Nõel
Proosa
[muuda]- Sel ööl oli mul väga halb olla. Ma visklesin kogu aeg voodis ja suletekis oli õmblusnõel millega ma enda kriimustasin. Ma võtsin selle välja ja see on mul praegugi alles.
- Suleteki ümber oli vana kott, mis oli hiljaaegu täidetud, sellal kui mina Rhedenis olin, nii et kiiruga oli nõel selle sisse unustatud. (lk 82)
- Ta vastas, et muretseks mulle need suurima rõõmuga, kui vaid tihkaks. See läheks talle maksma tema hea käekäigu, kui kuninganna seda teada saaks, sest ta oli väga karmilt ära keelanud ühelgi inimesel mulle nõela anda, nööpnõela või ka õmblusnõela.
- Ma küsisin: "Mispärast?"
- "Et te end ära ei tapaks," vastas ta.
- Ma kinnitasin talle, et Jumal on mind liiga hästi juhatanud selleks, et minust mu enda mõrtsukas saaks. Ma teadsin, et rist tuli Issanda käest ja et ta nuhtleb mind nagu oma last, aga et ta aitab mul ka risti kanda, seda uskusin ma kindlalt. (lk 83)
- Leonora Christina, "Memuaarid". Tõlkinud Eva Velsker. Tallinn: Eesti Raamat, 2015
- Ta [Patience] võttis välja kõrvarõnga ning hoidis seda minu kõrva juures. "Liiga väike," pomises ta. "Mis mõtet on ehete kandmisel, kui keegi teine neid ei näe?" Ta hoidis käes ja heitis samasuguste kommentaaride saatel kõrvale veel mitu ehet. Lõpuks võttis ta kätte ühe, mis nägi välja nagu hõbedase võrgu tükk, millesse on jäänud sinine kivi. Ta tegi selle kohal grimassi ning noogutas siis vastumeelselt. "Sel mehel on maitset. Tal võib küll paljust muust puudus olla, kuid tal on maitset." Ta tõstis selle uuesti minu kõrva juurde ning lükkas ilma igasuguse hoiatuseta nõela läbi minu kõrvanibu. (lk 401)
- Robin Hobb, "Salamõrtsuka õpilane". Tõlkinud Kaaren Kaer. Varrak, 2000
Luule
[muuda]Edelatuul on aastaid neid müüre lõhkund
ja enam rõõmsalt su naergi ei kaja;
nõel keerleb ringi hullunud kompassis
ja täringute arvestus on sassis.
Sa ei mäleta; teine aeg ajab segi
su mälu; lõng libiseb vihist.
- Eugenio Montale. "Rannavahi maja", tlk Märt Väljataga, Vikerkaar 5-6/2001, lk 12–15
