Kukkumine

Kukkuv õun on ajaloos ja mütoloogias palju pahandust teinud.

Sigfrid Keinänen, "Purunenud rõõm" (1878)

Kukkumine on kiire liikumine ülevalt allapoole. Kontrollitud kukkumist nimetatakse lendamiseks või langevarjuhüpeteks. Takistusteta kukkumist nimetatakse vabaks langemiseks. Takistusteta kukkumist moraaliskaalal nimetatakse pattulangemiseks.

Proosa

• Siis langeb Toots. Ja tema langemine on suur. Ta ei tule ülevalt mitte tükikaupa, nagu Kiir kartnud, vaid tervelt, nii pikk ja lai nagu ta harilikult on, see mees. Tee peal arvavad paar kaussi ka millegipärast kiirele rändajale seltsiliseks tulla, ja hiirelõks justkui ootas seda aega, et siis plaksatades kinni karata. Igatahes on Tootsil seegi troost, et ta üksi ei kuku. Kui ta jälle peatuma jääb, on tema pahem jalg süldikausis ja parem kõige krambiga Kiire taskus, mille üks külg õmblusest lahti on rebenenud, kuna põhi ja teine külg veel vastu peavad. Mõlemad on esiti keeletud ja vahivad tardunud pilkudega ülespoole, nagu ootaksid nad sealt veel midagi järele tulevat. Aga kõik, mis tulemas oli ja tulla tahtis, on juba tulnud ja Tootsi keelepaelad pääsevad varsti lahti.

"Aga nää, ära tõin!" ütleb ta ja sirutab käe üheksakümneviielise veinipudeliga välja.

• Oskar Luts, "Kevade", Eesti Päevalehe raamat, 2006, lk 147

• Mütsti, kukub ruttaja, mütsti, kordab riistakott. Pedajajuur, teel otse kunstipäraselt keras, põhjustaski inimsoo väikese heategija kukkumise. Istub nüüd see heategija märjal metsateel, vettinud viltkaabu ninale vajunud. Äh, jookse nüüd, vanainimene, läbi märja ja musta öö nagu jänes, kelle kannul sibab veel vanem naine, Kitsel-Liis, nagu jälgedel kilav jahikoer. Teine jooksja kardab pimedust ja häälitseb sellepärast, et julgust juurde saada... (lk 7)
  • Leida Kibuvits, "Soomustüdruk", 1986

• Kui Magnus oleks saanud, oleks ta tüdrukutele meeleldi ronkadest rääkinud. Tema maal olid rongad, olid alati olnud, sestsaadik kui ta oli alles põlvepikku poisike, ja ta oli neid jälginud. Mõnikord tundus, nagu oleksid nad mänginud. Nad tiirlesid taevas, keerutasid end ringi nagu kulli mängivad lapsed, siis panid tiivad kokku ja langesid alla. Magnus lausa tundis, kui põnev see peab olema: vuhisev tuul, kiire allasööst. Siis läks kukkumine jälle lennuks üle ja nende hõiked kostsid nagu naer. (lk 16)
  • Ann Cleeves, "Ronkmust", tlk Karin Suursalu, 2016

• [Madonna kukkumisest Brit Awardsi tseremoonial:] Madonna on meelelahutaja. Väga vähesed inimesed oleksid sellelt põrandalt taas püsti tõusnud. Ta ei kukkunud enda pärast, aga just tema pärast sai tseremoonia jätkuda. Osa halvustamist tuleb ka naistelt. Ta teeb valikuid ja on võimeline tegema füüsiliselt asju, mida paljud 25 aastat nooremad ei suuda. Ta tõusis püsti ja keeldus selle pärast häbi tundmast. Ma arvad, et inimesed tahavad suruda teda häbistamisega rolli, mis nende meelest on talle eakohane. Mul on kahju, et me ei suuda Madonnat aktsepteerida ja öelda, vau, see on artist, kes väljendab ennast omaenda viisil.
  • Tori Amos, intervjuu: Charlotte Richardson Andrews, "Tori Amos: 'Menopause is the hardest teacher I've met. Harder than fame'", Guardian, 7. september 2017

Luule

Ma kukkusin maha
ja mul oli paha
ja ümin jäi kinni mu hammaste taha.

• A. A. Milne, "Karupoeg Puhh". Tõlkinud Valter Rummel. Tallinn: Eesti Raamat, 1977 (lk 210)

Vanasõnad

• Kerge maha kukkuda, raske üles tõusta.
• Kes kõrgele ronib, see sügavale kukub.
• Kus koorm langeb, sinna ründed jäävad.
• Mida kõrgemalt kukud, seda valusamalt vaagud.
  • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Kirjandus

• Enn Kasak "Vaba pattulangemise seadus" Tallinn: Argo, 2009