Sein

Christen Dalsgaard (1824–1907), "Lubjatud sein", s.d.

Mary Ellen Best (1809–1891), "Kindral Norcliff oma kabinetis Langton Hallis", s.d. Seina peale võib näiteks palju pilte panna.

Carl Holsøe (1863–1935), "Maarja kirik Helsingøris", s.d. Või siis õige vähe pilte.

Piibel

Mu kallim on nagu gasell või noor hirv.
Vaata, ta seisab meie seina taga,
heidab pilgu aknaist sisse,
vaatab läbi võrede.

• Ülemlaul 2:9

Proosa

• Milliste seinte taga, kus koopas võib elada nii rahulikult, et mitte valu karta?
  • Seneca, 82. kiri

• [Sherlock Holmes:] Mina arvan, et inimese aju on esialgu väikese tühja katusekambri sarnane ja te peate sinna koguma mööblit oma äranägemise järgi. Rumal võtab vastu igasugust ettesattuvat koli, nii et vajalikud teadmised enam sisse ei mahu või parimal juhul on muu pahnaga nii segi, et naljalt midagi kätte ei saa. Osav töömees valib aga suure hoolega, mida ta oma ajukambrisse paigutab. Ta ei võta midagi peale nende riistade, mida ta töö juures vajab, kuid neid on tal suur valik ja kõik kõige eeskujulikumas korras. Väär oleks mõelda, et sellel väikesel ruumil on elastsed seinad, mida võib venitada ükskõik kui laiaks.
  • Arthur Conan Doyle, "Etüüd punases" [1887], peatükk "Teaduslik järeldamine", tlk A. Tann, rmt: "Sherlock Holmesi lood" 1. osa. Varrak, 2003, lk 15

• Naisühisus - see sõna meelitab mõttesse ilusa, ilusa ettekujutuse naistest, kes viimaks ometi on aru saanud, et neile inimeseks olemiseks liig kitsas piir kätte on mõõdetud; naistest, kes ise lämbuda ei taha ja ka teisi selle eest hoida tahtes julge käega augu selle seina sisse raiuvad, mis nende eest siiamaani valguse on varjanud, seisku see sein eelarvamustest, kitsendavatest seadustest, rumalusest ehk millest tahes koos /---/
  • Helmi Neggo, "Mõtteid naisliikumise alalt" [1915], rmt: "Kolm suurt õnne", 2013, lk 31

• On juba pime ning pole võimalik näha, missugune on väljastpoolt tare, kuhu me saatsime Urte Šimonyte. Kuid see polegi tähtis. Mõistagi on säärase väikese tare seinad savist. Kui talunik, kes selle ehitas, oli hea inimene, siis laskis ta seinad lubjata ning aknaluugid helesiniseks maalida. Tareke on aga juba nõnda vana, et mingeid lubja või sinise värvi jälgi pole märgata. Näha on vaid, et tuul ja vihm on põhjapoolsel nurgal üsna tublisti kallal käinud. Kuid muretseda selle üle ei maksa: tare ei kuku kokku, sest nurga juures on maasse kaevatud post, millele toetub katus. Nõnda on sein vaba raskest kandamist, ning küllap tare seisab veel oma kümmekond aastat.
  • Ieva Simonaitytė, "Šimoniste saatus", tlk Mihkel Loodus, 1977, lk 203

• Kui üks inimene on üksi, on ta juures kerge mingi viga leida, teised pääsevad teda ju igast küljest nägema, tal ei ole ühtegi seina, mille vastu ennast kaitsta vähemalt selja tagant.
  • Karl Ristikivi, "Hingede öö", 1991, lk 176

• Maja, mis särab talle pühendatud hoolest, näib olevat seestpoolt rekonstrueeritud; ta on sisemiselt uus. Võib öelda, et seinte ja mööbli intiimses tasakaalus me saame teadlikuks majast, mille on ehitanud naised. Mehed oskavad ehitada maju vaid väljastpoolt. Nad ei tea midagi poonimisvaha tsivilisatsioonist.
  • Gaston Bachelard, "Ruumipoeetika", tlk Kaia Sisask, 1999, lk 114

• Maja oli rõske ja kopitanud ning niiskus võimendas vanade seinte ürgseid lõhnu, tapeet tuli liimist lahti. Seda oli mitu kihti kirevaid lilli nagu mahasurutud elu, mis tahab välja pääseda.
  • Bobbie Ann Mason, "Maal sees", tlk Mati Soomre. LR 22-25/1991, lk 86

• Mitte iial ei jaga Galkin enam temaga oma sisimat, ei räägi muredest nagu varemalt. Ei ütle: jah, ma tean, sest minu peast on pärit türmid, koridorid, trellid, narid, lämmatavalt ahtad seismiskambrid ja pimedad kongid koridoride servades, kuhu vang pistetakse, et ta seltsimeest näost näkku ei näeks, isoleeritud seinad, mis ei lase koputades ühendust pidada - minu peast pärineb kõik see, mida on vaja, et jätta inimene ilma inimeseks olemisest, et murda sidemed inimeste vahel, et muuta inimene täiuslikuks aatomiks mehaaniliselt ümber üksteise tiirlevate aatomite riigis.
  • Sirpa Kähkönen, "Graniitmees", tlk Piret Saluri, 2017, lk 217-218

• Nüüd, kui ma suur olen ja peast põrunud ja ninakas ja topakas, ei ole minuga võimalik rääkida. Aga ikka kõik räägivad. Kuigi nad teavad, et kui nad minu poole pöörduvad, on see sama hea kui rääkida seinaga. Ma ei tea, mispärast sein ei vasta, mina ei vasta seepärast, et sellest ei tule midagi head. Korralikult vastata ma ju niikuinii ei oska.
  • Éva Janikovszky, "Kellesse see laps läinud on", tlk Kaur Mägi, 2005, leheküljed nummerdamata

• Seinad kaitsevad ja seinad piiravad. Seinte olemusse on sisse kirjutatud, et nad peavad langema. Seinte langemine on iseenda kiitmisse keskendumise tagajärg.
  • Jeanette Winterson, "Apelsinid pole ainsad viljad", tlk Kätlin Kaldmaa, 2008, lk 138

• Ta imestas, et laokilolek ei teinud närviliseks, vaid lubas vöö lõdvemaks lasta. Võib-olla ta sisemus vajaski seda lõtvust, meelelisi seinu, mis olid kõike näinud, kaasa hingates neile, kes siin olid vihanud, armastanud ja meeleheites end puruks peksnud.

Jumal teab, kas purukski peksnud, sest seinad olid hellusest lapiliseks kulunud. Päike, niiskus ja tolm olid oma töö küll teinud, kuid olemuse jätnud puutumata. See oli seinte süda, mis öösiti vaikselt hingas nagu nahkhiir, pea alaspidi.

• Ene Mihkelson, "Roheline tänav", Vikerkaar 10/1988, lk 4-5

• Ärgates leidis vana daam end spartalikult sisustatud, lagedate seintega kongist. Valu ta enam ei tundnud. Hing oli kerge, noor ja uudishimulik, samas aga teadis ta, et kogemus kükitab nurgas nagu Metuusala ja ootab oma aega. Ta oli siin kindlasti juba enne olnud. Miski tahtis end peale suruda, aga ta ei osanud veel otsustada, mis see õieti oli. Need valged seinad, see kloostrit meenutav kong, see veel kirjutamata leht, mida mälugi ei olnud veel hakanud täis kritseldama...

Ta viibis ebamäärasuses, kobas kondise käega ettevaatlikult seina, imes endasse piirseisundi aimamatuid võimalusi. Kui ta pilku teritas, kerkisid seinal esile krobedused, mullid, kraatrid, ja üle lae viskus oksakujuline pragu.

• Enel Melberg, "Üheteistkümnes päev", tlk Anu Saluäär ja Mari Tuulik, 1998, lk 5

• Vimesil polnud midagi jahipidamise vastu, kuigi võib-olla ainult sellepärast, et Ankh-Morporkil oli harva pakkuda paremat saaki kui suured rotid, kes kaipealsel elasid. Uue saatkonna seintele vaadates avanes aga selline pilt, et isegi kõige innukam jahimees oleks taganenud ja hüüdnud: "No kuulge, võtke aru pähe..."

Maja eelmine elanik oli olnud suur looma-ja linnujahi- ning kalapüügihuviline, ja kuna ta oli viimse kui seina vastavate trofeedega katnud, siis oleks võinud arvata, et ta tegeles kõigi kolmega üheaegselt.

Sajad klaassilmad, mis paistsid tohutus kaminas põleva tule valguses ebasündsalt elusad, vahtisid Vimesi.

• Terry Pratchett, "Viies elevant", tlk Allan Eichenbaum, 2006, lk 157

• Mida näevad mu silmad? Mitte tõelust, vaid ainult peegelpilti klaasseinalt.

Mida piirab klaassein? Tõde ettekujutatud tõelusest. Piiramine on alati nõdrameelsuse tunnus. Hing juhmistub, pekseldes vastu klaasseina nagu lind vastu akent. Valu käes ei suuda enam valu tunda. Ettekujutustest tuimestatud hing, mis veel mäletab oma esialgset jõudu ja püüdleb tõe poole. (lk 18)

• Sina ei pea peaga vastu seina jooksma.

Sina ei pea õhulosse ehitama.

Sina ei pea püüdma siili paljaste kätega.

Sina ei pea sõitma nagu ilma ohjadeta.

Sina ei pea end laskma ära võluda petlikest lootustest. (lk 38)

• Nora Ikstena, "Neitsi õpetus", tlk Kalev Kalkun, Loomingu Raamatukogu 13-14 2011

• Kui ma kellegi teise seina kallale lähen, peab mul selleks olema mõjuv põhjus. Üritan oma üleastumisi alati kompenseerida kvaliteetse ja nauditava loominguga, et see, mis on antud, oleks suurem kui see, mis on võetud.
  • Edward von Lõngus, intervjuu: Toomas Randlo, "Palamuse poe seinale maalitud grafitil kohtub "Kevade" "Pulp Fiction'iga"". Postimees, 4. november 2013

Luule

Ja nüüd ometi näen ma sind, oh mõõtmatu meri!
Kui avar, kui suur, kuis helendad sa!
Kuis vabadust hoovab sust vastu otsata!
Rind rusutud vastu vangla seina,
käed kramplikult aknaraudades,
silmad täis aja trotsi ja leina -
nii viimaks sind ometi näen!

• Friedebert Tuglas, "Meri", rmt: "Sõnarine" I, koostanud Karl Muru, 1989, lk 427-431

Suur vari tõuseb mööda tahmast seina
üks päev su päevist sulas nagu vaha
must hobune jääb uttu aia taha
ja pihlakas on korraga täis leina

• Jaan Kaplinski, "* Suur vari tõuseb mööda tahmast seina", rmt: Kirjutatud: valitud luuletused" (2000), lk 105

Keset luitunud kirju,
keset puudrit ja tolmu
märtsi vastuhelk liigub
Iga sein selles toas
on täis ähmaseid värve
nagu poleks siin olnud
muud tapeeti kui pilved
ruuges valgusejoas.

• Viivi Luik, "*** Keset luitunud kirju". Rmt: V. Luik, "Kogutud luuletused 1962-1997", 2011, lk 263

• Seintel on kõrvad ja kõrvus ilusad kõrvarõngad
  • Paul-Eerik Rummo, "Saatja aadress ja teised luuletused 1968-1972", 1989, lk 27

sellest ei tohi. keegi ei usu.
usu, et pole vaja.
päikeselinn. ei ainsatki rusu.
minul on valge maja.
    
maailma äärel, seinaga serval,
aken on SISSEPOOLE
nii mina seisan enese kõrval
viibates eluloole

• Juhan Viiding, "Tuhandeis tubades" kogus "Elulootus" (1980), lk 5

Draama

LUULETAJA: Mina kardan. Kõik on nii võõras. Ma ei kõlba härrade hulka. Olen kui tont, kui peletis.
    Sääl olid seinad sugulased, seina praodki sõbralikud.
    Siin on uksed kui hundid, künnised küsivad.

• Hella Wuolijoki, "Dr. Lucius ja Luuletaja", näidend 3 vaatuses. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2013, lk 11

Vanasõnad

• Jalg seina, hambad varna.
• Kes pole hoonet ehitanud, mõtleb seinad maast kasvavat.
• Metsal silmad, seinal kõrvad.
• Peaga ei pääse keegi läbi seina.
• Uus sõel varna, vana seina äärde.
• Varas jätab varna seina, tuli ei jäta sedagi.
  • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929