Roll

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • See on üks eluteatri julmusi: igaüks meist peab end lavatäheks ega taha kuidagi tõsiasja omaks võtta, kui ta tegelikult on kõigest kõrvalosatäitja või koguni statist. (lk 21)
  • Sellest ajast olen püüdnud heatahtlikult suhtuda inimestesse, kes ükskõik mille poolest on väljapaistval kohal; me määrame neile rolli ja kõige õigem on neid vaadelda kui osatäitjaid, ilma et püüaksime neid umbusaldada teadmiste põhjal nende lavatagusest elust - kui nad vaid ise seda keset lava ei tiri. (lk 86)
  • [Doktor:] Elus ei ole olemuslikult pea- ja kõrvaltegelasi. Selles osas on kogu ilukirjandus, elulookirjandus ja suurem osa ajalookirjandust valed. Igaüks on paratamatult omaenda eluloo kangelane. "Hamletit" võiks jutustada Poloniuse vaatepunktist ja nimetada "Taani lordkantsleri Poloniuse tragöödiaks". Ma julgen väita, et ta ei pidanud ennast milleski kõrvaltegelaseks. Või oletame, et sa oled pulmas uksehoidja. Peigmehe vaatepunktist on peategelane tema ja kõik teised mängivad kõrvalosi, isegi pruut. Sinu vaatepunktist aga on pulm kõrvaline episood sinu vägagi põnevas eluloos ning pruut ja peigmees on kõrvalosalised. Sa oled otsustanud mängida kõrvalosalise rolli: sulle võib pakkuda lõbu teeselda, et sa oled vähem oluline kui sa ennast tegelikult olevat tead, just nagu tegi Odüsseus, kui ta end seakarjuseks maskeeris. Ja iga pulmaseltskonna liige näeb iseennast peategelasena, kes on soostunud osalema näitemängus. Nii et selles tähenduses ei ole ilukirjandus üldse mitte vale, vaid tõene kajastus moonutusest, mille igaüks elule peale surub.
  • [---] "suure teatri" näitleja ei saa ennast kunagi (välja arvatud filmis või videosalvestuses) kõrvalt vaadelda. Ainult vaimusilmas võib ta enda loodud kuju näha. Kuju on tema enda sees, tema ise on kuju sees. Oma füüsise ja südametuksega äratab "suure lava" näitleja dramaturgi loodud kuju ellu. Kuid nukunäitleja ning tema poolt loodava kuju vahel seisab nukk — väike papjeemašeest, puust või vahtkummist nukk, mille teatrikunstnik on kavandanud, skulptor voolinud ja töökoda liikumismehhanismidega varustanud.
Nukuteatris saab kunstniku loomingu resultaat näitleja loomingu lähtekohaks. (lk 5)
  • [N]äitleja, kes nukule hinge sisse puhub, kes talle ainulaadse iseloomu kingib ja sirmil elama paneb, jääb ise sirmi taha. Mida suurem on nukunäitleja meisterlikkus, seda tugevam on tõelisuse illusioon sirmil. Mida paremini nukunäitleja mängib, seda märkamatumaks jääb tema ise, seda elavam on tema loodud kangelane — nukk.
"Suures" teatris on see lihtsam. Lapsele, kes mitu korda teatris käinud, jääb sama näitleja eri rollides meelde. Laps õpib kuju taga selle loojat nägema, õpib näitlejakunsti hindama ja armastama. Kuid alguse saab see armastus ikkagi nukuteatris, kus pärast etendust, lapse esimest teatrielamust, selle loojad — näitlejad —, nukk käes, eesriide ette tulevad. (lk 7)
  • Nukuteater on Lo Tui stiihia — tragikoomiline, grotesk ja tunnete ekstsentrika on tema loomuse orgaaniline pärisosa. Tema kangelasi iseloomustab ere individuaalsus ja katkematu elu sirmil. Vastavalt nukuteatri spetsiifikale tuleb sageli ka ühes ja samas lavastuses mitu vastakat kuju luua. Otsiv vaim ja suur tähelepanuvõime on aluseks, mis lubavad loendamatutele kassidele, rebastele, huntidele, eitedele jt. igaühele oma kordumatu näo anda. (Näitleja on nii paljusid kasse mänginud, et tema enda arvates saaks nendest kuupaistelisel märtsiööl vägeva kasside koori!) (lk 26)
  • Gleseri põhimõte oli: võib-olla roll ei meeldi, võib-olla ei saa alguses rollist üldse arugi, aga tuleb mõelda, mida võiks sellest teha. Võtta maksimum. Sul võib olla võimalus vaid kord üle lava minna, aga see on sinu šanss, mõtle välja, kuidas võiks ja miks just nii võiks. Kui sind ei märgata, siis teist võimalust enam ei anta. Meie ajal oli tõesti see enda maksmapaneku küsimus noore näitleja esimene küsimus (mõtlen laval, mitte mingeid muid teid pidi). Meid ei määratud riigi poolt kolmeks aastaks kohale, meid ei kaitsnud mingi seadus, meie ei saanud protesteerida, oma põhimõtetega laiutada, et pole antud rolli, mis pakuks võimalusi. (lk 8)
  • [Poisirollidest teatris:] Poisse on tõesti olnud kohutavalt palju. Igaüht erinevalt ja elavalt näha oli vahel päris probleem. Tegelikult on vahe alati olemas, eripära leitav. Aga mõnikord sai ka nõu lihtsalt otsa. Näiteks lord Fauntleroy tegin ma täiesti oma venna pealt, kes oli minust 15 aastat noorem. Ta oli väga omapärase mõttemaailmaga väike poiss, isiksus. Kogu selle käitumise ja lüürika sain temalt. Või jälle Nukitsamees — see oli juba aastaid hiljem —, teksti tal pole rohkem kui 2—3 lauset. Aga tema nutus oli nii palju varjundeid: kas tal on igav või tahab ta süüa või on tal lihtsalt jonn või mis teda korraga rõõmustab ja kuidas siis lahti läheb. Väike laps ei ürita sind petta. Ta lihtsalt nõuab oma osa sellest elust. Kavaldama hakkab ta alles hiljem.
Kui 1948. aastal tuli "Polgu poeg", oli see olustikuliselt mulle täiesti tundmatu, kauge maa. Läksin "Estonia" kõrvale turule kotipoisse uurima, neid liikus seal pärast sõda tohutult palju. Ega nad nii lihtsalt ligi ei lasknud — kartsid, et püütakse kinni ja pannakse lastekodusse. Nad olid ju igasuguse usu täiskasvanutesse kaotanud. Kott oli sellise poisi ainus vara, seda hoidis ta kramplikult. Nii kui juttu alustasid, pani ajama. Vaba inimene, teeb mis tahab. Nagu keldrikass. Ta laseb sind ainult teatud kaugusele tulla, sest on tähele pannud, et paned talle süüa. Nii kui sa aga proovid teda puutuda, on ta läinud. Kuid siis pikkamööda, sätid ennast, räägid elust — ta pidi lõpuks aru saama, et sa pole talle ohtlik. Ja kui siis lõpuks jutule said, siis nägid, kuidas ta v a j a s inimest, kuigi oli väga iseseisev. (lk 9)
  • Vahepeal oli küll üks niisugune periood — olin neid poisse üksjagu teinud —, et lihtsalt hakkasin nutma, kui käskkirjaga uus poiss seina peäl seisis. Ei, ma olen oma poisse väga, väga armastanud, ma tegin neid suure lustiga. Aga samal ajal jäi midagi ka mängimata. Oleks midagi muud tahtnud, see tunne ei jätnud maha. Siis ütles Oskar Polla, et ma olen enda vastu ülekohtune, et see on minu kui näitleja pärisosa. (lk 12)
  • Kui saad uue rolli kätte ja hakkad seda tegema, siis on minul küll sama tunne, mis esimeselgi korral, täpselt samamoodi süda kurgus ja hirm sees. Mõned kogemused annavad muidugi oskust juurde, aga uus roll toob ikka samad värinad. (lk 14)