Edith Södergran

Edith Södergran u. 1918

Edith Irene Södergran (4. aprill 1892 Peterburi – 24. juuni 1923 Raivola (tänapäeval Roštšino, Leningradi oblast)) oli soomerootsi luuletaja. Eesti keeles on 1986. aastal ilmunud Södergrani luule valikkogu "Tuleviku vari".

Tsitaadid kogust "Tuleviku vari". Tõlkinud Debora Vaarandi. Eesti Raamat 1986

Kogust "Luuletused" (1916)

Sa otsisid õit
ja leidsid vilja.
Sa otsisid allikat
ja leidsid mere.
Sa otsisid naist
ja leidsid hinge.
Sa oled pettunud.

• "Jaheneb päev" IV, lk 7

Olen võõras sel maal,
mis lamab sügaval mere paine all.
Päike saadab siia oma võbelevaid kiiri
ja õhk voolab mu käte vahelt läbi.
Räägitakse, et olen sündinud vangipõlves
siin ei tunne ma ainustki nägu.

• "Mina", lk 9

/---/
jumal on igavikkude seisev vesi;
jumal on olematuse viljakas seeme ja mahapõlenud
                                     maailmade peotäis tuhka;
jumal on putukate müriaad ja rooside ekstaas;
jumal on tühi häll olematuse ja kõiksuse vahel;
jumal on vangla kõikide vabade hingede jaoks;
jumal on tuulamissari võimsaima raevu käes;
jumal on see, mille igatsus sunnib astuma alla
                                      maa peale!

• "Jumal", lk 10

Ei ole mina naine. Olen neutrum.
Olen laps, paaž ja julge otsus,
olen naerugrimass sarlakpunasel päikesel...

• "Vierge moderne", lk 12

Värvide igatsus on veres. Kui januned ilu,
sule silmad
ja vaata omaenese südamesse.
Ent ilu pelgab päeva ja liiga paljusid pilke,
ilu ei salli kära ja ülearust sebimist —
ära tõsta oma südant huulile,
ei tohi häirida vaikuse ja üksinduse üllaid piire.

• "Värvide igatsus", lk 13

Mul on värav kõigi nelja tuule poole.
Kuldne on mul värav itta — armastusele, mis iial
                                         ei saabu,
värav on mul päevale ja teine kurbusele,
mul on värav surmale — see alati on lahti.

• "Kõigi nelja tuule poole", lk 14

Kuula, kõlisedes langes täht!
Ära käi rohus paljajalu,
mu aed on täis kildusid.

• "Tähed", lk 15

Meie, naised, oleme nii lähedal pruunile mullale.
Me küsime käolt, mida ta kevadelt soovib,
me põimime käed ümber palja männitüve,
me otsime ehataevast endeid ja nõu.
Ma armastasin kord meest, ta ei uskunud mitte
millessegi...

• "Meie, naised", lk 19

Nii väga armastab mu hing võõraid maid,
nagu polekski tal kodumaad.
Kaugel maal on suured kivid,
kus puhkavad mu mõtted.
See oli võõramaalane, kes kirjutas need imelikud
                                             sõnad
kõvale tahvlile, mida kutsutakse mu hingeks.

• "Võõrad maad", lk 22

Mu elu on muutunud ähvardavaks nagu tormine
                                         taevas,
mu elu on muutunud petlikuks nagu peegelduv vesi,
mu elu kõnnib köit mööda kõrgel õhus,
ta peale ei söanda ma vaadata.
Kõik mu eilsed soovid
ripnevad nagu palmi alumised lehed,
kõik mu eilsed palved
on liigsed ja vastuseta.

• "Lahkumine", lk 24

Saatus lausus: sa kas elad valgelt või sa sured
punaselt!
Kuid mu süda jäi kindlaks: ma elan punaselt!

• "Kaevupeegel", lk 26

Mis on ilu, küsivad kõik.
Ilu on küllus, hõõgumine, ülevoolavus või ka suur
                                              vaesus.
Ilu on olla suvele truu ja alasti sügiseni.
/---/
Ilu on ilmekas nägu ja oma hääletoon: see olen mina.
/---/
Ilu pole lahja soust, milles luuletajad end
                                         serveerivad.
Ilu on sõda pidada ja õnne otsida,
ilu on teenida kõrgemaid jõudusid.

• "Ilu", lk 26-27

Elu sarnaneb kõige rohkem surmale, oma õele.
Surm pole teistmoodi kui elu.
Sa võid teda hellitada ja hoida ta kätt ja paitada ta·
pead,
ta ulatab sulle lilleõie ja naeratab.
/---/
Surm käib ringi punapõsksena ja vestleb kõigiga,
surmal on mahe loomus ja vagad palged,
su südamele paneb ta oma leebe käe.

• "Elu õde", lk 28

Elu on põlata iseennast
ja lamada liikumatult kaevu põhjas
ja teada, et ülal paistab päike
ja õhus lendavad kuldsed linnud
ja noolnobedalt tormates mööduvad päevad.
Elu on viibata kergelt hüvasti ja minna ja magada .
Elu on olla võõras iseenesele
ja uus mask igaühe jaoks, kes tuleb.
Elu on oma õnne vastu hoolimatu olla
ja mööda lasta ainukordne hetk.
Elu on pidada ennast nõrgaks ja mitte julgeda.

• "Elu", lk 30

Valu annab meile kõik, mis vaja —
ta annab meile võtmed surmariiki,
ta lükkab meid väravast sisse, kui veel kõhkleme.
Valu ristib lapsed ja valvab koos emaga
ja taob valmis kõik kuldsed kihlasõrmused.

• "Valu", lk 32

Kogust "Septembrilüüra" (1918)

Su armastus pimestab mu tähe,
mu elus tõuseb kuu.
Mu käsi su käes pole kodus.
Sinu käsi on iha,
minu oma on igatsus.

• "Avastus", lk 36

Hoia, et su paat ei satuks üleinimlikku keerisesse,
hulluse neeluhaudadesse —
et su paat ei satuks kose hõiskavaisse voogudesse,
need löövad ta pilbasteks.
Hoia end — sina siin enam ei loe —
jõu pöörase lõbu ees pole vahet elul ega surmal,
ei mingit "tasakesi", "ettevaatlikult", "proovime".
Tugevamad peod haaravad lennult su aeru.

• "Hulluse pööris", lk 44

Inimesed,
ärge koguge kulda ja kalliskive:
täitke oma südamed igatsusega,
mis põletab nagu hõõguv süsi.
Varastage rubiine inglite pilkudest,
jooge külma vett saatana lombist.
Inimesed, ärge koguge aardeid,
mis teevad teist kerjused.

• "Ärge koguge kulda ja kalliskive", lk 50

Kogust "Roosialtar (1919)

Nüüd mähib maa end jälle musta rüüsse. See on
                                           torm,
öötaarnaist see tõuseb ja üksinda tantsib
oma kummitustantsu kogu maailma kohal.
Jälle sõdivad inimesed — viirastus viirastuse vastu.
Mida nad tahavad, mida nad teavad? Otsekui karja
neid aetakse oma pimedaist kolkaist,
ei rebi nad end lahti sündmuste ahelast:
suured ideed ajavad oma sõjasaaki ees.
Aated sirutavad tormis asjatult oma anuvaid käsi,
tema, kes tantsib, teab, et on ainus isand maailmas.

• "Torm", lk 61

Kust leiaks mu suu veel kaebesõnu
raugematus külluses?
Mu ööd ja päevad
on kirjutatud sinu raamatusse, oh jumal.
Maa peal ei kuulu mulle midagi,
ei lillevõrdki.
Oh, et olen rikkaim!
Et mu otsa ette on kirjutatud:
hädaga pead mängima
saatuse veidrat mängu.

• "Tööriista kaebus", lk 65

Kogust "Tuleviku vari" (1920)

Tasa voolab hullus inimsüdameisse.
Noore vääntaime kirega mähib kuldne narrus
inimeste lävepakke.
Inimesed avavad aknad uuele igatsusele.
Inimesed unustavad kõik maa peal, et kuulata häält,
mis üleval laulab.
Iga täht viskab kartmatu käega maa peale oma
veeringu, kõliseva mündi.
Igalt tähelt tuleb nakkus üle loodu:
uus haigus, suur õnn.

• "Tähesülemeid sirab", lk 83

Tulevik heidab mulle oma õndsa varju,
mis pole muud kui üksainus päikesetulv.
Valgusest läbistatuna suren ma.
Kui olen jalge alla tallanud kõik juhusliku,
pööran elule naerdes selja.

• "Tuleviku vari", lk 85

Haldjate kuninganna skepter ja teisi luuletusi

Kogu mere liivas mõni harv seda mõistab.
Üksinda olen ma tulnud, üksinda tuleb mul minna.
Pole ainustki venda mu vabal südamel.
Kõigi südameis peituvad kristlikud kummitused
ja küünitavad vaesuse käsi.
Hurm, mis mulle igast küljest hoovab, on teile
kättesaamatu.

• "Üksindus", lk 91

Et mitte surra, pean olema tervenisti võimutahe.
Et vältida aatomite heitlust lagunemisel.
Olen keemiline mass. Tean seda väga hästi
ega usu näivust ja hinge,
mängude mäng on mulle täiesti võõras.
Mängude mäng, ma mängin sind ega usu sind
hetkekski.

• "Materialism", lk 93

Kogust "Maa, mida ei ole" (1925)

Sa kiitma pead Loojat, kes oma templis lubab
sul viibida puude ja kivide seltsis.
Sa kiitma pead Loojat, kes sinu silmilt
on soomused langeda lasknud.
Võid minema heita kõik oma edeva tarkuse,
su õpetajaks nüüd olgu männid ja kanarbik.
Too siia kõik valeprohvetid, raamatud võltsid,
vee ääres nõos neist lõbusa süütame lõkke.

• "Novembrihommik", lk 113