Eugenio Montale

Eugenio Montale (12. oktoober 1896, Genova, Itaalia – 12. september 1981 Milano, Itaalia) oli itaalia kirjanik, tõlkija ja poliitik. 1975. aastal sai ta Nobeli kirjandusauhinna.

Eesti keeles on ilmunud mitmed ta luuletused:

"*Veeta keskpäev kaamena, äraolevana"; "*Too mulle päevalill, istutan selle maha"; "*Ärge nõudke meilt sõna, mis meie vormitut olemust..."; "Torm"; "Lehvik". Tõlkinud ja järelmärkus: Paul-Eerik Rummo. Looming 1/1976, lk 85–88;
"*Kaamena ja mõtteis keskpäeva ajal..."; "Angerjas"; "Rannavahi maja". Tõlkinud ja saateks: Märt Väljataga. Vikerkaar 5-6/2001, lk 12–15 (Itaalia bukett);
"Talv venib edasi"; "Aspasia"; "*Kohtumine..."; "Dora Markus"; "*Hakkad rääkima minust sellesama..."; "Iidne meri, olen joobunud häälest..."; "*Selles punktis peatu..."; "Väike testament". Tõlkinud Lauri Pilter. – Vikerkaar 12/2003, lk 1 ja 14–20 (Itaalia bukett); andmed autori kohta lk 28;
"*Too mulle päevalill, ma oma aeda..." Tõlkinud Märt Väljataga. Vikerkaar 9/2005, lk 1;
katkend luuletusest, Nädaline, 22. november 2008, lk 4, rubriik "Lühinäiteid nobelistide loomingust Andres Ehini tõlkes".

Luule

Ut pictura... Huuli, mis põimuma määratud,
pilke, märke, päevi praeguseks kadunuid
püüan ma koondada siia kui ümberpööratud
teleskoobi vaateväljale — hääletuid,
liikumatuid, kuid elavaid.

Eugenio Montale, "Lehvik", tlk Paul-Eerik Rummo, Looming 1/1976

Angerjas, jäiste vete
sireen, kes jätab Läänemere,
et jõuda meie meredesse,
me lahtedesse, jõgedesse,
tungides süvavees vastuvoolu
harust harru
ja siis soonest üha kitsamasse soonde
...
angerjas, tõrvik, piits,
Armastuse nool maa peal,
mida üksnes me nõod või Püreneede
kuivanud ojad juhivad tagasi
sigivuse paradiisidesse;
...
üürike vikerkaar, mille kaksiksära
sillerdab su ripsmete reas
puutumatult inimpoegade seas,
kes on vajund su porri - kas sa ei tunne
oma õde temas ära?

Eugenio Montale, "Angerjas", tlk Märt Väljataga, Vikerkaar 5-6/2001, lk 12–15

Angerjas, külmavee sireen,
kes jätab Balti mere
jõudmaks meie meredesse,
jõesuudmeisse, jõgedesse
jälgimaks neid põhjast üles, vastu voolu tõusus
harust harru ja siis
käärust kääru, ahenedes,
üha enam sisemaa, kalju südame poole
...
angerjas, tõrvik, nuut,
Armastuse nool maa pääl,
keda ainult me urud ja kuumus,
kuivavad jõesängid juhivad tagasi
sigitusmängude paradiisi
...
tükk vikerkaart mis lauge alla
jääb valla kaksikõena kesk vikerkesta,
et inimlaste seas muda kullana kesta,
kas sa ei usaldaks pidada
õeks teda keset halla?

Eugenio Montale, "Angerjas", tlk Ivar Grünthal, Mana nr 4, 1961

Kui sind on võrreldud
blondi bestiaga, võsa reeturliku vaimuga
(ja miks ka mitte riivatu veeelukaga,
nagu seda on löögivalmis elekterrai?) —
vist sellepärast, et pimedad ei näe
tiibu su habrastel abaluudel
ega märka prohvetlikku tulekirja
su hõõguval otsaesisel, ega kriimu
mis ma sääl verele kratsind, risti ning võiet,
õndsust ja õnnetust, palvet mis üritab
hukkaminekut ja lunastust; kui pole teatud,
kuidas sinus näha rohkem kui nirki ja naist,
kellega siis jagan oma avastust,
kuhu matan ma kulla mida kannan,
kuhu elava söe mis minus raevleb, kui
mind maha jättes trepi pääl ümber pöörad?

Eugenio Montale, "*Kui sind on võrreldud...", tlk Ivar Grünthal, Mana nr 4, 1961

Sa ei mäleta rannavahi maja,
seal kaljul, kõrgel üle merepinna,
mis hüljatult ootab sind sellest õhtust,
kui su mõtete sülem saabus sinna
ja seal rahutu peatuse tegi.

Edelatuul on aastaid neid müüre lõhkund
ja enam rõõmsalt su naergi ei kaja;
nõel keerleb ringi hullunud kompassis
ja täringute arvestus on sassis.
Sa ei mäleta; teine aeg ajab segi
su mälu; lõng libiseb vihist.

Eugenio Montale, "Rannavahi maja", tlk Märt Väljataga, Vikerkaar 5-6/2001, lk 12–15

Talv venib edasi, päike annab ennast
tilkhaaval. Kas pole veider, et meie,
kõiksuse isandad ja võibolla leiutajad,
selleks et mõista temast osa, peame usaldama
kõikjal seentena kerkivaid šarlatane ja ennustajaid?

Eugenio Montale, "Talv venib edasi", tlk Lauri Pilter, Vikerkaar 12/2003

Hilisöösiti ronisid
mehed talle aknast
tuppa. See oli esimesel korrusel.
Ma kutsusin teda Aspasiaks ja talle see meeldis.
...
Kui lähen põrgusse, siis harjumuse poolest
karjun "Aspasia!" esimesele naeratavale varjule.
Tema tõmbub muidugi eemale. Me ei saa
kunagi teada, kes oli või polnud
see liblikas, kel vaevalt muud oligi
kui minu valitud nimi.

Eugenio Montale, "Aspasia", tlk Lauri Pilter, Vikerkaar 12/2003

Ei ole määratlust
sellele imeväärsele piinale,
mõned kutsuvad seda spliiniks
ja mõned melanhooliaks.

Eugenio Montale, "Kohtumine", tlk Lauri Pilter, Vikerkaar 12/2003

See oli seal, kus puusild
Corsini sadama juures tungib kõrge mere kohale
ja üksikud peaaegu liikumatud mehed
lasevad võrke vette ja tõmbavad välja. Kätt
lehvitades osutasid sa oma tõelisele kodumaale
teisel, nähtamatul kaldal.
...
Sinu rahutus viib mu mõtted
rändlindudele, kes tormistel õhtutel
sööstavad majakatesse: sinu malbuski on torm,
mis märkamatult keerleb,
ja selle vaikushetked on veel harvemad.
...
Nüüd oma õitsvate mirtide ja
tiikide Carinzias
silmitsed sa kaldanõlvakul,
kuidas karpkala nakitseb argsi,
või jälgid õhtu läitumist
pärnade kohal sakiliste
tornide vahel ja veele laskuvat
verandade, pansionaatide leekivat puna.
...
Sinu legend, Dora!
Kuid see on juba kirjas
kõrgete ja hõredate põskhabemetega
meeste pilkudes suurtel
kuldsetel portreedel ja see kordub
igas akordis, mida mängib
katkine suupill, kui saabub
hämarik, mis saabub üha hiljem.

Eugenio Montale, "Dora Markus", tlk Lauri Pilter, Vikerkaar 12/2003

Surm ei ole uni,
see on kallas, millelt ei naasta;
aeglaselt kajab ta, seejärel saabub
ja tuleb tund, äkitselt sinu kord
kaduda kivide ja mulla alla.

Eugenio Montale, "*Hakkad rääkima minust...", tlk Lauri Pilter, Vikerkaar 12/2003

Iidne meri, olen joobunud häälest,
mis voogab su suudest, kui nad avanevad
nagu rohelised kellad ja viskuvad
tagasi ja lahustuvad.
...
Sina ütlesid mulle
esimesena, et mu südame
tilluke pulbitsus pole muud kui
hetk sinust; et minu sisimas kehtib
sinu ohtlik seadus: peab olema määratu ja muutlik
ja samas piiresse jääma:
ja nõnda tühjeneda kogu saastast,
nii nagu sina, heites end randadele
kesk korke, vetikaid, meritähti,
oma sügavikkude kasutut rääma.

Eugenio Montale, "*Iidne meri...", tlk Lauri Pilter, Vikerkaar 12/2003

Selles punktis peatu,
ütleb vari.
Olen sind saatnud sõjas ja rahus ja
samuti vahepeal,
olen olnud sinu jaoks nauding ja igavus,
andsin sulle voorusi, mis sulle ei kuulunud,
pahesid, mis sinul puudusid. Kui nüüd sinust lahkun,
ei ole see sulle vaevaks, saad kergemaks
lehtedest, liikuvaks nagu tuul.
...
Halvim sinust ja parim sinust ei kuulu sulle
ja selles, mis sulle kuulub,
tuled toime varjuta. Selles punktis
hakka vaatama oma silmadega ja nendetagi.

Eugenio Montale, "*Selles punktis peatu...", tlk Lauri Pilter, Vikerkaar 12/2003

See, mis öösiti vilgub
minu mõtete mütsi all,
teo pärlmutter-rada
või katkitallatud klaasi smirgel,
ei ole valgus kirikus ega töökojas,
leek, mida toidab
punases või mustas kirikuteener.
Ainult selle vikerkaare saangi
jätta sulle tunnistuseks
usust, mis oli ebakindel,
lootusest, mis põles aeglasemalt
kui kõvad halud koldes.
...
Märk oli õige: need, kellele see jäi silma,
leiavad su eksimatult üles.
Kõik tunnevad ära oma: uhkus
ei olnud põgenemine, alandlikkus polnud
argus, nõrk sähvatav kuma
seal all ei olnud läidetud tikk.

Eugenio Montale, "Väike testament", tlk Lauri Pilter, Vikerkaar 12/2003

Veeta keskpäev kaamena, äraolevana
aiamüüri ääres, mis hõõgub põlevana,
kuulata põõsastikus musträstaste sahinat,
laukapuuvõsastikus siugude kahinat.
...
Ning siis minna, et päikesepimestusega
mõista äkitselt kurva imestusega,
et kogu elugi, askeldamisest aetud,
ei ole muud kui üks müür oma lõputu järjestusega,
kõrge müür, serv pudelikildudest kaetud.

Eugenio Montale, "*Veeta keskpäev kaamena...", tlk Paul-Eerik Rummo ja Aleksander Kurtna, Looming, 1976

Too mulle päevalill, istutan selle maha
siia sooldunud pinda, kus veedan vangistust,
et saaks taeva asuurpeegel hommikust õhtuni näha
tema kollase näo iha ja ängistust.
...
Too mulle taim, mis näitab minekuks tuld
sinna, kus läbipaistvusi särama paiskub
ning kus elugi kerge essentsina haihtub.
Too mulle päevalill, mis on valgusest hull.

Eugenio Montale, "*Too mulle päevalill...", tlk Paul-Eerik Rummo ja Aleksander Kurtna, Looming, 1976

Ärge nõudke meilt sõna, mis meie vormitut olemust
piiritleks igast küljest ning kuulutaks seda ilmale
tuliste tähtedega, kumades igale silmale
otsekui krookus lagendikkude tolmust.
...
Täna me suudame ütelda ainult ühte:
seda, mis me ei ole, seda, mida me ei taha.

Eugenio Montale, "*Ärge nõudke meilt sõna...", tlk Paul-Eerik Rummo ja Aleksander Kurtna, Looming, 1976

Torm, mis üha kallab rasketele
magnoolialehtedele märtsivihma
ja loobib rahet,

(kristalli helid sinu öises pesas
üllatavad sind, ja kulla helid,
mis sadestunud mahagonist laual
ja raamatute servil; ikka hõõgub
su silmalau all nagu merikarbis
üks suhkrutera)
välk, mis värvib valgeks
seinad ja puud ja üllatab neid selles
hetkigavikus, mis on marmormanna
...
Nagu siis,
kui pöördusid ja otsaesist peitvad
juuspilved pühkisid, ja sama käega

jätsid mind jumalaga — minnes pimedusse.

Eugenio Montale, "Torm", tlk Paul-Eerik Rummo ja Aleksander Kurtna, Looming, 1976

Tema kohta

Montale luulemaailm on enamasti söövitav ja happeline, kuid näiteks 50ndatel kirjutatud meistriteost "Angerjas" kannab juba positiivsem nägemus: kalast saab uuenemise, taassünni ja loodusliku kokkukuuluvuse sümbol, mille helgis heiastuvad inimsilmad.
- Märt Väljataga, Vikerkaar 5-6/2001, lk 12–15

Kirjandus

Aleksander Kurtna, "Eugenio Montale Nobeli laureaat 1975" – Looming 1976, nr 1, lk 173
A. K., "Nobeli laureaat Eugenio Montale" – Keel ja Kirjandus 1976, nr 1, lk 64

Välislingid