Grimass

Proosa

[Meister Coppenole:] "Mulle tõotati hoopis muud, narripidu ja -paavsti valimist. Meil Gentis on endilgi narride paavst, taha meie teist ei jää, kurat võtaks! Aga meie teeme seda nii: rahvas koguneb kokku nagu siingi, siis pistab igaüks pea läbi augu ja teeb teistele grimassi. Kes kõige totrama lõusta teeb ja kellele kõige enam plaksutatakse, valitakse paavstiks. Nii. Eks ole lõbus? Kas teie ka ei tahaks oma paavsti nõnda valida? Oleks igatahes lõbusam, kui seda lori pealt kuulata. Ehk on nad valmis ka oma lõustu läbi augu näitama? Noh, siis tehku nad seda! Mis te ütlete selle kohta, härrad kodanikud? Siin saalis on küllalt groteskseid eksemplare mõlemast soost, et flaami kombel naerda saada, küllalt inetuid nägusid, et toredaid grimasse oodata!"
- Victor Hugo, "Jumalaema kirik Pariisis", tlk Johannes Semper, 1982, lk 37-38

"Kõik on hästi," ütles ta, "aga sa ei tohi teha niisuguseid hirmsaid nägusid."

"Nägusid?" küsisin.

"Jah, just. Muudkui tegid nägusid ja vahtisid mulle otsa. Mademoiselle Mauhourat nägi ju väga hästi, et sa tahad temast lahti saada."

Olin õnnetu. Ma polnud tahtnud ebaviisakas olla.

"Aga, emme,” ütlesin ma, "ma ei teinud ju prantsuse nägusid. Need olid inglise näod."

Agatha Christie, "Minu elu lugu", tlk Laine Hone, 1996, lk 76-77

Ta [Patience] võttis välja kõrvarõnga ning hoidis seda minu kõrva juures. "Liiga väike," pomises ta. "Mis mõtet on ehete kandmisel, kui keegi teine neid ei näe?" Ta hoidis käes ja heitis samasuguste kommentaaride saatel kõrvale veel mitu ehet. Lõpuks võttis ta kätte ühe, mis nägi välja nagu hõbedase võrgu tükk, millesse on jäänud sinine kivi. Ta tegi selle kohal grimassi ning noogutas siis vastumeelselt. "Sel mehel on maitset. Tal võib küll paljust muust puudus olla, kuid tal on maitset." Ta tõstis selle uuesti minu kõrva juurde ning lükkas ilma igasuguse hoiatuseta nõela läbi minu kõrvanibu.
- Robin Hobb, "Salamõrtsuka õpilane", tlk Kaaren Kaer, 2000, lk 401

Kerensa tegi grimassi, mis oleks vist väljendanud kahtlust, kui tema nägu poleks sisaldanud nii palju Botoxit, et ta tundeid oli sageli raske mõista, aga sellistel puhkudel hakkas ta otsekohe kõva häälega selgitama.
- Jenny Colgan, "Ranna tänava väike pagariäri", tlk Faina Laksberg, 2021, lk 16

Luule

Mimoosi äidsen ja lume rätsen,
grimassi' tarreten mu päetsin.
Kes süüp ja kedä süvväs: nädsin
käip nurgast, koskil sängi kädsin
ja mängi lädsin.

Hendrik Adamson, "Mimoosi äidsen", "Väike luuleraamat", 1965, lk 16

näidati sõjaväelist matusetalitust, kinnitati medaleid lipu
külge, üks iga langenu kohta, ohvitser andis iga kord
au ja iga kord kaasnes sellele ta keskealisel omajagu
lodeval omajagu mehisel mornil näol täpselt ühe-
sugune grimass, nagu valmistaks käe tõstmine
talle füüsilist valu, mida juhtub, või nagu kajaks iga
langenu nimi temas vaevava leina- või piinlikkus-
hoona, mida samuti juhtub, või oli see siis mingi
situatsioonist sõltumatu närvitõmblus, milles ka pole
midagi erakordset, ja pealegi võis selle korduvus
olla kinematograafiline trikk, milleks polnud küll
suuremat vajadust, sest nii nägu kui grimass oleks
ilmagi meelde jäänud

Paul-Eerik Rummo, "Pojad ja tütred", rmt: "Oo et sädemeid kiljuks mu hing" (1985), lk 226-227