mõtted, mille kohta sugugi mitte alati ei tea, kas neid peaks pidama ilusaks või naljakaks.
  • Novalis. Aforisme ja fragmente. Tlk Krista Räni. Loomingu Raamatukogu 2006/19, lk 7

• Kui te endale ühele poole riputate Locke’i pea ja vajute sinnapoole looka, teisele poole aga riputate Kanti pea, seisate te jälle püsti - kuigi üsna ebakindlalt. Nii trimmib mõni hing kogu aeg oma elulaevukest. Oh narrid, heitke need kahepäised taagad parda taha, siis jõuate hõlpsamini edasi ega kaldu kõrvale.
  • Herman Melville, "Moby Dick", tlk Juhan Lohk ja Ülo Poots, Tallinn: Eesti Raamat, 1974, lk 361

• Eesti filosoofia - see võiks olla midagi ussisõnade grammatika sarnast. See on inimese veendumus, et eksisteerivad alternatiivsed lingvistilised maailmad. Ja need eksisteerivad unustatud "grammatilise" koodina meie emakeele sees.
  • Valdur Mikita, Metsik lingvistika. Grenader 2008, lk 17

• 6.53 Filosoofia õige meetod oleks tegelikult selline: mitte midagi öelda, välja arvatud seda, mida saab, seega loodusteaduslikke lauseid - seega midagi, millel pole mingit pistmist filosoofiaga -, ja siis alati, kui keegi teine soovib öelda midagi metafüüsilist, näidata talle, et ta pole oma lausetes teatud märkidele osutust andnud. See meetod ei rahuldaks teda - tal poleks tunnet, et me õpetasime talle filosoofiat - aga see oleks ainus rangelt õige meetod.
  • Ludwig Wittgenstein, "Loogilis-filosoofiline traktaat" (tlk Jaan Kangilaski ja Veiko Palge)

• Filosoofia arendasid välja revolutsionäärid ja õpetlased. Mis puutub meie professionaalsetesse filosoofidesse, kes täidavad filosoofia instituute ning õppeasutuste ja parteikoolide filosoofiakateedreid, siis ükski neist pole kolmekümne aasta nõukogude võimu ja marksismi võidukäigu kestel meie maal väljendanud ühtki mõtet, mis oleks läinud marksistlik-leninistliku filosoofia varasalve. Enamgi veel, ükski meie professionaalsetest filosoofidest pole väljendanud ühtki mõtet, mis oleks rikastanud mingitki konkreetset teadmiste valdkonda. See puudutab võrdsel määral nii Deborinit ja Mitinit, Judinit ja Aleksandrovit, Maksimovit ja Kedrovi kui ka kõiki ülejäänuid.
  • Juri Ždanov kirjas Mihhail Suslovile septembris 1949 (cit. via: Батыгин Г. С., Девятко И. Ф. "Дело профессора З. Я. Белецкого" Свободная мысль, 1993)