Elsa Triolet

Elsa Triolet (sünninimi Ella Kagan; 24. september 1896, Moskva – 16. juuli 1970, Moulin de Villeneuve, Yvelines, Prantsusmaa) oli vene-juudi päritolu prantsuse kirjanik.

"Roosid järelmaksuga"

Tsitaadid väljaandest: Elsa Triolet, "Roosid järelmaksuga", tlk Immanuel Pau, 1962 (sarjas "XX sajandi raamat). Sellest on ilmunud ka kordustrükk 2004. aastal.

Kahekümnes sajand, samuti nagu kõik eelnevadki sajandid, alates ajast, kus maailm muutus selliseks, nagu ta on praegu, kõigub oma mineviku ja oma tuleviku vahel, kivi ja nailoni vahel: minevik ei lase meid lahti, aga tulevik kisub kaasa. Ja nii kestab see iidsest ajast peale.

Inimkond teeb suuri avastusi, leiutab ja loob, aga jääb seejuures maha oma saavutustest. Kahekümnes sajand on teinud sedavõrd suure hüppe edasi, et kuristikku mineviku ja tuleviku vahel tajuvad inimesed võib-olla palju tugevamini ja valusamini kui möödunud aegadel. Võitlus mineviku ja tuleviku vahel on nii suurtes kui ka väikestes asjades hingelõhestav ja surmav. (lk 5, "Autorilt")

"Roosid järelmaksuga" on raamat väikekodanliku labasuse totrast võitlusest uue maailmaga, milles inimene väärib iseennast. Selles raamatus kõneldakse suurest armastusest ja autor nimetas selle romaaniks. Ühed nimetavad seda muinaslooks, teised aga tõsilooks. On see siis lõpuks romaan, muinasjutt või tõsilugu — jäägu lugeja enda otsustada. (lk 5, "Autorilt")

Oli parajasti seesugune rõhuv ehahämaruse tund, kus enne kottpimeduse kättejõudmist silmad seletavad halvasti ja lasevad end petta. Ühele küljele vajunud veoauto lösutas väikesel kõrvalteel, külmas ja niiskes vatthallis vaikuses viirastusena näiva hurtsiku juures. Hämarus muutis sopaseks taeva, valgus räpaselt laiali auklikul, veeloikudega kaetud teel, mida piiras looklev varbaed, mille vahelt paistis sasitud hekk nagu kammipiide külge jäänud hallid juuksed. Varbaia taga lohistas suur, ebamäärast tõugu puhmaskarvaline koer oma ketti üksilduses kaikuva kõlinaga. Koera pikk karv oli kleepunud poriga — sellesama sitke poriga, millesse oli vajunud lapse king, jalgratta kummita ratas, ämber, ööpott ja veel mingid ebamäärased esemed... Taamal aga hurtsik, otsekui mingi suur vana ja määrdunud, lauaselgadest kokkuklopsitud kast. Ei paistnud aga vähimatki valgust aknast, mille klaasid selles purunenud maailmas olid imelikul kombel terved.

Ammugi oleks olnud juba aeg süüdata tagatuled veoautol, mis oli kokku sulamas ööpimedusega, ent iste juhikabiinis oli tühi. Ainsana andis siin praegu elumärki videvikuvärvi suitsujuga, mis tõusis hurtsiku roostest söödud plekk-katusest välja ulatuvast korstnast. (lk 7, romaani algus)

Neli poissi ja üks tüdrukuke istusid laua äärde. Laest rippuv petrooleumilamp kõikus ähvardavalt nende peade kohal. Hõõguvpunaseks köetud malmpliidil kees tasakesi supipott, levitades suitsu ja supi lõhna. Laste vanus oli kolmest kuni viieteistkümne aastani, käed kõigil määrdunud ja külmamuhklikud, ninad tatised, juuksed punasevõitu. Neist kõige vanema, viieteistkümneaastase haiglase välimusega tüdruku allavajunud suunurgad sarnanesid gallialase rippuvate vurrudega. Kolm poissi, kes olid tüdrukust nooremad, meenutasid kolme rõõmsailmelist konna ja ainult kõige noorem põngerjas sarnanes oma emaga. Võib-olla ainult temal üksi vedas. (lk 8-9)

Ta tõstis suppi roosaõielistele üleni kriimustatud ja mõranenud taldrikutele, mida koloniaalkauplustes tavaliselt pealekauba antakse. Lapsed jälgisid sõnatult ja liikumatult iga tema liigutust, oma kannatamatust ohjeldades, pilgud kiindunud kulbile, — nagu koerad, kes tagakäppadel istudes ootavad oma leent. Nad tohtisid supi kallale asuda alles siis, kui kõigile oli ette tõstetud, sest vähimagi katse puhul teisiti toimida kõlas ema mõjukas, korralekutsuv hääl.

Mõnda aega võis kuulda ainult matsutamist ja neelamist. Hea tervisega koerad on alati söölad ja aplad. Supp oli rasvane ja selle pinnal ujusid suured lihatükid ning juurviljalõigud. (lk 9)

Nad muutusid järjest elavamaks ja elavamaks ning kogu lugu oleks lõppenud tubli keretäiega kõigile, kui erutav vahejuhtum poleks asjale andnud hoopis teist suunda: laua jalga mööda oli rott lauale roninud.

"Rott!" hüüdsid kõik lapsed, kuna rott samal ajal sööstis taldrikute, klaaside ja leivatükkide vahel siia-sinna, olles laste poolt täielikult ümber piiratud. Ta aimas oma paratamatut surma. Punasevõitu karvaga, mida ta parajasti maha ajas, kuulus temagi sellesse majja, kus see värvitoon oli valitsev.

"Lööge maha!" karjus Marie, "lööge ometi maha, issand jumal!..."

Roti mahalöömise au päris kõige vanem poiss. Kõik teised tagusid pärast rotti veel vaid lõbu pärast. Martine ilmus koju parajasti sel hetkel, kui tema ema Marie, hoides rotil sabast, avas ukse, et seda välja visata. Et kaugemale viskamiseks hoogu võtta, keerutas ta käega ja Martine jõudis vaevalt kõrvale põigata, et rotiga mitte vastu nägu saada. Rotiraibe patsatas kaugele keset õue. Martine nõjatus vastu ust. (lk 9-10)

Martine asetas korvikese lauale ja Marie lähenes sellele uudishimulikult:

"Mis sul seal on?"

Martine võttis korvist välja väikese, peopesast veidi suurema pakikese, mis oli mässitud lumivalgesse siidpaberisse, Ta kõrvaldas õrnalt paberi ja nähtavale ilmus jumalaemakuju merekarbist groti ees; jumalaema ees põlvitas väike laps, Kõik see hiilgas õrnades värvitoonides: taevassinine, valge ja roosa. Marie lükkas käega üle lauanurga, et Martine võiks jumalaema lauale asetada.

"Kas selle kinkis sulle juuksuriproua?"

Silmi statuetilt pööramata noogutas Martine jaatavalt peaga. Marie seisis tema kõrval ja imetles samuti kujukest.

"Ta tõi selle mulle Lourdes'ist." ütles Martine lõpuks. "Mõtle, kui ma oleksin ta katki teinud!... Võib-olla teeb ta imetegusid..."

"Tütreke, imetegusid pole olemas, tean seda ja ütlen ka sulle... Heida magama, ma kustutan lambi ära, aga kujukese paneme puhvetkapile, et väikesed seda katki ei saaks teha."

"Oota pisut, seda saab ka üles keerata... Ma lasen tal sulle mängida."

Martine pööras kujukese ümber ja keeras võtmega üles; pühalikus vaikuses ja harduses kuulasid nad mitu korda järjest üliõrna Ave Mariat.

"Aitab nüüd küll," ütles Marie lõpuks, "kulutad muidu kohe läbi..." (lk 13-14)

Danielil olid ka onupojad — kolm noort Marcel Donelle'i poega. Ka Marcel Donelle, samuti nagu Georges Donelle, oli aednik, kuid tema aiand polnud nii suur. Kõigil noortel Donelle'idel ei puudunud perekondlik samasus, ehkki nende isad teineteisega põrmugi ei sarnanenud, samuti nagu ei sarnanenud nendega nende pojadki. Vaatamata sellele, et noored kannatasid okupatsiooniajal alatoitluse all, kasvasid nad ikkagi tugevateks. Noored Donelle'id olid keskmist kasvu, kuid toeka kehaehitusega — otsekui määratud kaua vastu pidama, nagu kõik, mida ehitavad maainimesed, olgu need siis seinad või tarad... (lk 14-15)

Muide, sõda ja okupatsioon paiskasid kiiresti segamini tavaks kujunenud elulaadi. Ükspuha, kas oli suvevaheaeg või kooliaeg, aga Daniel — see 1940.—1945. aasta omapärane kentaur —, kes oli oma jalgrattaga nagu kokku kasvanud, kattis need kuuskümmend kilomeetrit Pariisist kuni külani ühe hooga. Ja kui ta läks isa vaatama, siis kakskümmend kilomeetrit veel lisaks. Kooliõpilase kohta oli tal rohkesti vaba aega: nii talvel kui ka suvel aina oma jalgrattaga teel! Ent neil segastel aegadel oli võib-olla lütseumiski kõik pea peale pööratud nagu mujalgi. Ja täiesti arusaadav, et Danieli õel, lillemüüjal Dominique'il, aga samuti ka Danielil endal, Dominique'i mehel ja nende väiksekesel oli toiduga raskusi. Ja mi tuligi Danielil käia külas söögikraami toomas. Aga 1944. aastal, kui bošid Danieli dokumentide kontrollimiseks teel kinni pidasid, leidsid nad või ja munade alt korvist, mis oli seotud jalgratta pakiraamile, kahtlustäratavat materjali: trükivärvi ja täiesti uusi tampoone. Martine'i küla naabruses asuva suure alevi meer — selle alevi lähedal asetsevas järves oli hea ujumiskoht, kuhu aga keegi enam suplema ei läinud, sest seal olid hakanud käima bošid koos häbitute naistega — kinnitas asjatult, et ta oli palunud Danieli tuua need asjad alevivalitsuse jooksva asjaajamise tarbeks. Daniel saadeti Fresnes'i, ja kui vabastamine poleks tulnud õigel ajal... Kaheksateistkümneaastane Daniel, kes tulvas jõust ja elurõõmust, oli mõistetud surma. Ei puudunud palju, et temast oleks saanud noor märter, kuid nüüd jäi ta vaid tavaliseks nooreks kangelaseks. (lk 15-16)

Isa... Nad nimetasid teda isaks, ehkki Marie Vénin abiellus temaga siis, kui tal endal oli juba kaks tütart — kahelt erinevalt isalt, kes olid jäänud tundmatuks. Selle abielu sobitasid kaks meest: ühelt poolt selle küla küree, kus Marie oli sündinud ja kus tema vanemad töötasid loomanülgijatena, ja teiselt poolt selle küla meer, kus Marie elas praegu. Kõneldi, et meer olevat vanema tütre isa; viisteist aastat tagasi oli ta olnud üsna kuulus seelikukütt. Aga mis seal imestada, Marie oli ülikaunis tüdruk ja ta pani nii paljudki mehed endale järele jooksma. Igatahes sai meer munitsipaalnõukogult nõusoleku eraldada külaservalt, metsaltuka tagant Mariele väike maatükk. Ühtlasi lepiti kokku, et Marie abiellub puuraidur Pierre Peigner'ga ja et nad asuvad kahekesi seda maatükki harima ning ehitavad sellele maja, mis oma välimusega ei teeks külale häbi. Pierre Peigner oli töökas mees, ehkki pisut viinahimuline. Ta nõustus meeleldi kahelapselise naisega, huvitatuna maatükikesega ja Marie endaga, kes oma alalise naeratusega, mis ei hajunud ta näolt muredeski, oli ikka veel endiselt kaunis. Pierre Peigner oli Marielt sel määral sisse võetud, et adopteeris mõlemad tütred ja nautis juba ette kõike seda õnne, mida elu talle nii ootamatult pakkus: heaolu ja ainult tema päralt olevat naist. Marie sarnanes suure päevalilleõiega, kelle ümmargust, alati naeratavat ja päevitanud nägu piirasid pikad kullakarva juuksed, kelle väike keha oli sitke ja kelle tervis oli nagu roostevaba teras. Ta oli edev ja kuigi ta pesi end harva, pistis ta sageli õiekese oma kammimata juustesse ja kee lillevarrega sarnaneva kaela ümber. Ja kui tema hääl kandis kaugele siivutuid sõnu, siis ta nägu jäi meeldivaks, ta huuled naeratavaks. Millest enamast võis unistada varjupaigakasvandik Pierre Peigner? Niisugust õnne polnud talle veel osaks langenud. (lk 19)

Marie lapsed pidid olema hästi kasvatatud, väga arukad ja üliviisakad ja nad ei unustanud kunagi öelda "Tere, proua," või "Tänan, härra!". Marie poleks sallinud ninakust nende poolt. Ta oli kerge, ent valusa käega ja lapsed olid harjunud vastuvaidlematult tema käske täitma, teades, et kui nahatäis oli lubatud anda, siis kindlasti ka anti. Arvatavasti kujunes laste arusaamises midagi taolist, mis on omane treenitud koertele: nad täidavad käsku, teadmata, mis põhjusel on keelatud teha seda või teist, või vastupidi, miks peab tegema just seda. Miks ei tohtinud nad õiendada oma asju hurtsiku põrandale, miks oli neil keelatud torkida nõeltega väiksema venna kõhtu, miks pühade eel peab pesema nagu ja käsi, miks ühel ilusal päeval tuli minna just nimelt kooli, aga mitte kuhugi mujale, miks peab lahkuma kodust, kui emale tulevad külla võõrad mehed, ehkki see, mida nad seal tegid, polnud mingi saladus. (lk 20-21)

Järeldus oli aga ikka seesama: tempu mitte enam korrata. Nii oli lugu ka Martine'i esimese iseseisva retkega läheduses asuvasse suurde metsa, mis lõppes talle tubli nahatäiega. Läinud juba varahommikul metsa, eksis ta seal ära ning jäi kadunuks kuni järgmise päeva hilisõhtuni. Kogu küla aeti otsekui ajujahiks jalule, aga viieaastane Martine magas ülesleidmise hetkel õndsalikus rahus suure tamme all samblal. See sündmus tegi ta külas nii kuulsaks, et kõik hakkasid teda hüüdma metsa-kadunud-Martine'iks. Mõni teine tema asemel oleks näljast ja nutust nõrkenud, aga Martine'il polnud vähimatki häda! Kui ta pimedas üles äratati, ümbritsetuna laternaid käes hoidvaist inimestest ja koertest, sirutas ta naeratades käed vastu tema kohale kummarduvale võõrale. Tema seiklusest kirjutati kohalikes ajalehtedes ja isegi Pariisi ajalehtedes. Aga nahatäit, mis sellele kangelasteole järgnes, seda mäletab Martine ülihästi! Muidugi oli see mälestusväärne ja tundus Martine'ile kõigele vaatamata täiesti loomulikuna nagu kõik teisedki saadud võmmud ja nahatäied kui täiesti vältimatud, sest suured inimesed olid palju tugevamad kui väikesed. Palju halvem oli aga see, et seda karmi kohtlemist polnud kuidagi võimalik ette näha ja nii Martine kui ka kõik tema vennad ja vanem õde ei suutnud leida mingit seost põhjuse ja tagajärje vahel. Näiteks, kuidas võis Martine teadä, et metsas jalutamine ja puu all magamine toob endaga kaasa niisuguse keretäie? Ja miks ema tema tagumikku tuliseks sugedes ühtaegu naeris ja nuttis? (lk 21)

Martine kasvas suuremaks, kuid ei suutnud anda endale aru sellest miks räpased voodilinad, tatitilgad, rotid ja väljaheited teda oksendama ajasid. Tema pikad retked metsa seletusidki sellega, et Martine tundis end hurtsikus perekonna keskel alati halvasti — ja seda juba tol ajal, kui olukord polnud veel kõige halvem, kus lapsi oli alles vähem ja Pierre Peigner tuli igal õhtul koju, tõi ämbritäie vett, seadis üles rotilõksud... Aga juba tol ajal oskas Martine öelda: "See haiseb!" Ja see tundus Mariele ja Pierre'ile nii naljakana ja lõbusana, et nad sundisid tüdrukukest kordama: "See haiseb!" (lk 22)

Sellepärast tundiski Martine metsi ja põlde niisama hästi, nagu neid võivad tunda mutt, orav ja siil. Muidugi, mutil pole vajadust tunda huvi puulatvade vastu, lind ei huvitu maa-alusest, aga Martine'i huvitas metsas peamiselt see, mis kasvas samblal — marjad ja lilled. Ta läks metsa ka selleks, et seal päeval välja magada pärast unetut ööd hurtsikus; et seal süüa seda, mis seal on söödavat, sest ema keedetud leem ei läinud tal suust alla; ta läks sinna korjama maikellukesi, metsikult kasvavaid hüatsinte ja nartsisse ning metsmaasikaid, sest ta oli üks neid väikseid lapsi, kes seisavad suurte magistraalteede ääres, käes ümmargused lillekimbukesed või enda punutud pisikesed pajukoortest korvikesed. Algul hoidis Martine raha endale, kuid Marie sai kiiresti tema tegevuse jälile, küttis tal kõrvad nii tuliseks, et tüdruk sedamaid taipas vajadust anda teenitud raha emale. Nüüd aga, kui Marie nägi, kuidas Martine hommikuti end jääkülma kaevuveega pesi, värisedes külmast kevadpäikese kiirte käes, mis veel ei soojendanud, ja seejärel kodust minema lipsas, karjus ta tüdrukukese peale veel vaid moepärast: Martine teenib raha, tal tuleb lasta teha, mida ta tahab. Tema õde ja vennad poleks iialgi suutelised olnud mõnd tuluallikat avastama! (lk 22-23)

Francine oskas väikeste pükstele nööpe ette ajada, nende nina nuusata ja nendele ka lakse jagada — nagu tõeline ema, ehkki ta iialgi lugema ja kirjutama ei õppinud. Martine omandas koolis kõik otse lennult, ta mälu oli harukordne, kuid oleks olnud asjatu tema käest nõuda imiku toitmist sel ajal, kui emal oli tarvis poes käia: ta oleks unustanud nii pudru kui imiku... Ja tõepoolest, see aasta, mil Francine läks kooli ja Marie lootis saada Martine'ist vanema õe asendaja väiksemate hooldamisel, kujunes otse hukatuslikuks. Martine'il polnud põrmugi rohkem vastutustunnet kui tema kõige nooremal vennal, kes oli alles mähkmeis: tema silma all põletasid lapsed end ära keeva veega, lasksid ketist lahti koera, kes ei tulnudki enam tagasi, ning uputasid kassi kaevu... Tõtt-öelda, ema jõudis vaevalt selja keerata, kui Martine juba kodust minema lipsas. Tal puudus nii ematunne kui ka perekonnatunne. Marie oleks võinud ta kas või surnuks lüüa — miski poleks aidanud. Ei tasunud vaeva. (lk 23-24)

Külasse ilmusid sakslased väga harva: siin polnud neil midagi teha, siin puudusid väljavaated moonamuretsemiseks, siin puudusid mugavustega elamud, lossid või vannitubadega villad. Külaelanikud võisid sakslasi näha ainult R... linnas, kuhu nad tahes-tahtmata pidid sõitma sisseoste tegema, turule või komandantuuriga asju ajama... Oma külas võisid nad bošše vihata täiesti segamatult, alati valmis neile passiivset vastupanu osutama siis, kui nad võisid seda teha ilma hädaohtu sattumata, sest riskida nad ei armastanud. Aga kui mõnda küla naist nähti koos fritsuga, siis langes ta otsekohe üksmeelse avaliku hukkamõistu alla ja boikott oli totaalne. Näiteks juhtus niisugune lugu ühe väikese farmi omaniku naisega: küree vihjas temale isegi oma jutluses... Küla lapsed võtsid kõiges eeskuju täiskasvanuilt. Tavaliselt olid just lapsed need, kes sakslaste ilmumisel või lähenemisel jooksid teatega ühe maja ukse juurest teise juurde... Tänavad tühjenesid silmapilkselt rahvast ja saksa sõdurid või nende patrullid jalutasid otsekui läbi mahajäetud küla... Ent sagedamini ilmusid nad külla autodega kihutades ja elanikud ei jõudnud õigeaegselt majadesse peituda. Sel koledal ajal luusisid nad ka mööda metsi, lapsed ei julgenud sinna sellepärast enam minna ja nii polnud vajadustki neile seda keelata: püha hirm ise sundis lapsi koduõuedesse jääma. (lk 24-25)

Lühidalt, Martine'i klassis ei kiusatud, temast ei hoidutud kõrvale ja temasse suhtuti sümpaatiaga... Ainult see, et ta võis luuletust parast ühekordset läbilugemist kohe peast veatult korrata, et ta mitte kunagi ei teinud etteütluses vigu, pidas meeles kõik ajaloolised daatumid — see häiris mõningal määral kaasõpilasi, sisendades neisse pigem hirmu kui lugupidamist, otsekui mingi ebanormaalne nähtus. (lk 25)

Juuksur proua Donzert ei nõustunud sellega hoobilt, et tema tütar hakkaks suhtlema Marie Vénini tütrega, ehkki ta tundis sümpaatiat väikese metsa-kadunud-Martine'i vastu juba enne sõda, kui Martine üsna väiksekesena oli kord tulnud juuksuri juurde, et osta endale seepi maikellukeste müügist saadud raha eest. Ja proua Donzert oligi talle kinkinud tükikese kannikeselõhnalist seepi, mida Martine valis nii kaua: oma kolme suu eest, mis ta juuksurile ulatas, poleks ta kuidagi saanud seda osta, kuid viia seep Marie Vénini hurtsikusse — see oli proua Donzert'i arvates ju püha toiming! (lk 27)

Astunud esmakordselt sisse proua Donzert'i väikese kahekorruselise maja uksest, oli Martine hämmeldusest kaotanud kõnevõime terveks päevaks. Ka kõige muinasjutulisem "Tuhande ja ühe öö" lossidest poleks iialgi suutnud üht inimolendit sel määral erutada; kõik araabia parfüümid poleks iialgi suutnud kellelegi nii suurt naudingut pakkuda, nagu tundis Martine selles väikeses majas, mis oli läbi imbunud šampooni ja kölni vee lõhnadest. Kuna Cecile hakkas üha sagedamini Martine'i enda juurde lõunale ja ööbima kutsuma, siis oli proua Donzert pannud maksma kindla korra: Martine'il tuli alati kõigepealt käia vannis.

Proua Donzert kartis, et Martine võib oma ema hurtsikust midagi kaasa tuua, ehkki tütarlaps näis alati väga puhtana, mis teda peamiselt just iseloomustasid... Kuid kunagi ei suudeta olla küllalt ettevaatlik, sest mis küll juhtuks, kui mõni juuksurisalongi klientidest leiaks näiteks täi?

Kui Martine nägi esimest korda vanni ja kui Cecile palus tal ennast üleni vette kasta, haaras teda mingi pühalik värin, otsekui hakataks teda ristima... "Kaasaegne komfort" ilmus korraga tema silme ette veevärgi, kanalisatsiooni ja elektriga... Ta ei suutnud sellega kunagi täielikult harjuda ja iga kord, kui ema Donzert talle ütles: "Mine nüüd vanni...", tundis Martine kerget joobnustavat ärevust. (lk 28)

Seinad kaetud valge emailiga, põrand kiviparketist, taburet metalltorudest... On võimatu kirjeldada joovastust, mida tundis Martine, laskudes sooja, aromaatsete sooladega lõhnastatud piimvalgesse vette... Ta oli õnnelik, tundes, kuidas värinad jooksid üle ta käsivarte, õlgade, selja... [---] Vanni email oli nii sile-sile, vesi nii mahe-mahe ja äsja pakendist vabastatud seep andis pärlmutritaolist vahtu... käsn helkles roosades ja taevassinistes toonides ... Piimjast kuplist langes pehmet valgust vannitoa igasse nurka. Martine küüris hoolikalt iga oma keha väiksematki õnarust, tarvitas seepi, pimsskivi, harja, käsna ja kääre. Proua Donzert hüüdis juba talle alumiselt korruselt:

"Martine, nühid endal naha maha... Aitab juba!"

Radiaatorile asetatud vannilina oli soe, taevassinine, Cécile'i oma oli aga roosa. Proua Donzert ei ihnutsenud pesuga — käterätte vahetati tema juures iga päev: kui omatakse pesupesemise masinat, siis pole tähtis, kas üks käterätt rohkem või vähem... Polnud puudu ka kosmeetikavahendeist — seepidest ja lõhnaõlidest, kuna firmade esindajad pakkusid neid kaubaproovidena niipalju kui proua Donzert soovis. (lk 29-30)

"Noh, näed! Kas näed? ..." sosistas Martine.

Cécile nägi, et tema öölaual olev jumalaemakujuke, samasugune nagu Martine'i oma, helendas õrnalt pimeduses.

"Mis nüüd teha?" küsis Cécile hirmunud häälel. "Kas kutsume ema?"

Ta jooksis palja jalu uksele:

"Ema," hüüdis ta, "tule vaatama!"

Proua Donzert läks nende juurde üles ja kõik kolm astusid pimedasse tuppa: Cécile'i öölaual helendas midagi.

"Mis tondimängu te siin mängite?" küsis proua Donzert. "Mis asja te värisete nagu rumalakesed, süüdake tuli."

Lambi valgel jumalaemakujukese helendus kustus ja ta võttis uuesti oma roosaka, õrnsinise värvitooni...

"Need on fosforestseerivad värvid," sõnas proua Donzert. "Mida kõike meie päevil välja ei mõelda! Aga ma pole iialgi näinud teietaolisi lollikesi. Ma lasen Ave Mariat mängida, heitke voodisse ja uinuge."

Ta kustutas tule ja sulges ukse: väike helendav laiguke laulis tasasel õrnal häälel ning Martine ja Cécile kuulasid, silmad kiindunud helendusse.

"Ma ei armasta jaaniussikesi lähedalt vaadata," ütles Martine. "Mulle meeldib vaadata nende rohekat helendust eemalt... Kuidas sulle meeldib sõna "fosforestseeriv"? ... Kas sa tead, mida see tähendab?"

"See ei tähenda midagi..." vastas Cécile, "nii on ka jaaniussikestega, aga ma ei tea, miks nad helendavad..."

"Fosforestseeriv jumalaema... fos-fo-res-tseeriv... fos-fo-res-tsee-riv..." (lk 31)

Nii rändaski Martine ühest maailmast teise maailma. Nüüd kuulus ta õiguslikult proua Donzert'i majja ning sai osa emailist, linoleumist, heledast tammest, seepidest ja lõhnaveest. (lk 34)

Lühidalt, Cécile'il olid kõik eeldused muutuda kolmekümne aasta pärast kõigis üksikasjus ema sarnaseks, milline tulevikuväljavaade polnud põrmugi vastumeelne, kuigi sellel polnud midagi ühist romantilise Opheliaga, kellega süütu ja habras Cécile praegu sarnanes. (lk 35)

Okupatsiooniaastad hakkasid ununema ja kõik olid vabanemisega juba sedavõrd harjunud, et seda nüüd igapäevaseks muutunud õnne enam peaaegu ei märgatudki. Uuesti ilmus müügile bensiin ja toidukaardid kadusid... Mis aga puutub kõigesse muusse, siis oli sellest veelgi raskem midagi taibata, kui taibati "kummalisest sõjast", sest sõjale järgnes mingi "kummaline rahu". Näis, nagu oleksid bošid sõja võitnud — kollaboratsionistid muutusid uuesti julgeks ja jultunuks, igal sammul varitsesid mingid ootamatused; sõjavangist naasnud avaldasid rahulolematust: vankritegija oli kaotanud oma klientuuri, mille temalt oli üle löönud kollaboratsionist R... linnast, apteekril oli tegemist ja tüli, et apteegist välja saada oma ajutist asendajat. Kõikjal aina meelekibedus... Proua Donzert ja tema kaks tütart käitusid nii nagu kõik teisedki: kirusid ja torisesid, ent kokkuvõttes mõjus taoline üldine pettumus neile nagu vihm vihmamantlile. (lk 35-36)

Esmalt oli Daniel hakanud regulaarselt külastama doktor Foisneli: olla kaheksateistkümneaastaselt surma mõistetud — see mõjub ikkagi vapustavalt organismile. Ta käis kaks korda nädalas doktori juures süsteid saamas ja kohtas alati oma teel metsa-kadunud-Martine'i, kes istus küla serval kivipostil. (lk 36)

Võeti kasutusele ka mõningaid uuendusi: valgustati prožektoritega avara õue sügavuses asetsevat ajaloolist lossi, millega oldi niivõrd harjunud, et seda tavaliselt üldse ei märgatudki, aga valgusefektide abil üheks õhtuks balliülikonda riietatuna näis ta sepistatud raudvõre taga kuidagi pühalik, suurepärane ja ligipääsmatu. Lossiõue sillutise mosaiikkiviplaat oli selgesti nähtav, sügavad varjud ümardasid eesmisi torne, ent taamal, õue sügavuses, helendas kivikaunistustega, kahe kolonnidereaga ja keskel asuva frontooniga telliskivist peahoone. Kohalikud elanikud, suvitajad ja turistid naaldusid vastu väravat ega pööranud pilku sellelt säravalt nägemuselt... Seejärel köitis nende tähelepanu lasketiir, ball ja loosirattad. (lk 37-38)

Kõigi nende pariislaste poolt ehitatud maamajade ja telkidega, mis ulatusid kaugele nõlvakule, muutus küla igal suvel üha enam "Saint-Germain-des-Prés' taoliseks", nagu tavatses sõnada kunagine pariislane proua Donzert. See iseloomustus ei selgitanud Martine'ile ega Cécile'ile midagi. Kuid nad teadsid ilma selgitamatagi paremini kui proua Donzert, et noored pariislased on halvasti kasvatatud, et nad on ülbed, rõvetsevad ja lärmakad ega oska eraldada otra kaerast. Noh, kui Pariisi noorukid on seesugused, siis küla noormehed on nendega võrreldes taltsad nagu koduloomad! Ja Pariisi tütarlapsed! — Poolpaljad, sasis juukselised, palja jalu, lühidalt — peaaegu alasti, päikesest pruunistunud kehal vaid püksikesed ja rinnahoidja! Piisab kortsunud taskurätiku kaela sidumisest, et seda erilist muljet tekitada. Lühidalt, tänapäeva noorpõlv on oma vanematele vaid õnnetuseks, nagu ütles proua Donzert oma sõbratarile, apteekrinaisele, aga too vastas talle, et praegune noorpõlv ei valmista mitte põrmugi rohkem muret oma vanematele kui ükspuha missugune eelmine ja et leidub ju igasuguseid lapsi. Ja kui kõik need noored armastavad alasti ringi jalutada, siis võib seda seletada arstiteaduse progressiga, suvatsege neid vaid vaadata: kui terved, tugevad ja kui hea kehaehitusega nad on... puuviljamahlade ja vitamiinidega... (lk 40)

"Selleks et vitamiine neelata, pole ennast vaja alasti kiskuda," ütles proua Donzert.

[Apteekriproua:] "Muidugi mitte, aga kui oled alasti, mõjuvad nad paremini." (lk 40)

[Apteekriproua:] "Kui ollakse apteekri naine, siis nimetatakse kõiki asju õigete nimedega..." (lk 40)

Neljakandilises hallis kellatornis lõi päikesest kullatud kell aeglaselt ja kiirustamata. Kuus lööki langesid orus asetsevasse külla nagu kasti, sulades metsaga kaetud mäenõlvakute rüppe. (lk 41)

Daniel Donelle'i polnud kuskil näha — ka mitte selle naistekarja hulgas, kes kandsid pükse või sellest veelgi halvemat riietust — lühikesi püksikesi, mis olid rebenemiseni ümber tuharate pingutatud, ja kõrgete kontsadega kingi, jättes lausa naeruväärse mulje... Need matkajad olid tulnud külla toiduaineid otsima, vedades kättpidi nagu oheliku otsas enda järel kes ühte, kes kahte ihualasti, päikesest kastanpruuniks põlenud last, kes omakorda vedasid järel kas nukku, mängukaru või mõnda ratastel mänguasja. (lk 41)

Tulnud põõsastest välja, läksid nad edasi, arutades omavahel, et ei oleks pidanud jalga panema uusi kingi, sest ilm oli palav ja tee tolmune paljudest jalakäijatest, kes kõik liikusid ühes ja samas suunas — järve äärde, jahedusse. Nad jõudsid järele tervele lastepesakonnale, kes meelega lohistasid jalgu järel, et rohkem tolmu üles keerutada. Laste rase ema lükkas tühja lapsevankrit ja isa kandis süles täiest kõrist karjuvat väikest. See oli pühapäev. (lk 42)

Martine ja Cecile kergitasid oma seelikud üles ja istusid tohutu suurele puutüvele. Otse nende vastas, väikesel helerohelisel aasal, kus telkide üleslöömine oli keelatud, karjatas isa Malloire oma lehmi.

Korraga, tulnud suplemast, tormasid otse heinamaale lehmade keskele supelpükstes poisid ja kah kuidagi oma alastiolekut katvad tüdrukud. Seesama endine jõuk!... Noh, muidugi! Ka Henriette on nendega! Ta on ju nagu märatsev hull, keda oleks vaja kinni siduda. Puutüvel istudes vaatasid Martine ja Cécile pealt järve teisel kaldal toimuvat corrida't. (lk 43)

Välislingid