Mine sisu juurde

Kõu

Allikas: Vikitsitaadid

Proosa

[muuda]


  • Hiljem tuli mõnestki külgeharjunud nimest loobuda. Selgus, et kõuelill on nõiahammas. Mis teha? Ilusad nimed mõlemad, salapärased mõlemad. Mitu korda sattusime vanatänaval kõueilma kätte. See oli omamoodi meeltülendav ja võimas sündmus. Olin õrnkollase lillekese juba kõueilmadega sidunud ja pisut kahju oli teda nõiale hambaks anda... Ta roomab tagasihoidlikult mööda maakamarat, najatades madalamaile rohulatvadele. Igal kollasel õiel veel kollane põll ees ja iga põll tuult täis nagu pisike puri. Kõik nii korralikult kimpu seotud ja puhtaks pestud, läikivad ja siidised nagu pärast kõuevihma. (lk 126)
    • Aira Kaal, "Vanatänav", rmt: "Kodunurga laastud II", Tallinn: Eesti Raamat, 1970, lk 125-136


  • Noor Šimonis on sündinud Aukštujais, kus talvel pauguvad pakase käes aiateibad, lõhenevad puude oksad; kus tuul undab ja vilistab kõrvus, pildudes liivapihutäisi silma otsekui vallatu jõnglane; kus keeristorm kisub puud juurtega välja ning viib minema õlgkatused; kus isegi kände juurides on inimesel külm ja ta puhub pihku, püüdes soojendada kohmetunud sõrmi.
Etmonas Šimonis on kasvanud Aukštujais, kus päike võib halastamatult kõrvetada ja põletada; kus suvepalavusest süttib kanarbik, karjamaad tõmbuvad punakaks; kus kuumal liival ei saa käia palja jalu, vaid ainult puukingades; kus kõigist neljast taevakaarest kerkivad kohutavad pilved, põrkavad kokku Aukštujai elanike peade kohal, muutuvad kõmisevaks kõueks, — näib, nagu oleksid põrguväed lahti pääsenud.
Siin sa ei kasva hellikuks ja hoonukeseks. Siin saab lapsest peagi mees — sitke, kange, vahel ka karm, tahumatu.
  • Ieva Simonaitytė, "Šimoniste saatus". Tõlkinud Mihkel Loodus. Tallinn: Eesti Raamat, 1977, lk 47-48