Rekvisiit
Proosa
[muuda]- Elu esimene rekvisiit on ükskõiksus pühakute ja profaanide kiituse ning laituse vastu ja külmavereline tutvus surmaga. (lk 27)
- Johann Gottfried Seume, "Apokrüüfid". Tõlkinud Krista Räni. Loomingu Raamatukogu 2005, nr 13-14
- Rituaal mitte ainult ei aita meil valida kogemusi, millele oma tähelepanu koondada. See on loov ka esituse tasemel. Sest väline sümbol võib salapärasel kombel aidata kaasa aju ja keha koordineerimisele. Näitlejate mälestustes räägitakse tihti juhtumeist, kus mingist materiaalsest sümbolist on olnud tõhusat abi: näitleja tunneb oma osa, teab täpselt, kuidas ta tahab seda tõlgendada. Kuid intellektuaalsest teadmisest, mida tuleb teha, ei piisa veel vajaliku tegevuseni jõudmiseks. Ta pingutab lakkamatult, kuid vaev jääb viljatuks. Ühel päeval ulatatakse talle mingi rekvisiit - kübar või roheline vihmavari ja selle sümboli toel realiseeruvad teadmine ja kavatsus äkitselt laitmatuks esituseks. (lk 133)
- Mary Douglas, "Puhtus ja oht", tlk Triinu Pakk, 2015
Luule
[muuda]Me verre, käitumisse imbund
mürk teesklemise. Üha pään
meil olgu okkad, sarved, nimbus,
kroon, narrikübar - kõik on hää,
mis väär ja veidi lavaline.
Me nägu tihti tavaline,
päälagi paljas, viltu nina -
grimm appi, poosid, näitelina!
Maailman küllalt rekvisiite -
kun pole tuuma, sääl on kest,
kun pole vaimu, sääl on tiitel,
kun pole kirge, sääl on žest.
Mis moodustab me elusisu?
End petta, petta teisi pisut -
ah ole suurvaim, karjatsura,
sa ikka sama vilets kurat!