Fosforestsents
Ilme
Proosa
[muuda]- "Noh, näed! Kas näed? ..." sosistas Martine.
- Cécile nägi, et tema öölaual olev jumalaemakujuke, samasugune nagu Martine'i oma, helendas õrnalt pimeduses.
- "Mis nüüd teha?" küsis Cécile hirmunud häälel. "Kas kutsume ema?"
- Ta jooksis palja jalu uksele:
- "Ema," hüüdis ta, "tule vaatama!"
- Proua Donzert laks nende juurde üles ja kõik kolm astusid pimedasse tuppa: Cécile'i öölaual helendas midagi.
- "Mis tondimängu te siin mängite?" küsis proua Donzert. "Mis asja te värisete nagu rumalakesed, süüdake tuli."
- Lambi valgel jumalaemakujukese helendus kustus ja ta võttis uuesti oma roosaka, õrnsinise värvitooni...
- "Need on fosforestseerivad värvid," sõnas proua Donzert. "Mida kõike meie päevil välja ei mõelda! Aga ma pole iialgi näinud teietaolisi lollikesi. Ma lasen Ave Mariat mängida, heitke voodisse ja uinuge."
- Ta kustutas tule ja sulges ukse: väike helendav laiguke laulis tasasel õrnal häälel ning Martine ja Cécile kuulasid, silmad kiindunud helendusse.
- "Ma ei armasta jaaniussikesi lähedalt vaadata," ütles Martine. "Mulle meeldib vaadata nende rohekat helendust eemalt... Kuidas sulle meeldib sõna "fosforestseeriv"? ... Kas sa tead, mida see tähendab?"
- "See ei tähenda midagi..." vastas Cécile, "nii on ka jaaniussikestega, aga ma ei tea, miks nad helendavad..."
- "Fosforestseeriv jumalaema... fos-fo-res-tseeriv... fos-fo-res-tsee-riv..." (lk 31)
- Elsa Triolet, "Roosid järelmaksuga", tlk Immanuel Pau, 1962