Hüatsint

Hüatsint (Hyacinthus) on väike sibullillede perekond aspariliste seltsist.

Proosa

Köögi aknalaual potis õitsesid hüatsindid ja nende lõhn täitis toa. Need olid kahvatusinised, valgete triipudega.

"Ilusad." Hattie lükkas kassi toolilt maha, et saaks istuda, ja võttis laua ääres istet. "Kevadised."

"Ma ei saa tegelikult nende mõttest aru." Mima küünitas end, et riiulilt kastrul võtta. "Need on inetud lilled ja nad haisevad. Evelyn kinkis need mulle ja arvas, et peaksin tänulik olema. Aga ma teen neile varsti otsa peale. Ma pole seni veel ühtegi toataime ellu jätnud."

Ann Cleeves, "Punased luud", tlk Riina Jesmin, 2018, lk 12

Luule

Ma olen hävimatu, hüatsint, mis surra ei saa.
Ma olen kevadlill, mu kaunid kellukad
on tulvil mulla muretut juubeldust:
elada maailmas võrratult, võidukalt, julgelt.
/---/
Kui on olemas mureta ja hooleta kuninganna,
siis hoidku ta käes hüatsinti nagu valitsussaua,
nagu habrast kevadesümbolit, päikesehõimu.

Edith Södergran, "Hüatsint", tlk Debora Vaarandi, rmt: "Tuleviku vari" (1986), lk 95-96

Kõik tuba soojem, ilusam sest läikest:
kuis lõhnavad hüatsindid lillad laual siin
ja hallid pajukassid, mis ma korjasin –
ei ammu, ammu polnd nii palju päikest!

Marie Under, "Kevad" I kogust "Eelõitseng". Tartu: Odamees 1918

Caesarion seisis kõigist eespool,
seljas roosikarva siidist rüü,
rinnas kimp hüatsinte,
vööks kaks rida safiire, ametüste,
kingad kätketud valgeisse
lintidesse, tikitud roospunaste pärlitega.

Konstantinos Kavafis, "Aleksandria kuningad", tlk Mati Sirkel, rmt: K. Kavafis, "Luuletused" (1989), lk 26

Kell aga käib ja ümmarguses klaasis
läigib midagi vastu, silm või fosforitäpp,
Üks valge hüatsint on rohelises vaasis.
Valge hämarikus, jänese või kassi käpp.
/---/
Tuppa on kuulda, kuidas tilguvad katuseräästad.
Viimane valgusenire, tumehall ja kõhn
midagi uhub ära ja midagi lahti päästab.
Sügav ja süsimust on valge hüatsindi lõhn.

Viivi Luik, "Lõhn", rmt: V. Luik, "Kogutud luuletused 1962-1997", Tänapäev 2011, lk 406