Kukkumine

Kukkuv õun on ajaloos ja mütoloogias palju pahandust teinud.

Kukkumine on kiire liikumine ülevalt allapoole. Kontrollitud kukkumist nimetatakse lendamiseks või langevarjuhüpeteks. Takistusteta kukkumist nimetatakse vabaks langemiseks. Takistusteta kukkumist moraaliskaalal nimetatakse pattulangemiseks.

Proosa

• Siis langeb Toots. Ja tema langemine on suur. Ta ei tule ülevalt mitte tükikaupa, nagu Kiir kartnud, vaid tervelt, nii pikk ja lai nagu ta harilikult on, see mees. Tee peal arvavad paar kaussi ka millegipärast kiirele rändajale seltsiliseks tulla, ja hiirelõks justkui ootas seda aega, et siis plaksatades kinni karata. Igatahes on Tootsil seegi troost, et ta üksi ei kuku. Kui ta jälle peatuma jääb, on tema pahem jalg süldikausis ja parem kõige krambiga Kiire taskus, mille üks külg õmblusest lahti on rebenenud, kuna põhi ja teine külg veel vastu peavad. Mõlemad on esiti keeletud ja vahivad tardunud pilkudega ülespoole, nagu ootaksid nad sealt veel midagi järele tulevat. Aga kõik, mis tulemas oli ja tulla tahtis, on juba tulnud ja Tootsi keelepaelad pääsevad varsti lahti.

"Aga nää, ära tõin!" ütleb ta ja sirutab käe üheksakümneviielise veinipudeliga välja.

• Oskar Luts, "Kevade", Eesti Päevalehe raamat, 2006, lk 147

Luule

Ma kukkusin maha
ja mul oli paha
ja ümin jäi kinni mu hammaste taha.

• A. A. Milne, "Karupoeg Puhh". Tõlkinud Valter Rummel. Tallinn: Eesti Raamat, 1977 (lk 210)

Vanasõnad

• Kerge maha kukkuda, raske üles tõusta.
• Kes kõrgele ronib, see sügavale kukub.
• Kus koorm langeb, sinna ründed jäävad.
• Mida kõrgemalt kukud, seda valusamalt vaagud.
  • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Kirjandus

• Enn Kasak "Vaba pattulangemise seadus" Tallinn: Argo, 2009