Hüatsint

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Alfrida Baadsgaard, "Vaikelu hüatsintide ja liblikaga"

Hüatsint (Hyacinthus) on väike sibullillede perekond aspariliste seltsist.

Luule[muuda]

Kõik tuba soojem, ilusam sest läikest:
kuis lõhnavad hüatsindid lillad laual siin
ja hallid pajukassid, mis ma korjasin –
ei ammu, ammu polnd nii palju päikest!

  • Marie Under, "Kevad" I kogust "Eelõitseng". Tartu: Odamees 1918


Caesarion seisis kõigist eespool,
seljas roosikarva siidist rüü,
rinnas kimp hüatsinte,
vööks kaks rida safiire, ametüste,
kingad kätketud valgeisse
lintidesse, tikitud roospunaste pärlitega.


Kell aga käib ja ümmarguses klaasis
läigib midagi vastu, silm või fosforitäpp,
Üks valge hüatsint on rohelises vaasis.
Valge hämarikus, jänese või kassi käpp.
/---/
Tuppa on kuulda, kuidas tilguvad katuseräästad.
Viimane valgusenire, tumehall ja kõhn
midagi uhub ära ja midagi lahti päästab.
Sügav ja süsimust on valge hüatsindi lõhn.

  • Viivi Luik, "Lõhn". Rmt: V. Luik, "Kogutud luuletused 1962-1997", Tänapäev 2011, lk 406

Proosa[muuda]

  • Köögi aknalaual potis õitsesid hüatsindid ja nende lõhn täitis toa. Need olid kahvatusinised, valgete triipudega.
"Ilusad." Hattie lükkas kassi toolilt maha, et saaks istuda, ja võttis laua ääres istet. "Kevadised."
"Ma ei saa tegelikult nende mõttest aru." Mima küünitas end, et riiulilt kastrul võtta. "Need on inetud lilled ja nad haisevad. Evelyn kinkis need mulle ja arvas, et peaksin tänulik olema. Aga ma teen neile varsti otsa peale. Ma pole seni veel ühtegi toataime ellu jätnud."