Mine sisu juurde

Magnoolia

Allikas: Vikitsitaadid
Ida Jolly Crawley, Magnolia macrophylla (1916)
Margarita Sturesson (* 1971), vaikelu, s.d.

Magnoolia (Magnolia) on mõnesaja liigiga puude ja põõsaste perekond, mille hulka kuulub nii heitlehiseid kui igihaljaid taimi. Magnooliatele on iseloomulikud suured, lõhnavad õied. Liigid võivad omavahel hübriide anda. Magnolia grandiflora on USA Mississippi ja Louisiana osariikide sümboltaim.

Proosa[muuda]

  • Kuuvalgus kattis kogu saare must-hõbejate mustritega. Kaugel allpool tumedates küpressides huikasid rahumeelselt öökullid. Taevas oli tume ja pehme otsekui tähepiiskadega kaetud mutinahk. Maja kohal laiutas magnoolia, oksad täis valgeid õisi nagu sadu väikesi kuupeegleid. Nende tugev lõhn valas verandale magusat raugust ja ahvatles meid nõiaväel välja salapärasesse kuuvalgusse. (18. ptk, "Võõruspidu loomadega")


  • Aia põhjapoolses servas lõhnavad magnooliad, nende lõhn levib luitelt luitele, kuni haihtub. Täna õhtul puhub tuul lõunast. Üks mees longib Merepuiesteel. Ja üks naine teab seda.
Lõhe liigub ühe külalise juurest teise juurde pühaliku tseremoniaalsusega, mida ei häiri miski, peale südametes varitseva varjatud hirmu, kas niisugusele täiuslikkusele ei tule järsku lõppu või kas see ei muutu ilmse absurdsuse tõttu naeruväärseks. Väljas, aias, varakevadise öö pimeduses, jätkavad magnooliad süngelt õitsemist.
Vastu majanurki sööstvad ja ringikeerutavad tuuleiilid kannavad meheni magnooliate lõhna ja viivad selle taas minema. (lk 49)
  • Valgete kardinate taga on pimedus ja pimeduses üksik mees, kel on aega ja kes vaatab kord merd, kord aeda. Siis jälle merd, aeda, oma käsi. Ka tema ei söö. Ka tema ei saaks süüa, sest ta keha piinab teistsugune nälg. Tuul toob temani magnooliate lõhna, mis on niisama meelisegav ja piinav nagu üks teatud õis. Ühes ülemise korra aknas kustus tuli ega sütti enam uuesti. Vist suleti seal aknad, kuna magnooliad lõhnavad täna öösel liiga vängelt. (lk 51)
  • Tahes-tahtmata tuleb mees tagasi. Ta leiab eest magnooliad, raudaia ja taamal ikka veel, ikka veel valgustatud aknad. Tema huultel on jälle see õhtul kuuldud viis ja üks nimi, mida ta hüüab nüüd juba valjemini. Ta läheb mööda.
Naine teab seda. Magnooliaõis tema rindade vahel on närtsinud. See on paari tunni jooksul läbi teinud kogu suve. Varem või hiljem läheb mees mööda. Nüüd ta läkski mööda. Lakkamatult õit silitades anub Anne Desbaresdes sellelt halastust. (lk 54)
  • Marguerite Duras, "Moderato cantabile", tlk Aino Pärsimägi, Loomingu Raamatukogu, nr 6, 1970


  • Elas kord tütarlaps, kes oli armunud magnooliasse. Magnoolia kasvas keset aeda ning tüdruk veetis terveid päevi teda vaadates. Ta vaatas magnooliat ülevalt, sest elas maja viimasel, aiapoolsel korrusel, ning ta vaatas teda ainukesest aknast, mis oli seal lahti. Tüdruk oli tilluke ning pidi selleks, et magnooliat näha, ronima toolile, kus ema ta avastaski: "Oh issake, sa kukud alla!" Magnoolia oli suur, suurte okste ja suurte lehtede ja suurte õitega, mis avanesid nagu puhtad taskurätid ning mida keegi ei murdnud, sest nad olid liiga kõrgel. Niisiis oli neil küllalt aega, et vananeda, kollaseks tõmbuda ja kerge mütsuga maha kukkuda. Tütarlaps unistas siiski, et kellelgi õnnestub murda õis, kuni see on veel valge, ning seda oodates ta aknal oligi, käsivarred toetatud aknalauale, lõug käsivartel.
    • Oriana Fallaci, "Kiri sündimata jäänud lapsele", tlk Anne Kalling, 2011, lk 58

Luule[muuda]

Torm, mis üha kallab rasketele
magnoolialehtedele märtsivihma
ja loobib rahet,

(kristalli helid sinu öises pesas
üllatavad sind, ja kulla helid,
mis sadestunud mahagonist laual
ja raamatute servil; ikka hõõgub
su silmalau all nagu merikarbis
üks suhkrutera)
välk, mis värvib valgeks
seinad ja puud ja üllatab neid selles
hetkigavikus, mis on marmormanna