Ieva Simonaitytė

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Ieva Simonaitytė hauamonument Vilniuses Antakalnise kalmistul

Ieva Simonaitytė (ka Ewa Simoneit; 23. jaanuar 1897 Vanagai – 27. august 1978 Vilnius) oli leedu kirjanik. Eesti keeles on ilmunud tema 1935. aasta romaan "Šimoniste saatus" (Aukštujų Šimonių likimas), mis rahvusromantilises laadis kirjeldab ühe perekonna käekäiku 18.-20. sajandini.


"Šimoniste saatus"[muuda]

Ieva Simonaitytė, "Šimoniste saatus". Tõlkinud Mihkel Loodus. Tallinn: Eesti Raamat, 1977.


  • Kui tänapäeval tõuseksid haudadest vanamehed, kes sündisid ja kasvasid Aukštujais, kas nad tunneksid selle koha ära? Vaevalt. Ehkki Aukštujai pole linn, vaid tavaline küla, ei ole ta siiski enam see mis enne. Nüüdsel ajal keegi vist ei ütlegi enam "Aukštujai", nii nagu varem. Pealekasvanud teine ja kolmas põlvkond on juba ammu unustanud isade ja isaisade kombed, ära jaganud Aukštujai kanarbikunõmmed, karjamaad, ning ka küla ennast nimetavad nad teisiti. (lk 5, romaani algus)
  • "Kui saaks näha, missugune on Oginskiene loss!"
"Ah, imeilus!" seletab Jurgutis.
"Kust sina tead?"
"Isa rääkis. Tõsi jah, tema pole ka näinud, aga teab. Kõik hiilgab seal nagu kuld, ning hobuseid ..."
Kuid väikese unistaja kujutluses pole loss kullasäras — kullal on tema arust inetu värvus. Loss on sinine nagu taevas, helepunane nagu koit, ere nagu päikesekiir. Lossis valitseb vürstinna, ilus otsekui ingel. Tema pikk rüü lohiseb mööda maad, sädeleb, helgib hõbedaselt!
Nõnda uneleb väike külatüdruk.
Tegelikult aga sõidab tudisev vürstinna, lahkunud oma pimedast, kõledast lossist, mingisse kuurorti, et parandada oma nõrka, vanaduse murtud tervist. (lk 10)
  • Järgmisel päeval ei läinud enam keegi põllule.
Inimesed heitsid hinge, surid pärisorjad, leedu talupojad. Surid üksikult ja hulganisti. Tared, mis olid enne täis terveid inimesi, olid nüüd täis laipu. Inimesed langesid nagu lehed, mida on näpistanud hallad. Koolnuid ühekaupa enam ei maetud. Maeti virnadena. Puusärkidele ei mõeldudki.
Võimud pidid ise surnukehade eest hoolt kandma. Need lükati laiadesse haudadesse ja aeti muld peale — polnud vaimuliku õnnistust, polnud risti. Matmispaika kuhjati kõrge küngas, et inimesed ka aastasadade pärast teaksid, et siin on katkuaja kalm. Taudi sünge, hirmuäratav vari püsis inimeste kohal. (lk 21-22)
  • "Minu isa suri, viis endaga hauda kaasa ka ülikunime. Mina olen nüüd lihtne talupoeg," räägib Matas Šimonis otsekui ennast õigustades.
"Ka talupojad on inimesed," ütleb Ašpurvis.
"Tõsi, ei vaidle vastu, kuid valus on jätta oma kodupaik võõrastele, lahkuda kallitest haudadest aias, Isra jõest, eelkõige aga Šimoniste lossitornist. Nüüd aga... jah... mis nüüd?"
"Nüüd on vaja unustada kõik, mis on olnud, ning alustada uut elu. Ja mitte kui ülik, selliseid me siin ei tunne, seda sõna kuuldes vangutaksid talupojad ainult pead ja võib-olla veel naeraksidki. Jah, mitte kui ülik, vaid kui talupoeg." (lk 35)
  • Šimonis nägi kaastundepisaraid tütarlapse silmis, ning tema süda hakkas rinnas lõbusasti põksuma. Puudutatuna ootamatust rõõmust, hakkas Matase hingesopis helisema mingi uus, senitundmatu keel. See ei kõlanud oigena, vaid hoopis õnnelauluna. Keegi pole veel välja uurinud, kuidas algab see laul, ning selle lõppu ei tea keegi. See on igavene, see oli, on ja jääb! See avab noortele väravad tundmatusse kuldsesse maailma, ehkki närbuvate vanameeste suudele, mida ehib juba hilissügise härmatis, ilmub mõnigi kord leebe muie: armastus? Mis on armastus? (k 37)
  • Ent oma nooruse tõttu ei teadnud Gerda seda, et mitte iga leedu tüdruk ei lähe sakslasele mehele. Ehkki sakslased peavad ennast siin peremeesteks, ei kiskle leedu piigad nende pärast üldse. Vähe on neid vanemaid, kes annaksid tütre sakslasele või lubaksid pojal tallu tuua saksa soost minia.
"Sakslane pole talumees, sakslanna pole perenaine," ütleb leedulane ja lööb käega, andes mõista, et vaielda pole mõtet. (lk 38)
  • Mu aed ei tule kuigi suur, see on hulga väiksem kui isakodus. Siin ei kohise vanad tammed, kevadel ei õitse kastanid, suvel ei sumise vanadel pärnadel mesilastesumm. Kuid see on minu aed! Ja milleks meenutada möödunut, vana kodupaika! Mis on olnud, see ei tule enam tagasi. Ka mändide ja kuuskede laul on ju tore, ehkki vahetevahel üsna nukker — nagu oie. (lk 42)
  • "Kuid sa oled ju ülik," meenutas Gerda pooleldi tõsiselt, pooleldi naljatades.
"Meie, leedulased, oleme kõik ülikud, isegi siis, kui käime kerjakotiga. Mõisat mul sulle pakkuda ei ole, tüdruk, minu maja tuleb savist. Tahad sa selles perenaiseks hakata?"
"Kui ma ei tahaks, siis ma ei seisaks siin," vastas Gerda. (lk 44)
  • Kunagi lubas ju Matas minevikku mitte meenutada, see unustada.
Lubas küll, kuid oma sirguvatele lastele rääkis ta tihtilugu Isra kaldal seisvast tornist, kust võib näha vana tamme, selle varjus aga oli kunagi seisnud Leedumaa kuningas.
"Kas tal oli kuldkroon peas?" küsis ühel päeval Matase noorem tütar Katryte.
"Muidugi oli," nähvas poeg Ansis, "kuningatel on alati kroon peas."
"See pole õige. Sõtta minnes ei pane kuningad krooni pähe," ütles õpetlikult Etmonas, kellel oli juba aeg sõjaväkke minna.
"Aga kust siis sõjamehed teavad, et ta on kuningas?" päris Katryte. (lk 45)
  • Noor Šimonis on sündinud Aukštujais, kus talvel pauguvad pakase käes aiateibad, lõhenevad puude oksad; kus tuul undab ja vilistab kõrvus, pildudes liivapihutäisi silma otsekui vallatu jõnglane; kus keeristorm kisub puud juurtega välja ning viib minema õlgkatused; kus isegi kände juurides on inimesel külm ja ta puhub pihku, püüdes soojendada kohmetunud sõrmi.
Etmonas Šimonis on kasvanud Aukštujais, kus päike võib halastamatult kõrvetada ja põletada; kus suvepalavusest süttib kanarbik, karjamaad tõmbuvad punakaks; kus kuumal liival ei saa käia palja jalu, vaid ainult puukingades; kus kõigist neljast taevakaarest kerkivad kohutavad pilved, põrkavad kokku Aukštujai elanike peade kohal, muutuvad kõmisevaks kõueks, — näib, nagu oleksid põrguväed lahti pääsenud.
Siin sa ei kasva hellikuks ja hoonukeseks. Siin saab lapsest peagi mees — sitke, kange, vahel ka karm, tahumatu. (lk 47-48)
  • Vanad inimesed räägivad, et siin kummitab alatihti. Mitte ainult öösel, vaid ka päeval, kui läheduses ei juhtu olema ühtki ristitud inimest. Mine ainult teelahkmele keskpäeva ja kella ühe vahel, ja kui jumal annab, näed punase kraega musta sakslast, kes sinu poole kõõritab. Kui sul on julgust öelda talle "jumal appi", siis ta kaob jalamaid.
Miks küll kurivaimule meeldib moonduda sakslaseks?
Vanad inimesed teavad, miks. Mine ja küsi neilt. Kas nad vastavad sulle? Ei! Sellest ei tohi rääkida — kui oled näinud, siis vaiki...
Mõnikord aga ilmub kurat inimestele looma kujul — oleks nagu koer, oleks nagu vasikas, mitte ei saa aru.
Kui teekäija on ristiinimene, pole karta midagi. Lööd risti ette, ja paha vaim kaob. Kui aga oled pagan, siis võib saatan kurja nalja teha. (lk 49)
  • Nõnda juhtuski ühe mehega, Bartkusega Silininkaist. Ta ei uskunud jumalat ega kuradit. Ja kui vanatühi end talle kord näitas, hakkas Bartkus temaga rääkima. No ja saadlane viskaski talle vembu: Bartkus läks sealsamas peast segi. Äh, sai alles vaeva näha! Kargas ringi, karjus, just nagu oleks talle saatan sisse läinud, ei aidanud rohud ega tohter. Käisid ka jutlustajad, kes oskavad kuradit pühade raamatute lugemisega välja ajada, ja need, kellel oli Moosese seitsmes raamat, — lugesid samuti, kuid kasu polnud sellest tuhkagi. (lk 49-50)
  • Juba eemalt viipab külalislahkelt kaevuvinn, püüdes veenda iga teekäijat, et siin elavad inimesed, kes on rahul oma saatusega. Tihti kummardub kaevuvinn maadligi. Krigisedes tõstab ta kosutavat külma vett ja annab seda janustele. Meelsasti laskub ta sügaviku poole, lauldes kogu aeg ühte ja sedasama krigisevat laulu, end sirgu ajades ja teise otsaga vastu maad tümpsatades aga ohkab ta nagu vanake, kellel on küll raske end maani koolutada, aga kes teeb seda ikkagi heameelega. (lk 53)
  • Ainult korra, kui puhkes järjekordne sõda, kutsuti sinna ka üks Šimonistest. Ta asus teele jalgsi, kootis läbi kanarbiku, sõitis üle jõgede parvel või astus koolmete kaudu, sammus mööda teid Karaliaučiuse poole, sõtta. Karaliaučius oli kaugel, teekond pikk ja raske.
"Mina, Šimonis Aukštujaist, olen kutsutud sõtta," teatas ta komandandile, kui oli jõudnud Karaliaučiusesse.
Komandant ei jõudnud veel öelda, mis Šimonis peab edasi tegema, kui uksest ruttas sisse keegi mees ja ulatas komandandile paberi.
Komandant luges selle läbi, kägardas kokku ja viskas laua alla. Ise aga hakkas kantseleis ärritatult ringi velkima:
"Verflucht, verflucht nochmal!" [Neetud, veel kord neetud!]
Šimonis aga muudkui seisis, ta ei teadnud, mida teha. Kas minna või jääda, kui ohvitser nõnda möllab?
"Was stehst du da noch, du, Kamel?" [Mis sa siin veel seisad, kaamel?] karjus sakslane, pritsides suust sülge.
"Härra, ma tulin kriigi."
"Der Krieg ist aus, marsch nach Hause!" [Sõda on läbi, marss koju!]
Ja nõnda, nägemata sõda, läks Šimonis koju tagasi sama teed mööda, mida oli tulnud.
Kaua, väga kaua rääkisid sellest Aukštujai elanikud. Viimaks unustati, missugune Šimonis see oli ja millal lugu juhtus. Eks katsu meeles pidada, kui sakslased nõnda tihti sõdivad. (lk 54-55)
  • Pisarateojad kuivavad ju kunagi nagunii. Ja vaevatud vajuvad üksteise järel hääletult hauda. Kuid kiriku ümber olev surnuaed pole pärisorjade ja leedu taluperemeeste jaoks. Nendele on eraldatud liivane maatükk linna taga.
Nendele pole keegi püstitanud hauasambaid. Omaksed seavad kääpale vaid kirvega tahutud männipuust risti, mis on kas pisikese katusega või ilma, olenevalt sellest, kas maetu oli mees või naine. Ristil pole nime, mingit märki. Talupoeg suri, koos temaga kadus ka tema nimi, just nagu poleks inimest eales olnudki. Teda ei ole enam kellelegi vaja. (lk 56)
  • Niipea kui Anskis koju ilmub, surub Jokubas talle kohe labida või hangu pihku:
"Säh, vennas, lähme nüüd põllule. Töö ootab."
"Ma pean mõtlema," tõrgub Anskis, "laupäeva õhtul on mul palvetund."
"Laupäeva õhtuni on aega küll, jõuad veel mõtelda."
"Kuid ma olen ju jumalast kutsutud!"
"Sa tead, et ma sellesse ei usu, niisuguseid kutsutuid on täis kõik nurgatagused."
"Mõtle ometi, Jokubas, vennad jutlustajad võtsid mind oma keskele ja usaldasid mulle kohe jutluse. Sina aga naerad. Ma ei jäta palvetamist nagunii, palun ka sinu eest, et..."
"Hüva, hüva! Kõik on väga kena, ainult et pühakirjas on öeldud: t e e t ö ö d ja palu jumalat!" (lk 71)
  • "Pisuhänna võib soetada üsna hõlpsasti," alustas Šimonis surmtõsiselt. "Sul peab olema punane kukk. See kukk peab jaaniööl olema täpselt seitsmeaastane. Ja kui ta jaaniööl saab seitsmeaastaseks, muneb ta veel samal ööl muna. Siis läheb vaja musta seitsmeaastast kõutsi. See peab samuti olema sündinud jaaniööl. Niisiis kukk munes muna, see tuleb panna musta kassi alla, las haub. Must kass haub sulle ühe päeva ja ühe ööga pisuhänna. See pisuhänd on aga alasti, paljas nagu porgand. Neljapäeva õhtul hakkab ta rääkima: "Pane mind riidesse, pane mind riidesse!" No ja ta tulebki riidesse panna. Samal neljapäeva õhtul on vaja kedrata, kududa ning õmmelda riided pisuhännale, kes pagana kähku kasvab. Särk, püksid ja vammus peavad olema valmis kella kaheteistkümneks. Ja kui need riided talle meeldivad, teeb ta su pururikkaks. Sinu salved ei jää kunagi tühjaks..."
"Aga kui ei meeldi?"
"Noh, parem jätan ütlemata, mida ta sinuga siis teeb?" (lk 75)
  • Nüüd on Anskis Šimonis vägev peremees. Ja veelgi vägevam jutlustaja. Juba varem, mõnda jutlust pidades, karjus ta vahel nõnda, et seinad värisesid. Nüüd karjub ta veelgi hullemini. Inimestele, kes käivad palvetundides, pole tähtsad sõnad, neid huvitab vaid see, et jutlustajal oleks kõlav hääl.
Jokubas paneb ikka veel imeks: võtnud oma hingele nii raske koorma, suudab Anskis veel teisi inimesi õpetada, neid jumala juurde juhatada.
Ilmselt peab olema ka sääraseid inimesi. Jumalale on vististi vaja ka niisuguseid, nõnda nagu kuningale on vaja sinises, punases, kollases mundris sõdureid. (lk 96)
  • Uhkest saanist veeres välja veelgi uhkem saks:
"Guten Abend! Kas siin elavad Šimonised?"
"Vend, kas sa leedu keelt enam ei mõista?" hüüdis Krizas imestunult.
"Šlehtilt, Christoph!"
"Jäta, jäta, ära vähemalt isale oma nõrka kohta näita. Ah jaa, mis ma sulle tahtsingi ütelda?... Ma olen ikka veel Krizas..."
"Sa võtad mind, vanemat venda, väga lahkesti vastu, kann mich nicht beklagen," naeris Mikelis pisut närviliselt. (lk 98)
  • "Mis su poja nimi on?" uuris ema.
"Heinz Joachim."
"Jochim? Juudi nimi?" imestab Šimoniene.
"Ei, ema: Joachim! Saksa nimi! Echt deutsch!"
"See on veelgi halvem!" ütles isa pahaselt teisest nurgast.
"Miks siis halvem?"
"Sa oled ju minu poeg, leedulane, oma poja aga ristid sakslaseks. Näed, ema, kas ma ei öelnud, et asjad nõnda lähevad? Kas sa vähemalt õpetad oma poega leedu keeles rääkima?" küsis ta Mikeliselt järsult.
"Aber wo! Mis sa õige mõtled?"
"Miks siis mitte?" Simonis puuris oma siniste silmadega vihaselt Mikelise nägu. Poeg ei pidanud isa teravale pilgule vastu ja vaatas maha.
"Me ei saa ju ennast naerualuseks teha, papa."
"Ma ei ole papa, vaid isa!"
"Pardon!" Kohmetunud poeg ei tea enam, mida öelda, mida teha. (lk 99)
  • "Isa tahab, et ma oma lastele leedu keelt õpetaksin! See on ju lausa hullumeelsus. Königsbergis, kus elavad peaaegu ainult sakslased! Ja kui ma tahan poega ülikooli panna? Just nagu ma ei teaks, just nagu ma poleks omal nahal tunda saanud, kui vilets on leedulasel olla sakslaste seas. Kas ma pean siis oma lapsele sellesama ikke kaela panema? Ei! Ja miks need talupojad küll kujutlevad," läheb Mikelis veelgi enam kihevile, "et see leedu keel on jumal teab mis! Jah, ma pean ka Krizasele südamele panema, et temagi oma lastele kunagi saksa keelt õpetaks, ehkki siin, külas, on see raske. Siin elavad ju üksnes leedulased. Ja ka koolides on õppus veel leedu keeles. No aga kui Krizase lapsed nii suureks saavad, on ka ajad teistsugused. Krizasele on vaja meelde tuletada, kui tänulikud me peame sakslastele olema kultuuri eest, mille nad meile on toonud. Tõsi, sõna "kultuur" pole ta veel kuulnud, tarvis seletada." (lk 100)
  • Aeg läheb, kuid selle pale ja värvid ei muutu. Aukštujai Šimonistele on viletsus jäänud ustavaks kaaslaseks.
"Viskad mündi vette, näed vähemalt mullegi," kurtis kord Ilže Šimoniene naabrinaisele, vanale Kuprienele. "Nüüd aga pistsid oma rahad Šimonise tallu, ja näha pole midagi! Topi nagu auklikku kotti, eales ei saa täis." (lk 104)
  • Öösel luhta katnud udu langes järsku alla, muutudes kastepärliteks, mis püüdsid veel päästa luha närtsinud ilu. Ja tõesti, luht lõi sädelema — mitte üks, mitte kümme, vaid miljonid tillukesed päikesed. Igas udupisaras peegeldub hiiglasuur taevane ema otsekui peeglis. Ja iga kastepiisk sätendab kas või hetke nagu kalliskivi. Siis aga kaob, ning keegi ei tea, kas ta sureb rõõmsalt, olles näinud päikese, võimsa eluandja palet. (lk 113)
  • Pühapäeva hommikul, kui päike oli just tõusnud, kavatses Anskis Simonis juba sulased ja tüdrukud üles ajada.
"Anskis, Anskis, mida sa teed!" anub naine.
"Ma näitan neile! Naerda sel ajal, kui mina palvetan nende hingede eest, nende lunastuse eest! Nüüd tõusevad nad mul kohe üles, teevad kodused tööd ära, ja seda üsna kähku, ning istuvad palvetama!"
"Jäta, napakas, jäta!"
Ning... mitu nädalat käis Mare siniseks löödud silma ja katkise põsega.
Sellest ajast alates oli Šimoniene vait. Ta alistus oma saatusele, kannatas ja vaikis. Ei, ta ei rääkinud sellest kellelegi, ei kaevanud, et tema mees, jutlustaja Anskis Šimonis, peksis teda. (lk 117)
  • Õnnelike ajal pole otsa ega äärt, õnnelikud ei loe tunde.
Kes on aga õnnelik? Õnnelik on see, kelle kohal kõrged lembeiained kokku löövad... (lk 160)
  • Räägitakse ju, et enne kui kaks noort saavad paari, kulutab vanatühi üheksakümmend üheksa paari saapaid, kandes laiali ilma jutte. Ja kui ka siis ei õnnestu paariminejaid lahutada, sokutab ta mängu vanaeide.
Kui abiellus Vilius Simonis, ei jõudnud vanatühi ära kulutada üheksakümmend üheksat paari saapaid ega ka kurja keelega jutumoori mängu panna.
Tulnud Saksamaalt tagasi, laskis Vilius kohe kirikus maha kuulutada ja külavanema juures teate üles riputada. Mõni nädal hiljem olid pulmad.
Ning lõksutajad jäid tegevuseta. (lk 162)
  • Õemees norskas juba. Tare oli viinalehka täis, lausa hing jäi kinni. Bintakiene asus õhtusööki tegema. Urte hakkas tihkuvaid lapsi rahustama, nendega mängima.
Ka see õhtu sai mööda. Järgmisel hommikul oli Bintakisel häbi, ta vabandas Urte ees:
"Ära pane tähele, mida ma purjus päi ütlen."
Urte nutab, Bintakiene aga poriseb:
"Mis joodik kokku räägib, seda ei söö siga ka." (lk 172)
  • "Mis siin tahtagi — sakslane! Talle on siin kõik uus. Tuleb ju ette, linnast veab end siia mõni isand ega tea, mida teha, kui näeb meie kõnnumaad, kanarbikku, - just nagu oleks leidnud paradiisi. Linnas hakkab härradel pikapeale igav, tead, need teatrid ja linnalõbud tüütavad neid ära, ja nii nad otsivadki endale meelelahutust kanarbikus. Aga katsu sa sihukesele isandale öelda: "Jää siia kanarbiku keskele elama, muretse ise sellelt maalt endale leivavilja, mina aga lähen linna, sinu asemele," — noh, siis ta enam ei vahi ringi, ei kiida ega rõõmusta." (lk 180)
  • "Mis seal tõuseb — nõnda hall, nõnda valge? Küllap vist udu," mõtleb Heinz. "Jah, udu. Aga näe, maast otsekui kerkib mingi kuju, sale ja nõtke, ning sammub nagu uhke aadlipreili mööda võõrastetoa parketti või nagu mõrsja valge looriga, mis on nii õhuline ja õrn. Seda kannavad ja kohendavad sõsarad ־ jumalatarid, kõik valges rüüs."
"Nüüd ma mõistan," kõneleb endamisi Heinz Simonis, "miks leedulased nii palju räägivad ja laulavad jumalataridest. Kui näed niisugust looduse mängu, saab sinust tahtmatult luuletaja. Seepärast on iga leedulane luuletaja." (lk 188)
  • Kui keegi teaks, et teda ahistab surmahirm! Sobriene oli kuulnud, et on võimalik tellida vastav missa. Juhtuvat igat moodi: inimene, kellele on missa tellitud, sureb mõnikord otsekohe ja läheb koos kõigi oma pattudega põrgusügavikku; teisele tuleb kallale mõni hirmus tõbi, millest enam ei parane. Kolmandat närib tema südametunnistus nagu mingi uss.
Äkki on ka Urte Šimonyte talle missa tellinud? Sobrienel ei lähe kuidagi meelest Urte viimased sõnad, — kuidas ta ütleski? Jah, nii: "Jumal on kannatlik, kuid mitte unustaja. Annab tagasi, annab tagasi!" Ah, juba kümnekordselt on andnud! Need südametunnistuse piinad, see alaline rahutus! (lk 196)
  • Kui Bernotiene mõne naabrinaisega krilli läheb, siis laob ta kohe välja, et too on niisugune ja naasugune. Ja kui vastaspool sellega just päri ei ole, siis seletab Bernotiene, et asi kindlam oleks, miks too on niisugune ja naasugune. Ning tirib päevavalgele, toob lagedale kõik naabrinaise patud, isegi säärased, millest tollel aimugi polnud. (lk 202)
  • On juba pime ning pole võimalik näha, missugune on väljastpoolt tare, kuhu me saatsime Urte Šimonyte. Kuid see polegi tähtis. Mõistagi on säärase väikese tare seinad savist. Kui talunik, kes selle ehitas, oli hea inimene, siis laskis ta seinad lubjata ning aknaluugid helesiniseks maalida. Tareke on aga juba nõnda vana, et mingeid lubja või sinise värvi jälgi pole märgata. Näha on vaid, et tuul ja vihm on põhjapoolsel nurgal üsna tublisti kallal käinud. Kuid muretseda selle üle ei maksa: tare ei kuku kokku, sest nurga juures on maasse kaevatud post, millele toetub katus. Nõnda on sein vaba raskest kandamist, ning küllap tare seisab veel oma kümmekond aastat. (lk 203)
  • "See tüdruk lamab siis taevavärava ees ega lase tal [Mikas Sobrysel] üle läve astuda," ütles Krustaitiene.
"Mis kannatlikkust on jumalale vaja?" mõtleb Rože. "Ega temal pole valus, vaid minul. Taevavärava ees ma küll lamada ei taha. Kui ta teaks, et ma olen haige, oleks ta mind ammu aidanud." (lk 214)
  • Täna paistavad kõik nõnda head olevat, et kui Rože saaks, embaks ja suudleks ta kõiki — nii tädi Bintakienet kui ka Jurgutist ja Mariket. Kuid kedagi pole siin. Ja Rože rahuldub mõttega, et inimesed on tõesti head. Ning head on nad sellepärast, et on kevad, et on soe. Inimesed on kurjad ainult talvel, külmaga... (lk 217)
  • "Lähen ja proovin linnasaia."
"Ma ei soovita, tütreke," ütleb ema, "kui mulla peale kukud, pole midagi, määrid end pisut ära, aga linnas kukud vastu kivi." (lk 223)


Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg