Sein

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti


  • Milliste seinte taga, kus koopas võib elada nii rahulikult, et mitte valu karta?
  • Mitte iial ei jaga Galkin enam temaga oma sisimat, ei räägi muredest nagu varemalt. Ei ütle: jah, ma tean, sest minu peast on pärit türmid, koridorid, trellid, narid, lämmatavalt ahtad seismiskambrid ja pimedad kongid koridoride servades, kuhu vang pistetakse, et ta seltsimeest näost näkku ei näeks, isoleeritud seinad, mis ei lase koputades ühendust pidada - minu peast pärineb kõik see, mida on vaja, et jätta inimene ilma inimeseks olemisest, et murda sidemed inimeste vahel, et muuta inimene täiuslikuks aatomiks mehaaniliselt ümber üksteise tiirlevate aatomite riigis.
  • [Sherlock Holmes:] Mina arvan, et inimese aju on esialgu väikese tühja katusekambri sarnane ja te peate sinna koguma mööblit oma äranägemise järgi. Rumal võtab vastu igasugust ettesattuvat koli, nii et vajalikud teadmised enam sisse ei mahu või parimal juhul on muu pahnaga nii segi, et naljalt midagi kätte ei saa. Osav töömees valib aga suure hoolega, mida ta oma ajukambrisse paigutab. Ta ei võta midagi peale nende riistade, mida ta töö juures vajab, kuid neid on tal suur valik ja kõik kõige eeskujulikumas korras. Väär oleks mõelda, et sellel väikesel ruumil on elastsed seinad, mida võib venitada ükskõik kui laiaks.
    • Arthur Conan Doyle, "Etüüd punases" [1887], peatükk "Teaduslik järeldamine". Rmt: "Sherlock Holmesi lood" 1. osa. Tallinn: Varrak, 2003, lk 15
  • Ta imestas, et laokilolek ei teinud närviliseks, vaid lubas vöö lõdvemaks lasta. Võib-olla ta sisemus vajaski seda lõtvust, meelelisi seinu, mis olid kõike näinud, kaasa hingates neile, kes siin olid vihanud, armastanud ja meeleheites end puruks peksnud.
Jumal teab, kas purukski peksnud, sest seinad olid hellusest lapiliseks kulunud. Päike, niiskus ja tolm olid oma töö küll teinud, kuid olemuse jätnud puutumata. See oli seinte süda, mis öösiti vaikselt hingas nagu nahkhiir, pea alaspidi.


Ja nüüd ometi näen ma sind, oh mõõtmatu meri!
Kui avar, kui suur, kuis helendad sa!
Kuis vabadust hoovab sust vastu otsata!
Rind rusutud vastu vangla seina,
käed kramplikult aknaraudades,
silmad täis aja trotsi ja leina -
nii viimaks sind ometi näen!



sellest ei tohi. keegi ei usu.
usu, et pole vaja.
päikeselinn. ei ainsatki rusu.
minul on valge maja.
    
maailma äärel, seinaga serval,
aken on SISSEPOOLE
nii mina seisan enese kõrval
viibates eluloole



Vanasõnad[muuda]

  • Jalg seina, hambad varna.
  • Kes pole hoonet ehitanud, mõtleb seinad maast kasvavat.
  • Metsal silmad, seinal kõrvad.
  • Peaga ei pääse keegi läbi seina.
  • Uus sõel varna, vana seina äärde.
  • Varas jätab varna seina, tuli ei jäta sedagi.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929
Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel