Mine sisu juurde

Pisuhänd

Allikas: Vikitsitaadid

"Pisuhänd" on Eduard Vilde näidend.

Tsitaadid teosest

[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Eduard Vilde, "Pisuhänd", kolme vaatusega lõbumäng, Tallinn, 1913.

  • MÄRKUS PIIBELEHE ETENDAJALE. Et Piibeleht mitte murret ei kõnele, waid ainult Tartu-Wõru murdega segatud kirjakeelt, siis wõib Tallinnamaa näitleja, kes murdega hästi toime ei saa, murdelist ollust oma keeles weelgi wähendada, kuna paikades, kus muid murdeid kõneldakse, Tartu-Wõru idiomi asemele ka kohalikku wõib wõtta. (lk 7)

I vaatus

[muuda]
  • [Sander:] Jah, ma näen. Ja panin ka tähele, et sukadki sul juba teine teisest paarist on.
[Piibeleht:] Ah nuu? — Ei nood om nimme nii. Tu pole hädä peräst — tu om toreduse peräst. — Miks peavad siss mõlemad jalad ikka ühte karva olema — kas tead seda öelda? (lk 34-35)
  • [Sander:] Kõige pealt tunnistan sulle, et minagi sulemeheks olen hakanud. Ja, Tiit — ka mina! Ma kirjutan juba paar aastat oma esimese romani kallal.
[Piibeleht:] Jummal annas!
[Sander:] Lugu on aga nüüd nii (sumbutatud häälel) — ja selles sisaldub kõik — et mul sest romanist weel ridagi pole kirjutatud — mitte ainust kriimu rida!
[Piibeleht:] Kohe nu riäkse siss jäiwä?
[Sander:] Tähendab, mul on hea patsakas käsikirja juba walmis — nii paks! — aga see, wennas, — see seisab mõtteta ja sidemeta lausetest koos.
[Piibeleht:] To läheks jo sümbolistlise romani pähe.
[Sander:] Ja, aga sihukese luule mõistjad on wäga kokku kahanenud. (lk 37-38)
  • [Sander:] Waata, Piibeleht, — kui mina politehnikumi lõpetasin ja õpitud ametiga algust tegin, siis olin kehw poiss nagu sina praegu, aga elu mõistmise poolest mitte just pea peale kukkunud. Kindel aimdus ütles mulle: walitud kutse on hea asi, aga kui sa mitte just geenius ei ole, siis puhub sul nii mõnigi tuuleke jalge alt läbi, enne kui seisma jääd. Ja kui sa siis wiimaks seestpoolt ja wäljaspoole nõnda oled paigutatud, nagu sa kui kulturi-inimene õigustatud oled nõudma, siis on su palg ehk juba kortsus ja pea hõbedane otsas kõigest sest tööst ja waewast. — Kas pole õige, wennas?
[Piibeleht:] Teadagi!
[Sander:] Leiduski siis sünnis ja meeldiw tütarlaps. Tuli küll wõistelda, preilil oli diplomide wahel walida, aga ma wõisin enda omale mõnda juure lisada, mis teistel napipoolne — wilajama piha ja saksema nina näituseks. No, ja nõnda klappiski. Ühel heal päewal olin jalaaluste tuulte wastu kinnitatud, selle linna immobili-omanikkude hulka üles wõetud ning raha-asutustes isikuks saanud, kelle allkirja nähes öeldakse: "Ludwig Sander — ahaa!" — Sa wiibid minu katuse all, Tiit.
[Piibeleht:] To saisap õge kõrgel — ma kai wällän. (lk 39-40)
  • [Sander:] Õnn armastuses ei tähenda weel mitte õnne ametis. Paar äpardust ehitusetöös, natuke waimlist wääratamist ja ihulist lõdwenemist — inimene ei ole ju mitte masin — ja sa näed teenistust käte wahel pudenema lööwat. Siis muidugi kisa lahti: Ei oska — laiskleb — elab äia ja naise warast — ja mis meie seltskonna talupoja-meel kõik weel wälja ei mõtle!
Seda on muidugi piinlik kuulata, iseäranis neil, kes sinuga ehk weidi liialdatud lootustel perekondlikku ühendusesse astusiwad. Ja nõnda traawis siis minu Mathilde peast see õnnetu pegasus wälja! See pidi seda halba paraliserima ja mulle ning neile teisel alal tasu tooma — wähemalt seltskondlist.
[Piibeleht:] Ja sa ollid nõus?
[Sander:] Mis parata, olin (sügab kõrwatagust) omandatud paelus! Üks neist omadustest, millega ma kosilasena Mathilde preilile weel imponerisin, oli nimelt minu luuleand. Luuletaja-armastus, armastus riimi ja rütmusega — see on kultus, kulla weli, ja kes naine ei meeldiks endale jumala-osas! — Pühendasin oma tulewasele siis wirgaste sonetta ja kantsonetta, kuid need, wennas — need raiped oliwad laenatud. (lk 40-41)
  • [Sander:] Wiimaks sai süda täis ja himu otsa, ja nüüd polnud muud nõu, kui poognaid silmakirjaks nende apokalüptiliste tumedustega täita ning lootust Looja wõi mõne appitõttawa ime peale panna.
[Piibeleht:] No, kas su tõinepuul siss noid puugnaid wahel nähä ei küsi?
[Sander:] Ei. — Õnneks selgus, et minu teos, niikaua kui see weel raamatukaupluste aknaid ei ehi, temale kuigi tähtis ei ole. Ühtlasi warjasin ennast, kui asi halwasti hakkas minema, iga uudishimu wastu seega, et oma loomisetöö müsteriumiks kuulutasin: luuletaja ei tohtiwat, et oma waimu salapärast sigituse-jõudu mitte halwata, profansele ilmale midagi ilmutada enda intimsest läbikäimisest muusaga. (lk 42-43)
  • [Piibeleht:] Piä’nd — piä! Sa tahaksid oma raamatuga jo wist ka meeldida — aga kui tu no maha tettas?
[Sander:] Maha? Kes tohib teda maha teha?
[Piibeleht:] No, miu senitseid töid — noid es kiideta. Ja kui keegi laituse sean weidi kiitse, tu kiitse nii wargsi, nii moka-otsalt tasahiljukesi, et mitte sisse kukkuda, kui peräkõrd wällä tuleb, et laituseks asja es ole.
[Sander:] Ja, wennike, sinuga on hoopis teine asi! Sul ei ole seltskondlist positsioni, sul ei ole sidemeid, sul ei ole tutwusi arwustajate ja "auhindajate" hulgas, — sul ei ole ka äia, kellel ajalehtede aktsiaid oleks ega ole sul neid omal! — Kas tead, Tiit, kui sinu tööd minu sulest oleksiwad — sa wõiksid nende kriitikaga rahul olla!
[Piibeleht:] Ma olen mutt — tu om õige.
[Sander:] Ei, sõber, sest küllest pole mul miskit ohtu karta! Pisut arwesse wõtta tuleb ainult arwustajaid, kes ise ilukirjanikud on. Nende kiitust peab kadedus kammitsas. Kuid sellegi wastu leidub rohtu: ähwardab nende asju wastu-kriitikaga ja näitadki tarbekorral, et sellesama matiga oskad mõõta. Mis arwustamisesse puutub — sellega saab juba igaüks walmis. (lk 45-46)

II vaatus

[muuda]
[Piibeleht:] istub sohwale ja pistab taskust juttumise jooksul taoti päewaroosiseemneid suhu.
Need on wennalikud —
[Sander:] Wälja arwatud paar näägutust lehtedes, mida parem seltskond ei loe.
[Piibeleht:] Ja, pääle nende om kõik harmonia, ennegi moodu peräst siin ja sääl noodike dissonantsi wahel. Minule komponeriti suutuks wastupiti.
[Sander:] Mis ma sulle ütlesin!
[Piibeleht:] Aga tu polegi sinu "Pisuhänd", midä nemä arwustewä.
[Sander:] Kudas nii?
[Piibeleht:] Ei, nemä om egaüits esi omale "Pisuhännä" tennü ja arwustewä palehigin toda.
[Sander:] No, kuis nad siis ühtemoodi wõiwadki kirjutada — ega nad kokku ole rääkinud! Ja täiesti teise sõnu korrata, see ei lähe ju ka mitte.
[Piibeleht:] Ei, siss ei saaks tõist toote sügawama mõistmise poolest kuidagi üle trumbata. (lk 87-88)
  • [Sander:] No, olgu kuda on — peaasjaks jääb, et raamat nii hiilgavalt läbi lõi. Ja seks ei aidanud mitte vähe kaasa need minu retsepti järel tehtud parandused. Kas näed, kui õigel teel minu kunsti-instinkt oli, kui ta käskis realismusele ajakohast romantikat hulka segada! Nüüd on teosel oma sügavus
[Piibeleht:] Mis tuukritele tööd annab. (lk 88)
  • [Sander:] äärmise üllatusega.
Meie Laura?!
[Piibeleht:] nokutab rahulikult pead.
Meie Laura.
[Sander:] Ja — — ütle ometi — — kus — — kudas —?
[Piibeleht:] Oo, to läits meite wahel nii oma pääd — es pane esi tähelegi.
Kui ma ta tu kõrd auto eest ärä kisksin ja kätel hoidsin — süda liglet tõsel nagu tsirgupojal ja silmist paistis sinine hirm ja nii lämmi oli tõne rinna wastu — siss mõtlin kohe: Tskae, tolle wõiksid endäle kodu wiia! Ning sest mõttest es saagi enämb lahti.
[Sander:] Ja tema?
[Piibeleht:] Temä? Oo, temä om endä öökulliga wäega rahul.
[Sander:] Ja see sobis salaja, wanamehe ja meie kõigi selja taga?
[Piibeleht:] Meil es ole niikawwa nõuandjaid tarwis — saime esi kõigega toime. (lk 92-93)
  • [Sander:] Pea ometi aru, wennas: sa oled ju paljas poiss!
[Piibeleht:] Ega tost kedägi ole — miu tulewasel naisel on raha küllalt.
[Sander:] Sa spekulerid Laura raha peale!
[Piibeleht:] Iks kah. Miä leian, raha om wäega tarwilik asi elon.
Kae, Sandri, ma olen kehw poiss nigu sinagi enne naisewõtmist, aga elu mõistmise poolest mitte enämb pää pääle kukkunud sest saadik, kui ma sinuga tutwust uuendin. Nüüd ütlen endale: Kirjanikupõli on mõnus põli, aga kui sa mitte just geenius ei ole, siss puhuwa sul eloaig taiwa tuuled jalge alt läbi, kui sa mitte Westmanni tõist tütart ära ei kosi. No, ja nii kosin ta hää latse üten rahaga ärä. (lk 93-94)
  • [Sander:] Ja, kullake, minuga oli märksa teine lugu: mul oli amet, mille peale äi lootusi wõis panna! Sina aga kui kodukoolmeistrike ja sulemeheke — kui luuletaja, wennas, kelle profession wana Westmanni silmis mitte rohkem ei maksa kui leierkastimehe wõi balagani-weiderdaja oma — kudas tahad sina sihile jõuda! Liiategi nüüd, kus wanamees näeb, et ta esimese wäiga mööda püksa on saanud! Kahte luuletajat ei wõta see mees ilma peal perekonda. (Tõuseb naerdes üles.)
Ma usun, Tiit, kui sa oma kosjajutuga tema ette astud — ta pistab sulle sõnalausumata rubla näppu ja tähendab peaga ukse poole.
[Piibeleht:] Tolleperäst mul "esämiist" omgi waja.
[Sander:] Mis aitab siin isamees! Isamees wõib sind wanamehele ausaks, kaineks, anderikkaks poisiks kiita — ja seda tegema oleksin ju walmis, kulla Tiit — aga ta ei wõi pihust suhu elawat tindi-proletarlast rikkaks meheks moondada! Kui sul mõni majalokski pea peal oleks, wõi ribake ehituskrunti kasulikus kohas!
[Piibeleht:] Mis seks tarwis läheb, et Tiit Piibeleht Westmanni isanda wäimeheks saaks — tu jäägu kõik isamehe mõelda ja tetta, minä end tollesse ei sega. (lk 95-96)
  • [Piibeleht:] Kae, Sandri, — sõprus om sõpruse wäärt ja üits käsi peseb tõist. Minu "Pisuhänd" päästis sinu suurest hädäst, ai su perekonna-õnne jälle õilmele ja tegi su kuulsaks kirjanikuks — nüüd pead ka minu õnne-süskä äiapapa Skyllast ja Charibdisest mööda awitama. (lk 96)
  • [Piibeleht:] Kuid lugu om tuu, et minu tulewane rikka elukorraga on harjunud —
[Sander:] agaralt.
Minu äi ei ela sugugi nii suurel jalal.
[Piibeleht:] Igatahes serätsel, et Laura minu man pitsitusi saaks kannatada, iseäranis, kui meil rohkemb perekonda tekib; minu koolimehe-amet ei tõota palju, sest ma pole midagi wähemb kui karjäritegija, ja sulega teenitud lisa ei paisutaks meie kukurt ka mitte liiasti.
[Sander:] Kui armastus kaasasid ühendab, siis õitseb õnn ka kehwas kodus! (lk 98-99)
  • [Sander:] temale lähemale tikkudes.
Kes mind sunnib?
[Piibeleht:] Pisuhänd.
[Sander:] Missugune pisuhänd?
[Piibeleht:] wõtab "Pisuhänna" raamatu sohwalt.
See siin. Sest tarbekorral wõid homme lehest lugeda, kes tema tegija om ja kes mitte.
[Sander:] jääb pärani silmil tema otsa wahtima; pika waheaja pärast rinna põhjast.
Piibeleht, mis on sinust saanud!
[Piibeleht:] Ärimees. (lk 101-102)
  • [Sander:] Sinu käsikirja häwitasin ümber kirjutades leht-lehelt ära.
[Piibeleht:] Kuid must käsikiri on mul alles.
[Sander:] Soo? (Huuli hammustades.) Seda raibet polnud mul meeles! (Mõtleb.) Aga see ei loe. Selle wõisid omale trükitud raamatu järgi wõltsida, et katset teha minult raha wälja nöörida. Olukord oli sulle päri: ma pole enne midagi kirjutanud — kaheldi, kas oskangi kirjutada — töö oli pikale wiibinud —
[Piibeleht:] Selle ewentualitedi tarwis on mul kah tunnistus. Niipea kui ma muudetud käsikirja sinule ära andsin, deponerisin notarius Annoki man pitseri all täiendatud mustaltkirjutuse ja lasin endale tolle pääle tähe anda.
[Sander:] wimmas turjaga kangelt püsti tõustes.
Seda tegid? — — See — see on ju siis algusest peale päris kawatsetud riisumise-plaan!
[Piibeleht:] Ei, Sandri. — Käsikirja Annoki juure wiies es ole mul wiil mingit plaani; ma mõtlin ennegi: Kui no tõesti nii läheb, nigu Sandri ette kuulutab, et toosama romani-tutsak temä nime all ilmudes tähtsaks teoseks tõuseb, et tost imelikust asjast peaks jääma dokument perrä — üitskõik mes ettetäädmata juhtumiseks. Alles hildam tuli mulle mõte "Pisuhända" endä kosjawankri ette rakendada. (lk 102-104)
  • [Piibeleht:] Aga sul om temälegi õnne soowi: "Pisuhänd" on talle kalli auhinna toonud.
[Laura:] Auhinna ka weel!
[Sander:] Sa imestad? Kas ta ei meeldi sulle?
[Laura:] Paiguti — ja, paiguti nii hästi, et (naeratades ja pilguga Piibelehte riiwates) minu Tiitki need kohad wõiks kirjutanud olla, aga sealtsamast tolksti see imelik pisuhänd, ja siis see lõpp —
[Sander:] Aga nii on korras, nagu auhinnast näed.
[Laura:] Siis soowin sulle õnne — ma ei kõlba wist arwustajaks. (lk 107)
  • :[Laura:] Siis lähen jälle. — Wabandage — eksitasin teid wist palawas diskussionis "Pisuhänna" üle! (Lööb pilgu seejuures Piibelehe krawati peale ja hakkab seda kohendama. )
[Piibeleht:] Kas tu mul wiltu olli?
[Laura:] Ei, liig otsekohe — nii ei sünni sulle. (lk 110)
  • [Sander:] waheaja pärast, waewaga rahu kogudes.
Sa tahad siis oma tulewast äia — üle lüüa?
[Piibeleht:] Ja. Kõik äri om ülelüümine. Ma tahan teda üle lüüa, et ta oma nooremat tütart ei saaks üle lüüa.
[Sander:] See on ju tema oma wara!
[Piibeleht:] Westmanni esä wara om ennegi tuu, mes ta esienda elamiseks tarwitab. (lk 115)
  • [Sander:] on tugitooli wajunud ja hõõrub walusal ilmel otsaesist.
Ja sina arwad, et minu südametunnistus mind lubab sinule abiks olla selles ilmkuulmata tükis, mis sa wanamehele tahaksid mängida?
[Piibeleht:] Arwan küll. Sul on solidne, hästi träneritud südametunnistus. Tuu lubas sul omaaigu wanamehele lootusrikast inseneri ja tema tütrele südant-sulatawat luuletajat ette mängi, see lubas sul alles hiljuti wanamiist, enda naist ja kogu ilma wõõra waimutööga tüssata, see lubas sul praegu ka keelt nilbata oma nadu waranduse järgi. Sa wahetad ennegi kaks mõistet teineteisega ärä: südametunnistuse ja argpüksuse. (lk 116)

III vaatus

[muuda]
  • [Westmann:] Niisugust masuurikut näeb minu silm esimest korda.
[Piibeleht:] alandlikult.
No, no — kõrd om Vestmann all ja Piibeleht pääl, kord jälle Piibeleht all ja Vestmann pääl.
[Westmann:] Ja sa julged ise mulle veel näkku vahtida!
[Piibeleht:] Äri ei anna häbeneda. (lk 153-154)
  • [Westmann:] Kas tead ka, mis ma sinuga nüüd teen?
[Piibeleht:] Ei midägi paha: mul on kondraht taskus.
[Westmann:] wahib teda weel, sirutab siis käed talle korraga mõlemile õlale ja ütleb liigutatud rõhuga.
Siin seisab Westmanni poeg! Westmann oleks lambapea, kui ta sihukest kahe käega kinni ei hoiaks! Tiit, meie läheme notariuse juure!
Teiste tegelaste tumm juhmus; Sander laua taga maigutab abitult suud.
[Sander:] wiimaks peaaegu nutliku karjatusega.
Aga ta on ju luuletaja!
[Westmann:] waguralt.
Seda on ta ka. Ma hakkan ära nägema, et õige ärimees meie päiwil ka luuletaja peab olema. Kes teab, ehk wõtan isegi sule pihku, et mitte ajast maha jääda; enne aga loen Tiidu "Pisuhänna" läbi ja õpin sealt tarwilikud kriukad kätte. (lk 154-155)
  • [Mathilde:] weelgi tema kätt hoides.
Aga see paljaks-riisumine — mis on siis sellega? — Ma ei suuda uskuda, et teie — et sina meile miskit kahju wõiksid teha tahta — ma pean sind aumeheks, läbi ja läbi aumeheks, armas õemees!
[Piibeleht:] Siss lät sinu arwamine papa omast lahku: tema piäb mind masuurikuks. (lk 157)
  • [Piibeleht:] Sul on õigus. Kae, latseke — loo sõlm on selles, et ma jänest läksin laskma, aga lasksin põdra. Ma tahtsin sinule ennegi wõimalust nõutada oma öökulli meheks wõtta, ilma et tolle iist tarwitseksid ohwrit tuua. Minu nõutamise wiis meeldib aga sinu isale nii wäega, et ta pääle suure kaasaraha ka wiil terwe oma päranduse meile tahab määrata —
[Laura:] Aa — selle pärast Ludwigi meelepaha! — Aga seda ei wõi meie ometi mitte wastu wõtta!
[Piibeleht:] Minul ei ole siin ligi kõnelda, sest mul ei ole Westmanni-herralt midagi saada — ma olin ainult sinu wahetalitaja. Rönne majade iist wäljakaubeldu kaasaraha kirjutame notariuse man muidugi sinu nime pääle. Mis aga minusse puutub — ma tahaksin endale nüüd seda toredust lubada, et luuletajaks, aina luuletajaks jään, lootes, et naine mind hädäkorral toetab: ta wõlgneb mulle kassi kostiraha.
[Laura:] hakkab naerdes tema mõlemist kõrwast kinni.
Mind tahad kassiga üle lüüa? — Tiit, ma hakkan nüüd ka uskuma, et sa suur ärimees oled! (lk 158-159)
  • [Sander:] Piibelehele lähenedes, rõõmsal üllatusel.
Sulemeheks tahad jääda, wennas? Westmanni firmasse ei mõtle sa astuda?
[Piibeleht:] Ei. Seks minu äriwaim ei jatku. Suurte waranduste sinna- ja tänna-lükkamisest nende omanikkude wahel wõin antud puhul küll hea tagajärjega osa wõtta, iseäranis kui tüssatu seejuures minu äiapapa on. Aga ma jääksin jänni ärimasinat juhtides, mis wäikestest ja kõige wäiksematest warandustest peab suuri kokku mätsima. Tolle ameti tarwis on sinul, Sandri, kahtlemata enämb taipu. (lk 159-160)
  • [Westmann:] kes naerunäol, käed püksitaskus, pealt on kuulanud, astub Piibelehe juure ja patsutab talle itsitades õlale.
Mõistan, pojuke, mõistan: selle taga on mõni uus wigur warjul! Neile lapsukestele wõid ju hambasse puhuda, mis tahad — aga ära mind püüa uskuma panna, et niisugune nutimees päriselt tindipotti poeb, liiatagi, kui tal taskud raha täis on! (lk 160)

Välislingid

[muuda]
Vikipeedias leidub artikkel