Maarja

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Madonna)
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Plautilla Nelli, Madonna addolorata, 16. saj
Lorenzo Lotto, "Maarja kuulutus" (u 1527)
Barbara Longhi, "Madonna Jeesuslapsega" (u 1600)
Kurt Reuberi nn Stalingradi Madonna, joonistatud 24. detsembril 1942 Stalingradis.
Maarja ja Jeesus Pärsia miniatuuril.
Madonna Püha Franciscuse kirikus Macaos.
Kunstis kutsutakse madonnadeks ka teisi kujutisi emast väikese lapse või lastega. Henriëtte Ronner-Knip, "Emauhkus".
Madeleine Lemaire, "Maarjakuu" (1886)

Maarja oli Uue Testamendi andmeil Jeesuse ema ja Joosepi naine, tema vanemad olid Anna ja Joakim. Evangeeliumites räägitakse temast seoses Jeesusega ja piiblivälised ajalooallikad tema kohta puuduvad.

Kristluses usutakse valdavalt, et Maarja sünnitas neitsina, kelle rasestas Püha Vaim, mistõttu teda kutsutakse läänekristluses Neitsi Maarjaks, titemamma aspektis ka Madonnaks, õigeusus on tema tiitlid Ikkaneitsi ja Jumalasünnitaja (Theotokos). Kristlikus traditsioonis kujutatakse Maarjat sageli kristliku kiriku sümbolina. Islamis on Maarja (ehk Mariam, mis oli tõenäoliselt ka tema algupärane nimekuju) tuntud prohvet Issa (ehk Jeesuse) emana, keda Koraan kirjeldab ulatuslikumalt kui Uus Testament, kuid tema ümber pole kujunenud nii ulatuslikku kultust kui kristluses. Maarjat uurivat maarjateadust nimetatakse marioloogiaks, see on kristliku teoloogia haru.

Maarja kujutised on kunstis ülimalt levinud nii eraldiseisvana kui ka Madonnana koos Jeesuslapsega (õigeusu ikonograafias on populaarne ka kolmikportree koos Maarja ema Annaga, motiivi nimetatakse "Anna ise kolmas"). Maarja levinuimad sümbolid on liilia, roos, roosiaed, kuusirp, kaitsemantel (enamasti sinine), roosikrants ja tähepärg.

Piibel[muuda]

  • Ja sündis, kui Eliisabet kuulis Maarja tervitust, et laps hüppas ta ihus. Ja Eliisabet sai täis Püha Vaimu
42 ja hüüdis suure häälega:
"Õnnistatud oled sina naiste seas
ja õnnistatud on sinu ihu vili!"


Ja Maarja ütles:
"Mu hing ülistab Issandat
47 ja mu vaim hõiskab Jumala, minu Päästja pärast,
48 sest ta on vaadanud oma teenija madaluse peale.
Sest vaata, nüüdsest peale kiidavad mind õndsaks kõik sugupõlved,
49 sest mulle on suuri asju teinud Vägev,
ja püha on tema nimi
50 ja tema halastus kestab põlvest põlveni
neile, kes teda kardavad.
51 Ta on näidanud oma käsivarre kangust,
ta on pillutanud need, kes on ülbed oma südame meelelt.
52 Ta on tõuganud maha võimukad troonidelt
ja ülendanud alandlikke,
53 näljaseid on ta täitnud heade andidega,
ent rikkad saatnud minema tühjalt.
54 Ta on võtnud oma hooleks oma sulase Iisraeli,
pidades meeles oma halastust,
55 nõnda nagu ta on rääkinud meie vanematele, Aabrahamile ja tema järglastele igavesti."


  • Ka Jeesus ja ta jüngrid olid kutsutud pulma.
3 Aga kui veinist tuli puudus, ütles Jeesuse ema talle: "Neil ei ole enam veini."
4 Jeesus ütles talle: "Mis on sul minuga asja, naine? Minu tund ei ole veel tulnud."
5 Ta ema ütles teenritele: "Mida iganes tema teile ütleb, seda tehke!"

Maailma proosa[muuda]

  • Maarja, kes oma Poja järel on Jumala armust ülendatud kõrgemaks kõikidest inimestest ja inglitest - sest ta on Jumala püha ema, kes osaleb Kristuse salasustes - saab õigusega Kirikus osa erilisest austusest.
    • II Vatikani kirikukogu konstitutsioonis "Kirikust", "Lumen Gentium", nr 66.


  • Ühendamaks kogu inimkonda Kristuses, ei ole otsemat teed kui Maarja kaudu.
    • Paavst Pius X, "Ad diem illum", lõik 5, 1904


  • [Padre Blazon:] Joosep on ajaloo kõige ülistatum sarvekandja. Kas ei usurpeerinud Jumal Joosepi kohustusi, kui ta tema naise oletatavasti kõrva kaudu rasestas? Kas ei nimeta noored ulakad seminaristid naisterahva sine qua non'i seniajani auricula'ks - kõrvaks? Ja kas pole Joosep üle Itaalia tuntud kui Tio Pepe - Onu Joss -, keda hüüavad appi murelikuvõitu abielumehed. Võin teile kinnitada, et Püha Joosep kuuleb sarvekandmise kohta rohkem palveid kui elumaja otsimisest või koogiküpsetamisest. Põrandaaluses hagioloogias, millest ma teile lubasin rääkida, sosistatakse õigupoolest, et ka Neitsi Maarja ise sündis Joakimile ja Annale Issanda isikliku sekkumise kaudu ja oli seega nii Jumala tütar kui ka Jumala teinepool. Kreeklastelgi poleks siin midagi täiustada, või mis?


  • [Fjodor Krivtsov:] Asi on nimelt selles, et Athose perenaine pole ei keegi muu kui Jumalaema. Kelle ta vastu võtab, see seal elab, keda aga ei võta, see sõidab minema. Mind sallis ta viis aastakest. Athoselt ei aeta kedagi ära. Kes juured alla ajab, see ka elab.
Ja keda seal vaid ei ole! Võtame näiteks kreeka seloodid, fanaatikud. On uued sinodid püsti pannud. On vana stiili mehed. Elavad vana kalendri järgi, uut ei tunnista. Nende vahel läheb mõnikord kakluseks. Saadavad anateeme kongist kongi - ja Jumalaema kannatab nad välja. Mind aga ei võtnud vastu. (lk 301)
  • Ljudmila Ulitskaja, "Daniel Stein, tõlkija". Tõlkinud Ilona Martson. Tallinn, Tänapäev, 2013


  • Martine asetas korvikese lauale ja Marie lähenes sellele uudishimulikult:
"Mis sul seal on?"
Martine võttis korvist välja väikese, peopesast veidi suurema pakikese, mis oli mässitud lumivalgesse siidpaberisse, Ta kõrvaldas õrnalt paberi ja nähtavale ilmus jumalaemakuju merekarbist groti ees; jumalaema ees põlvitas väike laps, Kõik see hiilgas õrnades värvitoonides: taevassinine, valge ja roosa. Marie lükkas käega üle lauanurga, et Martine võiks jumalaema lauale asetada.
"Kas selle kinkis sulle juuksuriproua?"
Silmi statuetilt pööramata noogutas Martine jaatavalt peaga. Marie seisis tema kõrval ja imetles samuti kujukest.
"Ta tõi selle mulle Lourdes'ist." ütles Martine lõpuks. "Mõtle, kui ma oleksin ta katki teinud!... Võib-olla teeb ta imetegusid..."
"Tütreke, imetegusid pole olemas, tean seda ja ütlen ka sulle... Heida magama, ma kustutan lambi ära, aga kujukese paneme puhvetkapile, et väikesed seda katki ei saaks teha."
"Oota pisut, seda saab ka üles keerata... Ma lasen tal sulle mängida."
Martine pööras kujukese ümber ja keeras võtmega üles; pühalikus vaikuses ja harduses kuulasid nad mitu korda järjest üliõrna Ave Mariat.
"Aitab nüüd küll," ütles Marie lõpuks, "kulutad muidu kohe läbi..." (lk 13-14)
  • "Noh, näed! Kas näed? ..." sosistas Martine.
Cécile nägi, et tema öölaual olev jumalaemakujuke, samasugune nagu Martine'i oma, helendas õrnalt pimeduses.
"Mis nüüd teha?" küsis Cécile hirmunud häälel. "Kas kutsume ema?"
Ta jooksis palja jalu uksele:
"Ema," hüüdis ta, "tule vaatama!"
Proua Donzert läks nende juurde üles ja kõik kolm astusid pimedasse tuppa: Cécile'i öölaual helendas midagi.
"Mis tondimängu te siin mängite?" küsis proua Donzert. "Mis asja te värisete nagu rumalakesed, süüdake tuli."
Lambi valgel jumalaemakujukese helendus kustus ja ta võttis uuesti oma roosaka, õrnsinise värvitooni...
"Need on fosforestseerivad värvid," sõnas proua Donzert. "Mida kõike meie päevil välja ei mõelda! Aga ma pole iialgi näinud teietaolisi lollikesi. Ma lasen Ave Mariat mängida, heitke voodisse ja uinuge."
Ta kustutas tule ja sulges ukse: väike helendav laiguke laulis tasasel õrnal häälel ning Martine ja Cécile kuulasid, silmad kiindunud helendusse.
"Ma ei armasta jaaniussikesi lähedalt vaadata," ütles Martine. "Mulle meeldib vaadata nende rohekat helendust eemalt... Kuidas sulle meeldib sõna "fosforestseeriv"? ... Kas sa tead, mida see tähendab?"
"See ei tähenda midagi..." vastas Cécile, "nii on ka jaaniussikestega, aga ma ei tea, miks nad helendavad..."
"Fosforestseeriv jumalaema... fos-fo-res-tseeriv... fos-fo-res-tsee-riv..." (lk 31)
  • Elsa Triolet, "Roosid järelmaksuga", tlk Immanuel Pau, 1962

Eesti proosa[muuda]

  • ...kui ma esimest korda kuulsin Jeruusalemma kuninganna Maria nime, arvasin, et jutt on Pühast Neitsist, ja ma ei suutnud kuidagi mõista, et kristlikud rüütlid temast halvakspanevalt ja pilgates rääkisid. Kes muu kui Jumalaema ise oleks olnudki väärne Jeruusalemma krooni kandma. /---/ Mis õigus oli Küprose kuningal Hugol nõuda trooni, mis kuulus Taevasele Kuningannale?

Eesti luule[muuda]

Taevas särasid tähed. Polnud kuud.
Lumihärmatises olid puud.
Oli külm, oli vaikne, oli õhtu.
/---/
Tuli praksudes põles. Olin mäel.
Magas sündinu näitsiku käel.
Oli vaikne, olid jõulud, oli õhtu.
/---/
Ütles kurblikul häälel ema suu:
"Magab. Poeg. Pole paika. Puudub muu!"
Säras täht üle pää, oli õhtu.

Ja ma kummardin käele, andsin suud.
Hõbehärmatises olid puud.
Oli neitsi, olid jõulud, oli õhtu.


on tühjaks jäänud Naatsareti tall
ja Neitsi Maarja nutab lahinal
ka Joosepil on silmad nutuvees
sest lambukest ei ole sõime sees

  • Joel Sang, luulekogust "Vigade parandus" (1988)

Vanasõnad[muuda]

  • Elab õnne ulu all ja magab Maarja kaenlas (= käsi käib hästi).
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel