Tutvus

Proosa

• Elu esimene rekvisiit on ükskõiksus pühakute ja profaanide kiituse ning laituse vastu ja külmavereline tutvus surmaga.
  • Johann Gottfried Seume, "Apokrüüfid", tlk Krista Räni, Loomingu Raamatukogu 13-14 2005, lk 27

• Proua Palmer oli omal kombel niisama vihane. Ta oli otsustanud tutvuse jalapealt üles öelda ja oli väga tänulik, et ta Willoughbyga üldse tuttav ei olnudki. Ta soovis kogu südamest, et Combe Magna ei asuks nii Clevelandi lähedal, aga ega see suuremat ei loe, sest külaskäikude jaoks jäi see niikuinii liiga kaugele; ta vihkas seda meest nii kangesti, et oli nõuks võtnud mitte kunagi enam tema nime mainida, ning küll ta veel räägib kõigile, keda kohtab, missugune päevavaras see Willoughby on.
  • Jane Austen, "Mõistus ja tunded", tlk Karin Suursalu, 1996, lk 152

• "Monsenjöör, on olukordi, kus Bastille' komandant võib osutuda väga kasulikuks tutvuseks."

"Mul on õnn teid mitte mõista, d'Herblay."

"Monsenjöör, meil on oma poeedid, oma insener, oma arhitekt, oma muusikud, oma trükkal, oma maalikunstnikud. Meil oli vaja ka oma isiklikku Bastille' komandanti."

"Arvate seda?"

"Monsenjöör, ei maksa endale illusioone teha, Me võime väga kergesti Bastille’sse sattuda, armas härra Fouquet," lisas prelaat, näidates oma kahvatute huulte vahelt hambaid, mis olid ikka veel niisama ilusad kui kolmekümne aasta eest, mil Marie Michon neid jumaldas.

• Alexandre Dumas vanem, "Vikont de Bragelonne, ehk, Kümme aastat hiljem", II osa, tlk Henno Rajandi ja Tatjana Hallap, 1960, lk 37

• Simon põlgas popkunsti, moodsaid näidendeid, televisiooni, kunstigaleriide omanikke, sisekujundajaid ja moodsaid sisustusi peaaegu ühesuguse kirega. Tegelikult põlgas ta niisuguseid inimesi, nagu see agentuurinaine, kes istus lauas tema kõrval paremal pool ja naeris kohutava, käriseva häälega, hambad paljad ja rind võbisemas; ja kui Simon istus seal viisakalt õhtulauas ning sõi viimast suutäit oma šokolaadikreemist ja püüdis naeratada mõne loo puhul tuntud näitlejannast, kusjuures jutustaja andis mõista, et ta on temaga tuttav, siis tundis ta, kuidas ta misantroopiasse vajus, nagu purjus inimene vajub äkki äratundmisse, et ta on purjus.
  • Margaret Drabble, "Nõelasilm", tlk Vilma Jürisalu, 1987, lk 26

• Sellelt päris viimaselt isa sünnipäevalt 22. mail 1962 mina puudusin. Mu rahakott koos sõidurahaga oli kaotsi läinud või näpatud ning abi polnud kusagilt loota. Jäi sõitmata, süda valutas, aga pisut leevendas muret just neil päevil sõlmunud lähem tutvus Andres Tarandiga. Lõõmav, õitsev kevad, neljanda kursuse eksamisessioon, surev isa ja suur armumine. Need pidid ühte mahtuma.
  • Mari Tarand, "Ajapildi sees. Lapsepõlv Juhaniga", 2., parandatud trükk, 2008, lk 193