Vaatepunkt

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • [Doktor:] Elus ei ole olemuslikult pea- ja kõrvaltegelasi. Selles osas on kogu ilukirjandus, elulookirjandus ja suurem osa ajalookirjandust valed. Igaüks on paratamatult omaenda eluloo kangelane. "Hamletit" võiks jutustada Poloniuse vaatepunktist ja nimetada "Taani lordkantsleri Poloniuse tragöödiaks". Ma julgen väita, et ta ei pidanud ennast milleski kõrvaltegelaseks. Või oletame, et sa oled pulmas uksehoidja. Peigmehe vaatepunktist on peategelane tema ja kõik teised mängivad kõrvalosi, isegi pruut. Sinu vaatepunktist aga on pulm kõrvaline episood sinu vägagi põnevas eluloos ning pruut ja peigmees on kõrvalosalised. Sa oled otsustanud mängida kõrvalosalise rolli: sulle võib pakkuda lõbu teeselda, et sa oled vähem oluline kui sa ennast tegelikult olevat tead, just nagu tegi Odüsseus, kui ta end seakarjuseks maskeeris. Ja iga pulmaseltskonna liige näeb iseennast peategelasena, kes on soostunud osalema näitemängus. Nii et selles tähenduses ei ole ilukirjandus üldse mitte vale, vaid tõene kajastus moonutusest, mille igaüks elule peale surub.


Ma olen, tänu Jumalale, terve, mu sõber, ega jäänud kaotajaks, vaid võitsin Bonaparte'iga peetud lahingu.
Kuid Napoleon nägi asja teisiti. Selsamal ajal kirjutas ta keisrinna Marie Louise'ile:
Mu kallis sõber... eile lõin ma venelased puruks. Siin oli kogu nende armee, sada kakskümmend tuhat meest. Lahing oli äge; kell kaks pärast lõunat oli võit meil käes. Ma võtsin mitu tuhat vangi ja kuuskümmend suurtükki. Nad võivad olla kaotanud kolmkümmend tuhat meest. Minul on palju surnuid ja haavatuid. (k 14-15)


  • "Ma tean, et eraelu on müsteerium, kuid ma ei tea, mis on müsteerium." Viidingu vormel on ingellik tõdemus inimlikust vaatepunktist, sellal kui "Autoportree selgituseks" on kaine enesekirjeldus ingellikust vaatepunktist. Mõlemal juhul jaatatakse seoseid, mida väga täpselt väljendab just ingli allegooria. (lk 615)


  • Ajaloolane Reinhart Koselleck on hulgas ajaloolise semantika teedrajavates uurimistöödes viidanud, et ajaloo mõiste sai alles 18. sajandi teisel poolel oma moodsa vermingu. Sõnas "ajalugu" avastas ta oma ajaloolist semantikat käsitlevates uurimistöödes abstraktse "kollektiivse ainsuse", mis asus mitmussõnana (plurale tantum) paljude "ajalugude" asemele. Suur hulk üksnes osalist vaadet avavaid, vaatepunktist sõltuvaid lugusid suubus ajaloo moodsasse mõistesse, nagu jõed suubuvad merre ning hajuvad abstraktse ajaloo meres. (lk 53-54)
    • Aleida Assmann, "Mineviku pikk vari. Mäletamiskultuur ja ajaloopoliitika", tlk Mari Tarvas, 2021