Kõrvaltegelane

Proosa

• [Doktor:] Elus ei ole olemuslikult pea- ja kõrvaltegelasi. Selles osas on kogu ilukirjandus, elulookirjandus ja suurem osa ajalookirjandust valed. Igaüks on paratamatult omaenda eluloo kangelane. "Hamletit" võiks jutustada Poloniuse vaatepunktist ja nimetada "Taani lordkantsleri Poloniuse tragöödiaks". Ma julgen väita, et ta ei pidanud ennast milleski kõrvaltegelaseks. Või oletame, et sa oled pulmas uksehoidja. Peigmehe vaatepunktist on peategelane tema ja kõik teised mängivad kõrvalosi, isegi pruut. Sinu vaatepunktist aga on pulm kõrvaline episood sinu vägagi põnevas eluloos ning pruut ja peigmees on kõrvalosalised. Sa oled otsustanud mängida kõrvalosalise rolli: sulle võib pakkuda lõbu teeselda, et sa oled vähem oluline kui sa ennast tegelikult olevat tead, just nagu tegi Odüsseus, kui ta end seakarjuseks maskeeris. Ja iga pulmaseltskonna liige näeb iseennast peategelasena, kes on soostunud osalema näitemängus. Nii et selles tähenduses ei ole ilukirjandus üldse mitte vale, vaid tõene kajastus moonutusest, mille igaüks elule peale surub.
  • John Barth, "Tee lõpp" ("The End of the Road").

• Ta ei ole ühegi jutustuse peakangelanna - ei selle jutustuse ega ka mõne muu. Ta on lihtsalt üks kõigist neist tuhandetest inimestest, kes aina astuvad ja astuvad mööda tänavaid tavalistes paikades, kus ka meie, teised, liigume. Nad riivavad meie elu, ilma et me seda teaksime; mõnikord seisavad nad meie selja taga postkontori järjekorras, mõnikord näeme neid ICA-s või rõivakaupluses. Isegi kui keegi neist meile ei räägi, puudutab nende igapäevaelu ikka ja jälle riivamisi meie oma, otsekui läheksid nad meile korda. Meie oleme meie. Nemad on nemad. "Meie" ja "nende" vahel pole piiri. (lk 32)
  • Maria Küchen, "Õnnelik hoor", tlk Mari Jesmin, 2002