Ronk

Ronk ehk kaaren (Corvus corax) on linnuliik vareslaste sugukonnast varese perekonnast. Ronk on suurim värvuline.

Piibel

Kes valmistab kaarnale roa,
kui ta pojad karjuvad Jumala poole,
toiduta ümber hulkudes?

Hiiobi raamat 38:41

Vaadake kaarnaid - nad ei külva ega lõika, neil ei ole varakambrit ega aita, ning Jumal toidab neid. Kui palju enamat väärt olete teie lindudest!
- Luuka evangeelium 12:24

Proosa

Alguses olid kaarnal valged suled, aga pärast muutis Vanataat ta mustaks. Kui loomad Emajõge kaevasid, ei läinud ronk tööle, kartes, et ilusa valge kuue ära rikub. Vanataat võttis ronga kinni ja kastis tõrvatünni; sellest sai ta mustad suled. Teisendi järele muutusid ronga suled mustaks raipe söömisest. Väga palju rahvaid teavad kaarna valge olnud olevat (Dähnhardt, Natursagen III, lk. 59, 63, 65, 77 jj.). Üks valge sulg on tal veelgi tiiva sees järel, aga seda varjab ta hoolsalt, et keegi ei näeks.
- Matthias Johann Eisen, "Eesti vana usk", VII peatükk "Linnud"

"Vaata ainult!" ohkas kaaren. Ta näitas küünistega alla aeda, kus oli lindude söögilaud. "Nad riputavad üles miskise pooliku kookospähkli, kamaka seapekki, peotäie traadi otsa aetud maapähkleid - ja arvavad, et need on metsalindudele nagu jumalate kingitus. Häh! Kas ma silmamune näen? Kas soolikaid paistab? Tühi lootus. Ma olen parasvöötme kõige arukam lind, aga minust ei tehta väljagi lihtsalt sellepärast, et ma ei oska pea alaspidi oksa küljes rippuda ja vidiit-vidiit teha. Võtame näiteks punarinnad. Väiksed õelad lurjused, nokk nagu habemenuga, võitlevad nagu kuradid - aga nemad peavad ainult ringi keks-keks-keksima ja saavad sellise nahatäie leivakoorukesi, et ei jaksa oimugi liigutada. Samas kui mina suudan luuletusi lugeda ja paljusid humoorikaid fraase korrata..."
- Terry Pratchett, "Orikavana", tlk Allan Eichenbaum, 2004, lk 51

Ronga pesa paistab kodus köögi aknasse, need vanad mustad kronksutajad on sealsete väljade peremehed. Ja nad käivad oma pesa juures iga päev aasta ringi. Iga päev kuuleb kuskilt nende kronksatust ja iga päev võib näha musta lindu sealt kuivand kuuse otsast lendu tõusmas. Mõisaveski ja mõisa kartulikeldri varemete juurest künkalt. Nemad on need varemete valvurid, nagu nad oleksid aja valvurid, nagu nad teaksid sellest palju rohkem, kui meie teame. Sest lõpuks me teame nii vähe. Meie võimsa mälu põhifunktsioon on unustus. Võib-olla mõni lihtsam mälumasin, nagu ronkade oma, mäletab rohkem, kaugemale?
- Tõnu Õnnepalu, "Flandria päevik", 2007, lk 17

Uusaastaööl kakskümmend minutit üks läbi. Magnus teadis aega tänu masajale kellale — ema kellale, mis lösutas kamina kohal riiulil. Nurgas vitspuuris pobises ja kraaksatas ronk läbi une. Magnus ootas. Tuba oli külaliste saabumiseks valmis: turbabriketile oli tuli alla tehtud, laual ootasid viskipudel ja ingverikook, mille ta oli viimati Lerwicki Safewayst ostnud. Tukk tuli peale, aga ta ei tahtnud voodisse minna, sest äkki tuleb keegi külla. Kui aknast paistab valgust, siis võib keegi - naerune, svipsis ja jutukas - ju tulla. Kaheksa aasta jooksul polnud küll mitte keegi talle head uut aastat soovima tulnud, aga Magnus ootas igaks juhuks siiski. (lk 5, romaani algus)
Magnus rääkis aeglaselt, et nad temast aru saaksid. Vahel jäi tema kõne segaseks, sõnad kõlasid kummaliselt nagu ronga kraaksumine. Ta oli rongale mõne sõna selgeks õpetanud. Tuli ette nädalaid, mil tal polnud ühegi hingelisega rääkida. (lk 7)
Kui Magnus oleks saanud, oleks ta tüdrukutele meeleldi ronkadest rääkinud. Tema maal olid rongad, olid alati olnud, sestsaadik kui ta oli alles põlvepikku poisike, ja ta oli neid jälginud. Mõnikord tundus, nagu oleksid nad mänginud. Nad tiirlesid taevas, keerutasid end ringi nagu kulli mängivad lapsed, siis panid tiivad kokku ja langesid alla. Magnus lausa tundis, kui põnev see peab olema: vuhisev tuul, kiire allasööst. Siis läks kukkumine jälle lennuks üle ja nende hõiked kostsid nagu naer. Kord oli ta näinud, kuidas rongad libisesid lumiselt pervelt teele, selili, üksteise järel justkui postkontori poisid kelkudega, kuni ema nad Magnuse majast eemale kamandas.

Aga teinekord olid rongad kõige julmemad linnud. Magnus oli näinud, kuidas nad põduralt lambalt silmi peast nokkisid. Ute valu- ja vihakisa polnud neid eemale peletanud. Ka Magnus polnud linde eemale kihutanud. Polnud püüdnudki. Ta polnud suutnud neilt silmi kõrvale pöörata, kui nad urgitsesid, käristasid ja veres tatsasid. (lk 16)

Magnus ei keeranud kunagi ust lukku, niisiis tõmbas ta selle lahti ja astus kõrvale, et tüdruk saaks esimesena sisse minna. Oodates, kuni tüdruk saabastelt lund maha trambib, vaatas ta ringi.

Väljas laiutas vaikus. Kedagi polnud nägemas. Keegi ei teadnud, et see ilus olevus talle külla tuli. Neiu oli tema aare, ronk puuris. (lk 21)

Ta seisatas, et jälle vett vaadelda, lootes taastada ennist kooliteel silmatud nägemust. Värvid olid tema tähelepanu köitnud. Saarte värvid olid tihti hillitsetud: oliivrohelised, poripruunid, merehallid, kõik udust mahendatud. Varahommikuses päikesevalguses näis pilt kirgas ja kiirgav. Lume kalk valendus. Kolm siluetti. Rongad. Frani maalil oleksid nad nurgelised, vaat et kubistlikud. Kõvast mustast puidust rohmakalt nikerdatud linnud. Ja siis värvilaik. Punane, ergava päikesepalli peegeldus. (lk 25)
Fran oli nii keskendunud ja kõik tundus nii ebatõeline, üle ujutatud peegelduvast valgusest, mis pani pea ringi käima, et ta jõudis päris lähedale, enne kui taipas, mida näeb. Seni oli kõik piirdunud vormi ja värviga. Siis muutus ere punane salliks. Hall mantel ja valge ihu sulasid ühte lumega, mis polnud siin nii puhas nagu mujal. Rongad nokkisid tüdruku nägu. Üks silm oli kadunud.

Fran tundis tütarlapse ära, ehkki too oli moondunud, rüvetatud. Linnud olid tema lähenedes korraks eemale lennanud, aga tulid peagi tagasi, kui ta liikumatult seistes vaatama jäi. Äkki hakkas Fran kisendama, nii valjusti, et tundis kõri pingule tõmbuvat, ja käsi plaksutama, et linde taeva alla tiirutama saata. Ent ta ei suutnud paigast liikuda. (lk 25-26)

Ann Cleeves, "Ronkmust", tlk Karin Suursalu, 2016

Luule

Must ja sünge, põrnitsedes, saladuslik, mornitsedes
istub Ronk mu ukse kohal kuju pääl kui ennegi.
Tondisilmad sätendavad, õnnetust mis kuulutavad,
vari, lambivalgest tabat, täidab kambrit pooleni,
ja mu hing ei saa sest varjust, mis mind rõhub raskesti,
välja tõusta - iialgi.

Edgar Allan Poe, "Ronk", tõlkinud Johannes Aavik; "Poeem "Ronk" ja teised luuletused". Tartu, Härmametsa Talu, 2000

VII
Tuli kokku külalisi
karwaseid ja sulelisi –
lendas wares, harakas,
kull ja kaaren nupukas;
...
XI
Põder limpsas õunasuppi
oraw näris worstijuppi,
kaarnal kapsapirukas,
kullil lihawiilukas.
...
XIV
“Mis sa kilkad, nõelakera!”
tõstis kuri kaaren kära.
“Ole wait, wa pigilind,
siin ei keegi karda sind.”
...
XVIII
Harakal ei olnud saba,
jänes otsis karku taga,
kaaren paistes nokaga,
põder jäigi lonkama.

Alide Dahlberg, "Mutionu pühadepidu", Päiksetar 1/1936, lk 8-9

kena kuurort kas sa väsind oled
autot lõdvalt juhid koorijuht
kõrgel kaarnad nagu ütleks mulle:
midagi ei saa me öelda sulle

Juhan Viiding, "Poetessi haual" kogust "Käekäik", lk 45

Ronk, see va must elajaloom,
teeb tronk-tronk-tronk sihukest häält.
Arvatakse kurja karja toob,
ei ma usu temast halba ilma pääl.

Kui sa ütled ronga isa,
valge lind võib tõsta kisa.
Kui sa ütled ronga ema,
siis sa solvad ronga ema!

Ott Arder, "Must ronk", tekst Ruja laulule (viis: Rein Rannap)

ainult suur kaaren
istub põlispuu ladvas
uhkel kraaksel kuulutab ta
läbimärgadele tänavalkõndijatele

kord saate teiegi
süsimustad suled selga ja sappa
aga kaarnateks te ikka ei kõlba

Andres Ehin, "* mida hallim on taevas" kogus "Udusulistaja" (2008), lk 114

Vanasõnad

Kaaren kaarna silma välja ei noki.
Kaaren lepib kaarnaga.
Kaarnasulega kirjutatakse kohtukirjad.
Kus raiska, seal kaarnaid, kus varandust, seal vargaid.
Ronk ja ronk on kokku kaks ronka.
Tõsta ronk katusele, ronk arvab enese pilvedel seisvat.
- "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Välislingid