Lauren Groff

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Lauren Groff (2007)

Lauren Groff (sündinud 28. juulil 1978 Cooperstownis New Yorgi osariigis USAs) on USA kirjanik.

"Moirad ja fuuriad"[muuda]

Lauren Groff, "Moirad ja fuuriad", tlk Lauri Saaber, 2017


  • Tihe uduvihm taevast nagu eesriide äkiline võbelus. Merelindude hääleharjutused katkesid, ookean jäi tummaks. Üle vee tuhmusid halliks majaakende tuled.
Kaks inimest tulid mööda randa. Temake oli linalakk; joonistus teravalt välja rohelistes bikiinides, ehkki oli maikuu Maine'i osariigis ja külm. Tema oli kõrget kasvu ja reljeefne; ta sees veikles valgus, mis püüdis ja peatas pilku. Nende nimed olid Lotto ja Mathilde.
Veidi aega vaadesid nad luitelompi tulvil ogalisi olendeid, kes pagesid, paisates üles liivakeermeid. Siis võttis tema käte vahele temakese näo, et suudelda kalbeid huuli. Ta oleks võinud praegu õnnest surra. Tema nägemuses tõusis meri neid endasse imema, limpsas neil keelega liha luudelt, rullis nende konte sügaviku koralsetel purihammastel. Juhul kui mu kõrval on temake, mõtles ta, kanduksin ma sellega lauldes kaasa.
Nojah, ta oli ka noor, kõigest kakskümmend kaks, ning tolsamal hommikul olid nad salaja abiellunud. Liialdused võis asjaolusid arvestades andeks anda. (lk 9, romaani algus)
  • Ta igatses midagi sõnatut ja võimsat - mida? Kanda temakest üll. Ta kujutles, kuidas elab eatuna temakese soojuses. Inimesed ta elus olid langenud ära ükshaaval nagu doominokivid; tema liigutused vangistasid temakest järjest rohkem, välistades hülgamise. Ta kujutles elukestvat koinimist rannal, kuni nemadki saavad üheks muldvanadest paaridest, kes harrastavad hommikuti kiirkõndi, ihu kui pähkli lakeeritud viljaliha. Veel vanast peast valsitab ta temakese luidete keskele, kus teeb oma tahtmist abikaasa seksikate habraste linnuluude, plastpuusade ja bioonilise põlvega. Taevas terendaksid vetelpäästedroonid, vilgutaksid tulesid, komistaksid kõuehäälel Liiderdajad! Liiderdajad!, et kihutada nad patustena lagedale. Ja nii terve igaviku. Ta sulges silmad ja soovis. Temakese ripsmed ta põse vastas, reied ta piha ümber, nende hirmuäratava julgustüki esimene pühitsus. Abielu tähendabki ju igavikku.
[Ta oli kavandanud viisakat voodit, tseremoniaalsuse aimust: oli näpanud toakaaslase Samueli rannamaja, kuna oli veetnud seal enamiku suvesid alates viieteistkümnendast eluaastast ja teadis võtme peituvat aias karettkilpkonna kilbi all. Majas šotiruudulised mustrid ja lillelised Liberty mööblikatted ning paksu tolmuga Fiestawarei serviisid; rünkliku ranna kohal plinkis öösiti külalistetuppa tuletorni kolmikrütm. Hoopis nõnda oli Lotto kujudenud esimest korda hunnitu tüdrukuga, kelle oli nõidunud enesele naiseks. Kuid Mathilde oli propageerinud vabaõhuvahekorda, ja õigusega. Mathildel on alati õigus. Selle avastab ta juba üsna varsti.]
Liig ruttu möödus kõik. Kui temake karjatas, sööstsid kajakad düüni varjust madalatesse pilvedesse nagu haavlilaeng. Hiljem näitab temake talle marrastust kaheksanda selgroolüli juures, mille tekitas rannakarp, kui ta kaevus ühtesoodu oma mõrsjasse. Nad olid surutud nii lähestikku, et kui nad naersid, kerkis tema naer temakese kõhukoopast, aga temakese naer ta kurgust. Ta suudles temakese põsesarnu, rangluud, randme juurjate siniste soontega valendikku. Kohutav nälg, mida ta oli lootnud rahuldada, polnudki rahuldatud. Lõpp ilmnes alguses. (lk 9-10)
  • "Minu naine," ütles ta. "Minu." Üll kandmise asemel võiks ta ehk temakese täienisti alla neelata.
"Ahah," ütles temake. "Just. Olen ma ju vallasvara. Mu kuninglik suguvõsa vahetas mind kolme muula ja võinapakese vastu."
"Ma armastan su võinapakest," ütles tema. "Nüüd on see minu võinapake. Nii soolane. Nii magus."
"Aitab," ütles temake. Kadunud oli naeratus, nii uje ja lakkamatu, et ehmatav oli näha lähiplaani selleta. "Mitte keegi ei kuulu kellelegi. Meie saavutame midagi suuremat. Uut." (lk 10-11)
  • Mõtlikul pilgul haukas ta hellalt temakese ninaotsa. Armastanud need kaks nädalat kõigest jõust, oli ta pidanud temakest ses armastuses klaastaldrikuna lüümjaks. Oli näinud, kuidas headus ulatub südamikuni välja. Kuid klaas on õrn, vaja on olla ettevaatlik. "Sul on õigus," ütles ta, ja mõtles ise vastupidist; ta mõtles, kui sügavalt kuuluvad nad kokku. Kui kindlalt.
Nende kahe ihu, jahtuma hakanud higist libedat, lahutas tibatilluke tühe, kuhu mahtus vaevalt õhk. Ometigi oli kolmas isik, nende abielu, sedakaudu sisse lipsanud. (lk 11)
  • Abielu — üksikosadest koosnev ühtsus. Lotto valjuhäälne ja valgusküllane, Mathilde vagane ja valvas. Hõlpus oli uskuda, et Lotto on valitsev pool, see, kes dikteerib tooni. On tõsi, et terve ta senine elu moodustas pideva arengu Mathilde suunas. Kui elatu poleks valmistanud teda ette Mathilde saabumise hetkeks, poleks neid kunagi olnudki. (lk 12)
  • Lotto ilmus lavale: pisike paharet, käed-jalad pikaksveninud, kämblad-päkad tohutud, kopsumaht ebaharilikult tugev. Gawain viis poja akna valgusvihku. Tuul tõusis taas, elusad tammed dirigeerisid tormi samblaste käsivartega. Gawain nuttis. Oli jõudnud eneseteostumiseni. "Gawain juunior," ütles ta.
Ent lõppude lõpuks nägi vaeva ju Antoinette, ja kuumavad tunded, mida äratas temas abikaasa, olid juba pooleldi pojale üle kantud. "Ei," ütles Antoinette. Ta meenutas üht kohtingut Gawainiga kastanpruunis kinosaalis, ekraanil oli jooksnud "Camelot". "Lancelot," ütles ta. Olgu ta mehed rüütliteemalised. Huumorimeel ei puudunud temalgi.
Enne kui torm tabas uuesti, toodi arst Antoinette'i jälle kokku õmblema. Sallie tupsutas lapsukese nahka oliiviõliga. Tädile näis, nagu hoiaks ta peos iseenda tuksuvat südant. "Lancelot," sosistas tädi. "Mäherdune nimi. Kolki saama hakkad sa kindla peale. Aga ära pabista. Mina hoolitsen, et sa oleksid Lotto." Ja kuna Sallie oli võimeline tegutsema nagu hiir seina sees, kellega sarnaneski, siis hakati poissi tõesti hüüdma Lottoks. (lk 12-13)
  • Lapsuke väntsutas ema. Antoinette'i keha oli puru, rinnad puretud. Imetamine ei õnnestunud. Ent niipea kui Lotto naeratas ja ema nägi, et maimuke on tema näo järgi, tema põselohukeste ja sarmiga, andestas ta pojale. Lohutav oli leida pojas oma tuttavat ilu. Tema mehe suguvõsa polnud veetlev rahvas, põlvnes Florida igat masti asukatest - hispaanlaste, šotlaste, ärakaranud orjade, seminolide ja seiklejate kaudu timukua indiaanlastest; põhiliselt oli neil põllutööliste kõrbemaläinud välimus. Sallie oli terava palgega ja kondine. Gawain aga karvane vaikiv koljat; Hamlinis naljatati, et mees olevat vaid pooleldi inimene, sigitajaks karu, kes oli eksitanud Gawaini ema teel õuekemmergusse. Läbi aegade olid Antoinette'i köitnud pumatiga võitud ja lakutud, lobeda sammuga laristajad, kuid aasta pärast laulatust erutas abikaasa teda ikka veel nõnda, et õhtuti avastas ta end järgnemas koju jõudnud mehele duši alla täies riides otsekui transsilangenu. (lk 13)
  • Ta sõitis liini lõppu, rahade lõppu, pöidlaküüdiga Weeki Wachee veeparki. Kui ta astus seal kabinetti, piidles pargi direktor tema punakuldseid pihani juukseid, tema kumerusi, mis olid nagu Ameerika mäed, ning pomises: Jah.
Merineitsinduse paradoks: mida laisem näib merineitsi, seda rängemalt ta rügab. Antoinette naeratas raugelt ning sädeles. Teda müksasid manaatid; tema juukseid näksisid päikeseahvenad. Ent kahekümne kolme kraadine vesi oli jahe, hoovus tugev, õhk kopsudes täpselt mõõdetud, et reguleerida kerkimist või vajumist. Merineitsid ujusid-laskusid teatrisse läbi pika mustendava tunneli; vahetevahel takerdusid juuksed ja naelutasid su skalpipidi paigale. Publikut ta ei näinud, kuid tajus klaasi taga nende silmade raskust. Ta küttis nähtamatud pealtvaatajad üles, pani nad uskuma. Aga vahetevahel, kui ta ajas suu kõrvuni, mõtles ta sireenidele, keda teadis tema: mitte teeseldud läägele Väikesele Merineitsile, vaid tollele, kes loobus keelest ja laulust ja sabast ja kodust surematuse nimel. Kes laulaks karidele mehi tulvil laevu ning jälgiks julmal pilgul sügavikus lõtvujaid. (lk 14)
  • Aasta pärast, kui Antoinette konutas ühel päeval suruõhukambris, rullides säärtelt sabasorgu, nihkus Sallie ligi. Ulatas Disney uue Orlando-pargi voldiku. "Sina oledki Tuhkatriinu," sosistas Sallie.
Seesugust mõistmist polnud Antoinette elus kogenud. "Olen jah," ütles ta.
Ja Tuhkatriinu ta oli. Talle sobitati ümber võruseelikuga satiinkleit ning pähe teemante imiteeriv tiaara. Korter asus tal apelsinisalus, uueks korterikaaslaseks Sallie. (lk 15)
  • Kui Gawain tassis trepist üles perekondliku kiiktooli, päevitas Antoinette palkonil mustade bikiinide ja punase huulepulgavõõba väel.
Mees täitis ukseava: kuus jalga kaheksa tolli, nii karvane, et habe ei eristunud soengust, nii üksildane, et naisterahvad haistsid seda tema kiiluvees, kui ta mööda läks. Teda oli arvatud tobukeseks, ja ometi, kui ta vanemad hukkusid autoavariis, jättes ta kahekümneaastaselt kahekesi seitsmeaastase õega, oli tema ainus, kes taipas perekondliku maa väärtust. Nende sääste kasutas ta sissemaksena, et ehitada tehas perekonna puhta külma allikavee villimiseks. Floridalaste sünniõigust omanikele müütada oli moraali mõttes ehk piiripealne asi, aga ühtlasi ameerikalik rahategemise viis. Jõukust korjas ta sukasäärde ega kulutanud. Kui tema naisenälg kippus liig ägedaks, oli ta ehitanud härrastemaja, palistuseks jämedad valged korintose sambad. Ta oli kuulnud, et naised armastavat suuri sambaid. Ta ootas. Naisi ei tulnud.
Siis helistas tema õde ja käskis toimetada uude korterisse perekondlikku kribukrabu, ja siin ta nüüd oli, unustas hingamise, kui nägi Antoinette'i, kurvikat ja kahvatut. Mõistmatuse, mida ilmutas vaatepildi vastu temake, võis andeks anda. Vaene Gawain, juuksed pulstis, tööriided räpased. Naeratav Antoinette heitis uuesti pikali, et lasta end kummardada päikesel. (lk 15)
  • Sallie vahtis sõbrannat ja venda; tajus, kuidas tükid klõpsatasid paika. Ütles: "Gawain, see on Antoinette. Antoinette, see on mu vend. Tal on pangas paar miljonit." Antoinette tõusis, heljus üle toa, lükkas päikeseprillid laubale. Gawain oli küllalt lähedal, et näha pupilli neelamas iirist, millele järgnes tema peegeldus mustal taustal.
Pulmad toimusid ülepeakaela. Antoinette'i merineitsid istusid kirikutrepil, sabad helkimas, ja loopisid pruutpaari poole kamaluga kalatoitu. Jänkid talusid kuumust mõrult. Sallie oli voolinud tordile venna martsipankujukese, kelle õlal lesiskles Antoinette - adaadžo, merineitsietenduste uhke kulminatsioon. Nädalaga oli majja tellitud mööbel, värvatud koduabilised, buldooserid koukisid basseini jaoks mulda välja. Kindlustanud mugavused, ei olnud Antoinette'l raha kulutamiseks rohkem kujutlusvõimet; kõige muu puhul piisas ju kataloogikvaliteedist.
Mugavustesse suhtus Antoinette kui oma pärisosasse, aga ta polnud arvestanud armumisega. Teda üllatas Gawaini hellus ja selgus. Ta võttis mehe käsile. Kui ta ajas maha karvatuustid, avastas ta tundliku näo, lahke suujoone. Rätsepaülikondades ja naise ostetud sarvraamidega prillides oli abikaasa väärikas, ehkki mitte võluv. Mees-muundatu läkitas talle üle toa naeratuse. Sel hetkel lahvatas veiklemine temas leegiks.
Kümme kuud hiljem tulid orkaan ja lapsuke. (lk 16)
  • Gawain kallas pojasse kogu armastuse, mida oli nii kaua alla neelanud. Laps kui lihakssaanud lootuse tombuke. Poega hällitades tundis eluaeg tohmaniks hüütud Gawain süles geniaalsuse raskust. (lk 16)
  • Sallie panus oli ohjata majapidamist. Ta palkas lapsehoidjaid ja vallandas selle eest, et nad polnud tema. Kui lapsuke hakkas sööma päristoitu, mälus Sallie pudiks banaane ja avokaadosid, poetas maimukesele suhu nagu linnupojale. (lk 16)
  • Ja niipea kui Antoinette oli pälvinud suhestuva naeratuse, pööras temagi energia Lotto suunas. Ta mängitas Beethovenit, kõlarid põhja keeratud, hõikudes raamatuist loetud muusikatermineid. Tudeeris kaugõppes varajast Ameerika mööblikunsti, Kreeka mütoloogiat, lingvistikat, ning luges oma koolitööd täispikkuses ette. See titetoolis püreeplekiline laps püüab ehk kinni vaid kaheteistkümnendiku mu ideedest, mõtles ta, kuid kes teab, mis lapseajusse tegelikult salvestub. Juhul kui sirgumas oli suurmees, milles Antoinette ei kahelnud, kavatses ta poja suurusele viivitamatult aluse panna. (lk 16-17)
  • Antoinette'i tasu oli Lotto aukartustäratava mälu avaldumine kahe aasta vanuses. [Tumedavõitu and; muudab asjad tulevikus lihtsamaks, aga poisi laisemaks.] Ühel hommikul tuli pojuke allkorruse söögituppa, ronis toolile ja lõugas lasteluuletuse, miile Sallie oli õhtul ette lugenud. Gawain aplodeeris hämmastusega ja Sallie pühkis kardinasse silmi. "Braavo," ütles Antoinette kõigutamatult ja kergitas tassi, et kohvi juurde valataks, varjates kätevärina. Sallie luges õhtuti pikemaid luuletusi; needki olid poisil hommikul sõna-sõnalt peas. Menu kasva tas enesekindlust: poiss tajus, et vallutab nähtamatut treppi. Käisid paadimehed istanduses riigipühi veetmas, hiilis Lotto õue ja puges pimedas külaliste peolaua alla. Nagu koopast nägi ta sealt jalgu, mis pungusid meeste mokassiinidest, nägi naiste püksikute niiskeid pastelseid merikarpe. Mürisevate kiiduhõisete saatel kargas ta lagedale, karjudes Kiplingi poeemi "Kui..." Naudingu, milleks oli nende võõraste aplaus, torkas katki Antoinette'i kitsi naeratus, ema tasane "Mine magama, Lancelot" tema ülistamise asemel. Ema oli märganud, et kui ta poissi ülistab, ei pinguta too enam. Puritaanid taipavad ka tasu edasilükkamise väärtust. (lk 17)
  • Lotto oli tilluke täiskasvanu, kõneosav ja helge loomuga. Ema hoidis teda veel aastakese koolist eemal, ja kuni esimesse klassi minekuni ei tundnud ta teisi lapsi, kuivõrd Antoinette oli väikese linnakese jaoks liiga hea; töödejuhataja tütred olid muhkus metslased, ema aga teadis, kuhu säherdune sõprus viiks - ei, aitäh. (lk 17)
  • Kaugõpingud oli Antoinette juba aastaks unarusse jätnud, eelistades üht telejutlustajat, sellise välimusega, nagu oleks mõni laps nikerdanud vahtplastist büsti ja vesivärvidega üle maalinud. Jutlustaja naisel oli püsiripsmetušš, juuksed sätitud keerukaks katedraaliks, mida Antoinette jäljendas. Antoinette palus posti teel jumalasõna kuulutavaid kassette ja kuulas basseini ääres kassetimängijast tohutute kõrvaklappidega. Kirjutas hiljem üüratuid tšekke; need põletas Sallie valamus. "Kullake," sosistas Antoinette Lottole tol ööl. "Me oleme siin, et päästa su hing. Tead sa, mis juhtub su isa ja tädi taoliste uskmatutega, kui tuleb viimne kohtupäev?" Ema ei jäänud vastust ootama. Oo, ta oli proovinud näidata Gawainile ja Salliele valgust. Ihkas jagada nendega paradiisi, kuid nemad ainult naeratasid areldi ja taganesid. Ta on sunnitud pojaga pilveistmelt vaatama ja kurvastama, mismoodi teised kaks pereliiget põlevad sügavuses kogu igaviku. Aga Lotto päästab ta ilmtingimata. Ema läitis tiku, asus väreleval summutatud häälel lugema Ilmutuseraamatut. Tiku kustumisel süütas ema järgmise ja jätkas lugemist. Lotto jälgis tuld õgimas peenikesi puupirde. Sedamööda, kuidas leek ligines ema sõrmedele, tundsid kuumust ka tema sõrmed, otsekui põletataks tedagi. [Pimedus, pasunad, mereelukad, lohed ja inglid, ratsanikud ja hulksilmsed koletised täidavad ta unesid aastakümneid.] Ta jälgis liikumas ema kauneid huuli, ema silmi, mis olid silmakoobastesse eksinud. Hommikul ärkas ta veendumusega, et teda jälgitakse kõikjal kohtumõistmiseks. Päevad nagu kirikus. Halbu mõtteid mõeldes tegi ta süütut nägu. Esines isegi üksi olles. (lk 18)
  • Ent saabus päev, kui Gawain katkestas argiselt kell pool neli töö ning jalutas piklikku rohelist muruplatsi pidi majani. Abikaasa magas basseini sügavama otsa juures, suu lahti ja peopesad tervitamas päikest. Selleks et naine põletust ei saaks, kattis mees ta keha hellalt linaga, suudles tukslevat pulssi naise randmel. Köögis võttis Sallie parajasti küpsiseid ahjust. Gawain läks ümber maja, noppis nispero, muigutas mõru vilja suus ja istus veepumbale rooshibiskide kõrvale, vahtides roobasteerada, kuni sealt tuli viimaks ta poeg, jalgratta sadulas kui sääsk, kärbes, palvetajaritsikas. Seitsmenda klassi lõputunnistus käes. Suvi laius Lotto ees nagu aeglase vooluga jõgi. Kooli tõttu nägemata telesarjade korduste orgia: "Hazzardi kihutajad", "Õnnepäevad". Kesköine konnajaht järvedest. Poisi rõõm täitis teeraja valgusega, juba isaksolemise tõik liigutas Gawaini, aga poeg oma ehtsuses oli ime, ilus ja lõbus ja sihvakas, etem nendest, kes olid ta teinud.
Äkki tõmbus maailm poisi ümber kokku. Hämmastav. Gawainil oli mulje, justkui oleks kõiksusse imbunud seesugune söövitav selgus, et pilk küündis aatomiteni välja.
Märgates vanal veepumbal näiliselt tukastavat isa, hüppas Lotto sadulast. Veider. Gawain ei maganud iial päevaajal. Poiss tardus paigale. Vastu magnooliatüve toksis rähn. Üle isa varvaste vilksas anoolis. Lotto laskis jalgratta kukkuda, jooksis, surus käed Gawaini põskedele ja korrutas isa nime nii valjusti, et kui ta tõstis silmad, nägi ta jooksmas ka ema, kes muidu kunagi ei jooksnud: kiljuv-valge välgatusena, nagu pikeerib lind. (lk 19)
Kord oli Lotto juhtunud jälgima, kuidas avanes karstikurk ja neelas perekonna vana õuekemmergu. Kõiksus oligi karstikurk.
Kiirustades mööda liivaradu hikkoripuude vahel, tundis ta ühtaegu õudu selle ees, et maapind murdub ta jalge all ja ta pudeneb pimedusse, ning selle ees, et maa ei murdugi. Vanad naudingud minetasid värvi. Kuueteistkümnejalane alligaator, kelle söötmiseks oli ta jääkapist varastanud terveid külmutatud kanu, oli nüüd tühipaljas sisalik. Villimistehas pelk suur masin. (lk 19)
  • Linnake jälgis lese öökimist asaleapeenras ja võluvat poega patsutamas ema turjale. Needsamad kõrged põsesarnad, punakuldne juus. Ilu lisab leinale peenust, lennutab südamesse vääramatu noole Hamlin nuttis lese ja poisi, mitte hiiglase Gawaini pärast, kuigi too oli kohalik mitmendat põlve. (lk 1920)
  • Lotto oli uppumas. Katsus vedada koolis seanahka, kuid õpetajad, harjunud pidama teda priimuseks, ei tulnud mänguga kaasa. Katsus istuda ja kuulata ema seltsis ususaateid, hoida ema tursunud käsi, kuid Jumal oli tema jaoks hapuks läinud. Temas säilisid ainult jädemed: lood ise, moraalne paindumatus, puhtusemaania. (lk 20)
  • Antoinette, voodis tüüne nagu merilehm, suudles ta peopesa ja lubas tal minna. Ema emotsioonid olid redus. Antoinette jälgis kõiksust mõõtmatust kaugusest. Paisus, ümardus üha. Lõhenes viimaks otsekui vägev puuvili. Seemnena kukkus välja lapsuke Rachel. (lk 20)
  • Tema palgele oli tekkinud põletikuline akne, naha sees kuum ja tukslev; ta ei olnud enam ilus poiss. Aga see polnud tähtis. Tüdrukud trügisid ummisjalu teda suudlema, kas haletsusest või kuna ta oli rikas. Keskendumine tüdrukute mudapehmetele suudele, milles oli kuumal keelel viinamarjanäts, suutis hajutada kaela sadanud jubedustunnet. Amelemispeod kooli puhketubades, õhtuti parkides. Ta pedaalis koju läbi Florida pimeduse, väntas rattaga mis jaksas, otsekui põgeneks kurbuse küüsist, ent kurbus, alati kärmem, jõudis talle vaevata taas kannule. (lk 20)
  • Mõni tund hiljem seisis silmi pilgutav Lotto rannal. Portfellidega mehed ei olnudki kosilased, vaid advokaadid. Tema elu oli läinud. Teenijad õhku haihtunud. Kes teeb siis töö? Härrastemaja, tema lapsepõlv, villimistehas, bassein, esivanemate põliskodu Hamlin - läinud. Tema isa vaim - läinud. Vahetatud röögatu rahasumma vastu. Crescent Beach oli kena kant, kuid nende uus maja, tilluke ja roosa, toetus luidete kohal vaiadele nagu postamendile tõstetud betoonist Lego-kast. Jalamil lokkas kääbuspalmitihnik, palav-soolases tuules plagistasid nokka pelikanid. Sellises rannas sai autoga sõita. Ehkki pikapveokeid varjasid luitevallid, kostis thrash-metal'i raiumine majja.
"See ongi või?" küsis ta. "Emmeke, sa jaksanuks osta miilide viisi randa. Miks me kolime viletsasse väikesesse karpi? Miks just siia?"
"Hind oli odav. Sundmüük. Raha ei kuulu mulle, kullake," ütles ema. "Vaid sulle ja su õele. On teie jaoks fondis hoiul." Märtrinaeratus.
Kuid mis hoolis ta rahast? Ta vihkas raha. [Kogu tulevase elu väldib ta rahale mõtlemist, jätab selle teiste mureks, lähtub eeldusest, et tal on küllalt.] Raha polnud tema isa, polnud tema isa maa.
"Reetmine," ütles Lotto, raevust pisarais.
Ema võttis ta näo käte vahele, püüdes mitte puudutada vinne. "Ei, kullake," ütles Antoinette. Ja naeratas kiirgavalt. "Vabadus." (lk 21)
  • Neljateistkümneselt oli ta kasv kuus jalga, viisteist aastat pidi tiksuma täis juuli lõpus. [Lõvi tähemärk seletab teda üleni.] Küünarnukid ja põlved kriimud, juuksed kuklal salkus. Nahk, vaeseke, puha aknepuru. Ehmunult pilgutav ja pooleldi orb: trööstiks näis talle ära kuluvat kallistus. Ta oligi paelunud paari tüdrukut, kes pärisid ta nime, ent kuna ta oli liig jahmunud, et mõjuda huvitavalt, hüljati ta kohe. (lk 21-22)
  • Nad olid natuke vanemad, läksid üheteistkümnendasse klassi. Teadsid asju, mida tema ei teadnud. Ta alustas elu rannaliiva, õlle ja narkootikumide nimel; varastas jagamiseks ema valuvaigisteid. Isa kaotamise kibedus ähmastus päeval, ehkki öösiti ärkas ta ikka pisarais. Saabus sünnipäev: ta avas kaardi ja tema kink oli iganädalane taskuraha, viieteistaastasele arutus koguses. Suvi sirutus kaugele kooliaastasse, üheksandasse klassi, ning jäi mällu kui lust ja lillepidu. Pärast kooli viibiti lakkamatult rannas, öötundideni välja.
"Nuusuta," ütlesid sõbrad. "Suitseta." Tema nuusutas ja suitsetas, unustas vähekeseks. (lk 22-23)
  • "Tead," ütles Chollie kord Lottole, "sa oled vist mu esimene tõeline sõber." Poisid olid parajasti video mängusaalis, mängisid ja arutasid filosoofiat: Chollie tsiteeris Päästearmeest saadud kassetihunnikut ja Lotto üheksanda klassi õpikut, mida suutis osundada, mõhkugi mõistmata. Pilku heites nägi Lotto Pac-Mani peegeldust Chollie lauba ja lõua rasulaikudel. Kaaslane kohendas ninal prille, vaatas mujale. Lotto härdus. "Sina oled ka vahva," ütles ta ega teadnud, et mõtleb seda tõsiselt, kuni oli sõnad valjusti lausunud: tahumatu, üksildane, süütus rahanäljas Chollie meenutas talle isa. (lk 23)
  • Lotto vaatles tükk aega, tasapisi kangastus mingis raamatus kohatud pilt: punane meri, kuhu kaardub kividest jalgrada nagu koolibri nooliv keel. Ta kahmas kühvli, mille oli jätnud maha mõni laps, ning asus kaevama. Nahk pinevil kui kummiliimikiht; üsna hull põletus, kuid lihased selle all tervitasid liikumist. Tugev hiilgusrikas keha. Meri kohises ja mulksus. Ülejäänud kolmik virgus. Bikiinitar Gwennie tõusis ihu naksudes. Püha müristus, teda oleks Lotto noolinud kas või kupust kannani. Tüdruk jälgis Lotto tegutsemist. Mõistis. Oli vintske, rõngastatud, maalinud endale tindi ja nõeltega ise vanglatätokad, aga silmad varjutasid silmapliiatsi. Plika põlvitas ja kündis küünarvartega liiva nagu buldooser. Chollie ja Michael näppasid rannavalve autoplatvormilt labidad. Michael raputas pihku amfetamiinipudelikest, mille oli pannud pihta ema tagant, ja nad ampsasid tabletid. Kaevasid vaheldumisi, lõualuude naginal. Neli hukas noort oktoobri hakul, hämarikus, kesk süvenevat pimedust. Kerkis prunnakas kuu, veepinnale piserdus kalbe valgus. Michael korjas ajupuitu, süütas lõkke. Sõmerased võileivad olid ammugi minevik. Käed verivillis. Nad ei hoolinud. Spiraali alguseks, lätteks, keerasid nad kummuli vetelpäästjatooli, matsid ja tampisid liivaga kõvasti kinni. Ükshaaval oletasid nad valjusti, mida kujutab Lotto skulptuur: nautilus, viiulikael, galaktika. Värtnalt jooksev lõng. Loodusjõudude täiuslik ilu, kaduviku täius, nõnda nad oletasid. Lotto oli liiga arg, et öelda aeg. Ta oli ärganud kuiva keelega, kihuga muuta abstraktne konkreetseks, ehitada üles oma uus äratundmine: et aeg ongi nimelt säärane spiraal. Ta armastas kogu pingutuse tulutust, teose enese kaduvikku. Ookean tungis peale. Limpsas nende jalgu. Voogas mööda spiraali välisseina, sõrmitses, murendas. Kui vesi oli uhtunud liiva vetelpäästjatoolilt ja avaldanud valge luukeresarnase sisemuse, lagunes miski, mille osakesed ketras värten tulevikku. [See päev kõverdub ümber telje, selle sära sulandub tema kõiksusse.] (lk 24)
  • Gwennie võttis Lotto käe. Poiss tundis ihus pakitsust - oli tema hetk, ta kaotab neitsilikkuse. Tüdruk leistangil, sõitsid nad peole, mis toimus ühes elaniketa rahamajas. Õlut juues jälgisid nad vanemaid noori nahistamas määratu suure lõkketule ümber, kuni viimaks tiris Gwennie Lotto läbi maja. Andumised aknalaudadel, madratsitel läikivad jäsemed, kannikad, käed. [Iha! Vana laul uueneb nooreks lihaks.] Gwennie avas akna, nad ronisid välja, istusid veranda katusel. Kas tüdruk nuttis? Silmameik joonistas põsesarnadele kurjad tumedad vöödid. Tüdruku suu liikus ta suule, ja tema, kes ta polnud suudelnud alates randa kolimisest, tundis kontides vallandumas tuttavat valkjaskuuma vedelust. Pidu oli vali. Ta tõugati selili liivasele tõrvapapile, ta vaatas üles temakese tulepaistel näkku, too kergitas seelikut ja nihutas alukate hargivahel, ja Lotto, kes oli alati valmis, valmis kõige abstraktsematega tüdrukumõtete peale — tildri jalajäljed meenutasid talle häbet, piimakanistrid tisse -, ei olnud valmis praegu, kuna hakatus oli nii ülijärsk. Aga see polnud tähtis. Gwennie nihverdas ta sisse, kuigi oli ise kuiv. Ta pigistas silmad kinni ja kujudes mangosid, lõhenenud papaiasid, vilju, mis on vänged ja magusad ja tilguvad mahlast, ja siis läkski lahti, ta ägas ja magusaks muutus kogu keha, ja Gwennie vaatas teda ülalt, puretud huultel kasvamas naeratus, ja sulges silmad ja kaugenes temast, ja mida rohkem tüdruk kaugenes, seda lähemale proovis Lotto jõuda, otsekui jälitaks võsas nümfi. Mäletades vargsi loetud pornoajakirju, veeretas ta tüdruku käpuli, ja temake naeris üle õla ta poole, ta sulges silmad ja rautas puusadega ja tundis, kuidas temakese selg kooldus nagu kassil, ja ta mattis sõrmed tüdruku juustesse, ja siinkohal märkas ta akent noolivaid leeke. Kuid ei suutnud peatuda. Ei suutnud. Lootis vaid, et maja püsib, kuni ta on omadega päral. Selle hiilguse jaoks oli ta sündinud. Ümberringi pragises kõik, kuumus kõrvetas kui päike, ja Gwennie vappus tema all, ja üks-kaks-kolm purskas ta tüdrukusse.
Siis karjus ta tüdrukule kõrva, et teeme vehkat, vehkat, vehkat. Toppimata end tagasi püksi, kelgutas ta katuseservale, hüppas saagopalmirägastikku. Gwennie hõljus ta juurde, pahupidi seelik tuprus tulbiõiena. Nad roomasid põõsastest, temal viiner püksiaugust ripakil, ning lagedal kostitas neid tuletõrjujate pilkav aplaus. "Tubli töö, Romeo," ütles üks. (lk 25)
  • Reisist põhja poole on tal tulevikus meeles vaid šokk. Hommikul ärkas ta päikselises Floridas, magama heitis New Hampshire'i külmas pimedikus. Poistejalgadest lehkavas ühiselamus. Näljanäpistusega kõhus.
Einetades tol õhtul söögisaalis, oli ta lauba pihta laksatanud kõrvitsapiruka lõik. Ta tõstis pilgu ja avastas, et poisid naeravad teda. Keegi huilgas: Oh sa vaene kaapekakk. Veel keegi ütles: Florida frukt, ja keegi kolmas ütles: Kanakabistaja, ja sel kohal naerdi kõige rohkem; nõnda jäi hüüdnimi talle külge. Tema, kes ta oli kesk haudjat palavust eluaeg kõndinud nagu peremees [noorperemees oligi ta olnud], tundis tõmbuvat kõrvu õlgade vahele, kui sibas kõvaks külmunud maapinnal. Kanakabistaja — Bostoni ja New Yorgi poiste silmis mats. Vistrikuline, lapsepõlve veeduse minetanud, üleliia kõhn ja kolge. Lõunaosariiklasena alam olend. Tema jõukus, mis oli teda vanasti esile tõstnud, ei väärinud jõukate hulgas märkimist. (lk 26)
  • Ta ärkas enne koitu, istus lõdisedes voodiveerel ja jälgis, kuidas aken helenes. SURM-turm, SURM-turm, lõi ta süda. (lk 26)
  • New Hampshire'is ei leidunud sooja. Taevaski oli kahepaikselt kõle. Kui kell pool kuus avati spordisaal, läks Lotto kohe basseini äärde mullivanni, et keeta jää kontidest. (lk 27)
  • Vees hulpides kujudes ta sõpru, kes suitsetavad päikesepaistel savu. Viibiks ta Gwennie juures, oleksid nad tänaseks ammendanud iga neile teadaoleva vahekorravariandi, koguni apokrüüfilised. (lk 27)
  • Lotto fantaasia olid spordisaali laetalad, kõrgus vähemalt viiskümmend jalga. Luigelik sukeldumine sealt basseini madalamasse otsa lõpetaks vaevad. Ei, ta roniks hoopis tähetorni tippu, seoks kaela köie ja viskuks alla. Ei. Ta hiiliks majandusruumi, näppaks natuke valgeid pulbreid, millega puhastatakse tualette, ja sööks nagu jäätist, kuni sisikond vahutab välja. Teatraalne element sisaldus varakult tema mõttepiltides. (lk 27)
  • Teda ei lubatud koju tänupühaks ega jõuluks. "Kas mind karistatakse ikka?" küsis ta. Hääl värahtas, ehkki üritas kõlada mehiselt. "Oi, kallikene," ütles Sallie. "See ei ole karistus. Mamma tahab sulle etemat elu." Etemat elu? Siin oli ta Kanakabistaja; ja kuna ta ei ropendanud, ei olnud tal isegi võimalik kurta, kuidas teda hüütakse. Tema üksildus ulgus üha valjemini. (lk 27)
  • Dekaan laskis teda kutsuda. Oli kuulnud Lanceloti probleemidest. Tema hinded on laitmatud, ta pole lollpea. Kas ta on õnnetu? Dekaani kulmud olid kui röövikud, kes närivad õunapuud üleöö paljaks. Jah, ütles Lotto, ma olen õnnetu. Hmm, ütles dekaan. Lotto on hea rühiga, taibukas, rikas. [Valge.] Temasugused poisid loodi juhtideks. Ostaks ta vahest näoseepi, soovitas dekaan, tõuseks ta redelil ehk kõrgemale pulgale? Üks sõber võivat retsepti väljastada; dekaan otsis märkmepaberil, kuhu panna kirja telefoninumber. Paokil sahtlis täheldas Lotto silmanurgast püstoli tuttavlikku õlist läiget. [Gawaini öökapp, nahkkabuur.] Hiljem naelutus see Lotto pilku, kui ta päevi kohmakalt õhtusse saatis - see põgusalt silmatud püstol, mille kaalu tajus ta oma peos. (lk 27-28)
  • Veebruarikuus läks klassiuks lahti ning tema kirjandustundi astus sisse punases keebis kärnkonn. Tainase näoga. Jume nätske, juuksed hõredad. Naerukihinate raund. Pisikest kasvu mees lennutas lehviva keebi õlgadelt, kirjutas tahvlile kriidiga Denton Thrasher. Pigistas silmad kinni, ja kui need avas, oli näkku kätketud piin, käsivarred pikal, nagu kannaksid midagi rasket. (lk 28)
  • Vaikus. Turtsatusi polnud. Poisid olid tardunud.
Lotto sisemuses valgustus välja tundmatu tuba. Siin peitus vastus kõiksusele. Iseendast oli võimalik vabaneda, muunduda kellekski muuks. Oli võimalik vaigistada maailma heidutavaim nähtus — toatäis poisse. Alates isa surmast oli Lotto ähmastunud. Sel hetkel naasis ta teravana fookusse. (lk 28)
  • "Nonii, teie volaskid," ütles ta, "rääkige mulle, mis on te lugemislaual."
""Tappa laulurästast"," sosistas Arnold Cabot.
"Issand aidaku meid," ütles Denton Thrasher, võttis prügikorvi, marssis piki pingiridu ja pildus poiste pehmekaanelised köited sellesse. "Ei maksa koormata pead vähemate surelikega, kui bardi on riivatud vaid ääriveeri. Enne kui minust pääsete, higistate Shakespeare'i ojadena. Ah et seda kutsutakse peenema järgu hariduseks. Kahekümne aasta pärast on jaapanlased me keiserlikud isandad." (lk 28-29)
Francisco Rodriguez ütles: "Üks on kurbmäng, teine naljamäng. Üks on pühalik, teine kerglane."
"Vale," ütles Denton Thrasher. "Meelepete. Vahet ei olegi. Küsimus on perspektiivis. Lugude jutustamine on maastik, tragöödia ja komöödia mõlemad draama vormid. Kõik sõltub lihtsalt raamist, kuhu pilt asetada. Näete nõnda," ütles ta, moodustades kätega neljakandilise vaateava, mida liigutas mööda klassi, kuni see seiskus Moosipontšikul, kurval poisil, kelle kael liimerdas üle krae. Neelanud alla keelele kerkinu, nihutas Denton käteava sihtima kärmet populaarset pruuninahkset poissi Samuel Harrist — Lotto paadivanemat - ja ütles: "Tragöödia." Poisid naersid, Samuel veel eriti valjusti; enesekindlus nagu tuulesein. Denton Thrasher nihutas raami, kuni see joondus Lotto näoga, ning Lotto märkas mehe nööpsilmade pilku. "Komöödia," ütles mees. Lotto naeris klassivendadega koos, mitte kuna nali oli tema kulul, vaid kuna ta oli tänulik, et Denton Thrasher oli talle avaldanud teatrimaagia. Viimaks oli Lotto leidnud ainukese viisi, kuidasmoodi ta suutis selles maailmas elada. (lk 29)
  • Aprillis helistas nutune Sallie. Lotto ei tohi ka suveks koju tulla. "See oleks... ohtlik," ütles tädi, ja ta teadis: mõeldakse tema sõpru, kes jõlguvad endiselt naabruskonnas. Ta kujudes, kuidas Sallie näeb neid kiirtee veeres kõndimas ja tädi isepäised käed kallutavad rooli, et litsuda nad laiaks. Oo, ta igatses hoida süles õekest; õde kasvab ega mäletagi teda enam. Ta igatses Sallie kokakunsti. Igatses ema parfuümilõhna; et ema kõneleks uneleval häälel Moosesest või Iiobist nagu oleks selliseid tegelasi isiklikult tundnud. Palun, palun, ma ei lahku kordagi majast, sosistas ta, ning rahustuseks ütles Sallie, et talle sõidetakse kolmekesi külla ja minnakse perega suvitama Bostonisse. Tema teadvuses ergas Florida päike. Ta kartis pimedaks jääda, kui seda vaatab. Lõõma mattunud lapsepõlve oli võimatu näha.
Ta pani telefonitoru hargile. Lootuseta, sõpradeta. Hüljatuna. Enesehaletsusest hüsteerilisena. (lk 29-30)
  • Administratiivhoones asetses dekaani kabinet; kabinetis asetses sahtel ja sahtlis relv. Ta meeliskles, kuidas dekaan avab hommikul ukse, avastab verepritsmed, taganeb vapustatult sammukese.
Sallie ja ema lähevad leinast lõhki. Tore! Ta tahtiski, et nad valaksid pisaraid kogu ülejäänud elu. Tahtis, et nad nutaksid veel surivoodil selle pärast, mida olid talle teinud. Varahtama pani teda vaid õe meenutamine. Ah, kuid õde on nii väike. Ei aimagi kaotust.
Valgusetu hoonekamakas. Ta kobas ust — lukustamata, libises see ta käe all lahti. Juhus oli tema poolt. [Keegi oli küll.] Tulesid süüdata ta ei riskinud. Kobamisi liikus ta piki seinaäärt: teadetetahvel, mantlivarn, teadetetahvel, uks, sein, uks, nurk. Vägeva mustendava tüheme künnis, mida kujutas endast määratu suur hall. Vaimusilmas nägi ta seda justkui päevavalgel: kaugemas servas kahe kaarja tiivaga trepp. Teise korruse rõdukäike palistamas lihavate valgete meeste õliportreed. Sarikate küljes rippumas vanaaegne paat. Päeviti rändas valgus ühest kõrgest valgmikuaknast teise. Täna öösel olid aknad kaevusuudena tumedad.
Ta sulges silmad. Ta jalutab lõpule vapralt vastu. Ta astus sammu, astus järgmise. Armunud vaiba sahisevasse puutesse, haigutava eimiski ahvatlusse, jooksis ta kolm sammu juubeldades.
Talle laksati näkku.
Põlvili kukkunud, ukerdas ta vaibal. Uus hoop nina pihta. Ta küünitas üles olematusse, ent ei, midagi oli seal siiski, ja ta kukkus taas, tundis vihinat. Vehklevad käed puutusid riiet. Mis kattis puitu, ei, mitte puitu, teraskärniga vahtkummi, ei, mitte vahtkummi - kas nahkunud pudingit? Ta kobas madalamal. Kompis töödeldud nahka. Paelad? King? Tema hambad said vopsu.
Ta taandus käpakil nagu krabi; kusagilt kostis kiledat itku; metsikuna nihkus ta seinte ääres, ja kui möödas oli terve igavik, leidis valguslüliti; ja avastas selle räiges ereduses, et vaatab trossidega lakke kinnitatud paati, mis on kreeni vajunud ja millelt kõigub kõigi aegade kõige hullem jõuluehe. Üks poiss. Surnud. Näost sinine. Keel väljas. Prillid viltu. Hetk hiljem tõdemus: oih, vaene Moosipontšik ripub kaheksaaerulise sõudepaadi vöörimuna küljes. Oli üles roninud, silmuse sidunud. Hüpanud. Särgil õhtusöögist šokolaadi-piparmündiküpsiste laga. Surev häälitsus vaibus Lotto rinnas. Ta pistis jooksu. (lk 30-31)
  • Kui kabelikell lõi kolm hommikul, leidis Lotto ennast istumas aula laval.
Pikkades istmerodudes püsis publiku mälestus. Ta tõmbas taskust kanepisigareti, mille oli kavatsenud suitsetada vahetult enne seda, kui vajutab hambad relvatorule.
Kõik oli ajuvaba. Lavast paremal kõlas vallatu vile. Lava eest kõndis läbi prillideta ja narmendavas ruudulises pidžaamas Denton Thrasher, tualett-tarvete kotike käes.
"Denton," ütles Lotto.
Paun tihkelt vastu rinda, piilus mees varjudesse. "Kes on?" küsis ta.
"Ei, vasta minule! Pea, näita end,*" ütles Lotto.
Denton paterdas lavale. "Ah sina, Lancelot. Ma pidin ehmatusest otsad andma." Ta köhatas ja küsis: "On see kannabise lembe lõhn, mis kõditab mu sõõrmeid?"
Kui mees sirutas sõrmed, ulatas Lotto sigareti ja Denton imes mahvi. (lk 31; *"Hamlet", I, 1. Tlk Georg Meri. William Shakespeare. Kogutud teosed. V köide. Eesti Raamat, 1966.)
  • Lotto ütles: "Ma leidsin täna öösel poodud poisi. Kes poos end. Poos üles."
Denton tardus liikumatuks. "Oh, mu laps," ütles ta.
"Ma ei tundnud teda õieti. Teda hüüti Moosipontšik."
"Harold," ütles Denton. "Ah see poiss. Ma püüdsin meelitada teda rääkima, aga ta oli hirmus kurb. Te, poisid, olite temaga kohutavad. Elajad. Mitte küll sina, Lotto. Ma ei mõelnud sind. Mul on kahju, et just sina juhtusid ta leidma." (lk 32)
  • See lapseohtu Lancelot, keda Denton süleles. Nii noor, tema nutus midagi sügavamat pealiskaudsest murest. Midagi heidutavat. Kell oli neli. Armas Lancelot, nii andekas, kuid see läks juba veidi liiale, isegi kui Denton nägi temas haruldast sorti sädet. Tema välimus - ühtviisi paljutõotav ja selline, nagu oleks mingi algse tõotuse lõhkumine mõjunud talle laastavalt, mis oli viieteistaastase poisi puhul veider. Nojah, ilu tuleb ehk tagasi. Kümne aasta möödudes võib ta olla hurmav, kohaneda oma võimsa peiarikehaga, oma sarmiga: suure lavanäitleja väge oli temas praegugi. Paraku teadis Denton, et maailm on suuri näitlejaid täis. Jestas, kell lõi pool viis, mine või ogaraks. Säherdust muret ei suutnud Denton mahutada. Oli liig nõrk. [[[Lein]] on tugevate pärusmaa, kes kasutavad seda põlemisel kütuseks.] Ta kartis, et jääb siia poisi lõksu igavesti. Ta teadis vaid üht, mis võis pisaratevoolu kinni keerata, ja paanitsedes tõukaski ta lapse püstiasendisse, sukeldus rüppe, võttis teksadest kalbe üllatunud vagla, mis kasvas ta suus muljetavaldavalt, ja jumal tänatud, sellest üksi piisas, et nuuksed katkestada. Nooruse tuletungal! Nooruslikult nobe pealekauba. Oo, lahustus see liig, liig sitke liha ning sulas kokku ainsaks mõrkjaks kastepiisaks.* Denton Thrasher pühkis suud, ajas end istukile. Mida ta oli teinud? Poisi silmad pagesid varju: "Ma lähen magama," sosistas poiss ja jooksis piki vahekäiku kahe poolega uksest välja. Häbilugu, mõtles Denton. Sunnitud põgenemine öösse, kui dramaatiline. Ta hakkab sellest paigast puudust tundma. Hakkab kahetsema, et ei saa näha Lanceloti sirgumist. Ta tõusis ja kummardas. "Ole õnnistatud," ütles ta avarasse inimtühja teatrisaali ning kadus kostüümilattu pakkima. (lk 32-33; *"Hamlet", I, 2.)
  • Kuu aega jälgis Samuel Lotto tujutuid teekondi kooli territooriumil. Ja kui nad lasti kooliorjusest priiks, viis Samuel poisi kaasa Maine'i osariigis asuvasse suvemajja. Tutvunud senaatorist isa ja Samueli segaverelise ema, Atlanta mustanahaliste kõrgseltskonna staardebütandiga, olid Lotto elamusteks purjetamine, piknikud merekaldal, Lilly Pulitzeri ja Brooks Brothersi kampsuneid kandev sõpradering, šampanja, aknalaual jahtuvad pirukad ja labradori retriiverid. Samueli ema ostis talle näoseepi ja õiged riided, käskis süüa ning käia sirge seljaga. Ta kohanes tõesti, sirgus iseendaks. Tal oli edu ühe Samueli neljakümneaastase sugulase juures, kes piiras teda paadikuuris: pruun ihu, leidis Lotto oma heameeleks, maitseb samuti kui roosakas. Minnes kooli kümnendasse klassi, oli Lotto kuldseks päevitunud, nõnda et vistrikuarmidest põskedel oli hõlpus mööda vaadata. Ta oli blondim ja ladusam. Naeratas, heitis nalja, õppis mitmekülgsust nii laval kui elus. See, et ta ei ropendanud kunagi, näitas tema vankumatust. Jõulu eel muutus Samueli sõber populaarsemaks juba ka Samuelist, kel olid tuulispasa enesekindlus ja toredad pruunid särasilmad, kuid pahandada oli hilja. Tulevikus, vaadates sõpra nende paljude sõpruseaastate vältel, imetles Samuel iga kord oma kätetööd, kuna just tema oli võitnud Lotto jälle elule. (lk 34)
  • Siis, kümnendas klassis, vahetult enne tänupüha, tuli Lotto ühel päeval matemaatikat õppimast, kui avastas koridoris toaukse kõrval konutava haisva vahakarva Chollie. "Gwennie," ägas Chollie ja kiskus kooku. Lotto tiris ta tuppa. Ta jutustas puterdades: Gwennie oli teinud üledoosi. See oli uskumatu, et Gwennie oli surnud, nii ohtlik ja elust pakatav. Aga see oli tõsi. Õe leidis Chollie. Kes oli ära jooksnud. Kel polnud kedagi peale Lotto. Beežist linoleumpõrandast sai ookean, mis uhtus Lotto sääremarju. Ta istus maha. Kui kärmelt teisenesid asjalood. Minut-kaks tagasi oli ta nooruk, mõtles oma Nintendo-konsoolist, kirus asümptoote ja siinuseid. Nüüd lasus temas täiskasvanu raskus. (lk 34-35)
  • Lotto oli õppinud maailma suvalisust. Inimesi võidi miinusmärgistada eksliku nobeda lahutustehtega. Kui surm ähvardab iga hetk, ollakse kohustatud elama!
Sestap käivitus tema naistekütiperiood. Reisid suurde linna, ööklubides läbihigistatud polosärgid, kokaiinitriibud sajandi keskpaigast pärit modernsetel diivanilauakestel, vanemad parajasti reisil. Ära põe, mees, kõik on kombes, majapidajal on savi. Kolmekas kahe tüdrukuga võõras vannitoas. "Äkki tuled tänavu suveks koju?" küsis Antoinette. "Ah või nüüd olen ma oodatud," ütles Lotto ja keeldus sapiselt. Koolidirektori tütar kahvpalliväljakul. Maasikad kaelal. Taas Maine, neljakümne ühe aastane sugulane halva mainega motellis, naabriplika võrkkiiges, turistiplika, kes ujus öösel purjepaadi pardale. Samueli kade silmapööritus. Lotto priske taskurahaga ostetud Volvo mahtuniversaal. Septembriks kolm tolli juures: kuus jalga kuus tolli. "Othello" nimiroll; Desdemona linnakesest, seitseteist, ja nagu Lotto tuvastas, raseeritud sealt kohast paljaks kui puberteedieelik. (lk 35)
  • Siis saabus suve viimane nädal. Uusimat labradorikutsikat laua ümbert lahti sidudes heldisid Samueli vanemad. "Meie poisid," ütles Samueli ema merivähirestoranis. "Nad hakkavad suureks sirguma." Poisid — kes arvasid, et ongi, ennäe, nelja aastaga juba suureks sirgunud! — hoidsid näoilmet heatahtlikult vaos. (lk 36)
  • Erapoistekooli umbselt territooriumilt ülikooli imedemaale. Segaühika duširuumis seebised rinnad. Söögisaalis limpsasid tüdrukukeeled masinajäätist. Kaks kuud hiljem oli Lotto hüüdnimeks Kõblajääger. Krokodillikunn. Mitte et tal oleksid puudunud standardid, ta nägi lihtsalt igas naises midagi rabavat. Luuvilja kujuga kõrvalestad. Oimusid palistavad pehmed kuldsed udemed. Detailid särasid üle vähehõrgutava terviku. Lotto unistas elust antipreestrina, kes pühendab elu seksile. Ta sureks muldvana saatürina, matuserongkäigus kepslemas majatäis siredaid nümfe. Võib-olla ongi tema ülim anne see, mida ta rakendab sängis? [Puhas miraaž! Kuna kõrget kasvu meestel venivad käed-jalad miilide kaupa, kurnab vere pumpamine alakehasse südant. Tema sarm veenis teisi, et ta on etem, kui tegelikult oli.]
Selline tüdrukute paraad tundus toakaaslastele üle mõistuse. Kirpudest puretud ja niburõngastega naisuuringute tudeng; kivipesuteksadest kummuvate rasvavoltidega kohalik; neuroteaduse tudeng, tutt trimmitud, prillid kanged, meelisasend "tagurpidi karjapiiga". Toakaaslased jälgisid seda pendeldamist ühikaboksi ühistoast, ja kui Lotto haihtus tüdrukuga oma tuppa, krabasid alustatud taksonoomiaraamatu.
Australianopithecus: sorakil juustega austraallanna, tulevikus kuulus džässviiuldaja.
Virago stridentica: androgüünne punkarineiu, kelle Lotto oli korjanud üles linnakõrtsist.
Sirena ungulatica: oivik, sametise näoga kolmesajanaelase keha otsas.
Tüdrukud ei teadnud. Toakaaslaste õelus oli mõtlematu. Aga kui nad näitasid raamatut kahe kuu pärast Lottole, sattus ta raevu. Ta lõugas, nimetas neid naistevihkajaiks. Nad kehitasid õlgu. Ringiaelejad naised pälvivadki põlastust. Samas kui Lotto käitus normaalse mehena. Ega nemad reegleid leiutanud.
Meesterahvaid ei toonud Lotto endaga koju. Tema mehi ei märgitud raamatusse. Mehed jäid nähtamatuks, sänginälgade vaimudeks väljaspool ta sängi. (lk 37)
  • Oli Lotto viimne õhtu tudengiteatri laval. "Hamlet". Kui kellahelistaja oli teinud tiiru, astusid teatrikülastajad saali vesimärgadena: kogu päeva orgu rõhunud pilved olid lõhenenud. Opheliat mängiti alasti, röögatutel rindadel sinised soonekesed nagu Stiltoni juustul. Lotto oli Hamlet, ja Hamlet Lotto. Iga etenduse järel oli ta välja teeninud püstiovatsioonid.
Ta ragistas akside pimeduses kaela, hingas kõhukoopaga. Keegi nuuksus, keegi läitis sigareti. Laudaloomade nihelemine videvikus. Sosinad. Jee, ma sain töökoha pangas... Musta lehma saba valge lehma taga, valge lehma saba musta lehma taga... Murra jalg! Murra mõlemad!
Kajav-sumbunud vaikus. Eesriie avanes. Tunnimehed tammusid.
"Kes on?" Lüliti Lotto sisemuses plõksatas, elu eemaldus temast. Ta oli prii.
Akside vahelt jälgis Lotto kest, kuidas ta lonkis edasi Hamletina.
Taas iseendasse pöördus ta alles siis, kui vammus nõretas higist ja ta kummardas ning publiku lärm kasvas tema päramiseks püstiovatsiooniks. (lk 37)
  • Ta sulgus tualetikabiini. Hoone tühjenes, eesuksed lukustati. Kui ta kobis lagedale, olid garderoobid koristatud. Valitses pimedus. Peeglivalgustite paistel võttis ta jumestuse pikkamisi maha. Grimeeris näo uuesti, siludes mõhnalist palet ning jättes paika silmapliiatsi, kuna talle meeldis, et see muutis reljeefseks ta sinise maailmavalu. Tore oli viibida viimasena selles pühamus. Kus tahes mujal ei sallinud ta üksiolekut. Aga täna õhtul, oma nooruse viimasel hiilgehetkel, tulvas temas seni elatud kõiksus: kaotatud leitsakuline Florida, isakujuline tuim tuige, ema tuline usk temasse, Jumal, kes teda jälgis, hunnitud kehad, millesse ta oli enese üürikeseks unustanud. Lainetena kobrutas see temast üle. (lk 38)
  • Tundelõõmast vallatud, suundus ta vihmases pimeduses näitetrupi peole, mida oli kuulda miili kauguseltki; ta sisenes aplausi saatel, talle pisteti pihku õlu. Möödus mõni minut või ka kosmiline ajastu, ja ta seisatas aknasimsil, maailmas sähvivate välkude taustal.
Puude siluetid kui vilkuvad neuronid. Ülikoolilinnaku heledalt miilavad söed, tuhmumas peagi tuhaks. (lk 38)
Tema jalge ees möllas pidu: varaste üheksakümnendate moetuurid, paljastatud nabad ja ihurõngad, ning nokatsid, et peita taganevat juustepiiri, hambad üllatasid mustas valguses, pruun huulevärv pruuni ripsmetušiga, kõrvaneedid, baikerisaapad, rebadel püksid, hiphop, Salt-N־Pepa, roheliselt kumav kõõm juustes, deodorandiviirud, põsesarnade sära valgusefektides. (lk 38)
  • Ukseavas äkitselt temake.
Kõrget kasvu profiil, koridori valgus mänglemas märgadel juustel nagu halo, selja taga trepil kehademass. Teda vaadeldi, ehkki temakese nägu ta ei näinud.
Pea liikus ja pool nägu tuli ilmsiks, tugev ja ergas. Põsesarnad sihvakad, huuled lopsakad. Kõrvad tillukesed. Jalutuskäigust vihmas üleni tilkuv. Sellesse, kuidas teda rabati taamalt mürtsu ja tralli kiuste, armuski Lotto esiteks.
Ta oli temakest ennegi näinud, teadis, kellega tegu. Mathilde mista-nd-oligi. Säherdune ilu, et helk pidi hubisema ülikoolilinnaku seintel, asjad küütlema temakese puutest. Sellele tüdrukule polnud Lotto pääsenud ligilähedalegi, polnud pääsenud ainuski tudeng — nõnda tõusis tüdruk lausa müüdiks. Sõpradeta. Jäine. Sõitis nädalavahetustel suurde linna: töötas modellina, millest ka nooblid rõivad. Ei pidutsenud iial. Olümposlik, elegantne, pjedestaalil. Mathilde Yoder — jah, just. Kuid täna õhtul oli võidukas Lotto selleks tüdrukuks valmis. Tüdruk oli siin nimelt tema jaoks (lk 39)
  • Inimsummas ujus Lotto üle põranda Mathildeni. Sokkis oli temake kuus jalga pikk. Kontsades olid Mathilde silmad joonel Lotto suuga. Talle heidetud pilk oli kõigutamatu. Lotto aimas juba, et hakkab armastama temakeses peituvat naeru, mida too ei näita kellelegi muule.
Stseeni dramaatilisus oli tunda. Oli tunda seegi, kui paljud vahtisid neid praegu ja millise kauni paari moodustasid nad Mathildega.
Hetke vältel oli ta uueks saanud. Minevik oli läinud. Ta langes põlvili, võttis Mathilde käed ja surus oma südame vastu. Karjus temakese nagu ilmasamba poole üles: "Abiellu minuga!"
Temake viskas pea kuklasse, nii et paljastus valge ussikael, puhkes naerma ja ütles midagi, lärmisse uppuval häälel. Lotto luges hunnitutelt huultelt jaatust. Tulevikus jutustab ta seda lugu tosinaid kordi, kirjeldab musta valgust, armumise momenti. Aastaid naalduvad laua kohale kõik nende sõbrad, muigel salaromantikutena. Mathilde aga jälgib teda loetamatul ilmel. Loo puändiks jutustab ta iga kord, kuidas Mathilde ütles: "Võib."
Jah. Võib. Üks uks sulgus tema järel. Lahti lükkus teine ja etem. (lk 39-40)
  • Küsimus on vaatepunktis. Eks paista ju päikese troonilt, et inimkond on abstraktsioon. Maakera tühine täpike, mis pöörleb värtnana. Lähemale tulles muutub linn valgussõlmeks teiste linnade keskis; veel lähemalt hakkavad aegamisi eristuma helkivad hooned. Koit akende taga avaldab kehad, ühetaolised. Alles teravustamine toob täpsemad tunnused: sünnimärgid ja ninakarvad, hamba, mis unes takerdunud alahuule kuivusse, kaenlaaluste krabiseva ihu. (lk 41)
  • Kehas nii võimukalt alanud armastus oli vohama löönud, laiali levinud. Nad olid koos viiendat nädalat. Esimene nädal kulges seksita, sest Mathilde pipardas. Järgnes nädalalõpumatk, vasikasilmne esimene kord, ja hommikul leidis ta kusele minnes, et kaigas on verine varrest sibulani, ning taipas, et Mathilde oli olnud neitsi ja peljanud seetõttu temaga magada. Pöördudes uues valguses, kuna Mathilde kastis näo pesemiseks karskesse ojja, kust põsed kerkisid õhetava ja veest klaasjana, teadis ta, et ei ole eales kohanud puhtamat hinge, tema, keda oli puhtuseks eelhäälestatud. (lk 41)
  • Ja õnnelikud nad olidki, ehkki kummastasid teineteist ikka. Eile oli Lotto avastanud Mathilde allergia suši suhtes. Täna hommikul, kui ta rääkis telefonis tädiga, jälgides duši alt väljunud Mathildet pugemas rätikusse, vapustas teda rängalt abikaasa perekonnatus. Naise väheseid jutustusi lapsepõlvest tumestas väärkohtlemine. Ta kujudes seda reljeefselt: vaesus, päevinäinud haagiselamu, tigetsev onu, kellest ta naine vihjas hullematki. Mathilde eredaim lapsepõlvemälestus oli telekas, mida ei keeratud kunagi kinni. Lunastas kool, stipendium, modellitööga teenitud peenraha. Nad roobitsesid vastastikku lugusid. Kuidas väike Mathilde oli külakolkas nii üksik, et lubas reie siseküljel nädal aega elutseda kaanil. Kuidas hiljem oli groteskne mees rongis värvanud endale modelli. Küllap nõudis see meeletut tahtejõudu — jätta minevik, nii kole ja kurb, puhta lehena seljataha. Nüüd oli naisel vaid tema. Teda liigutas teadmine, et ta on naisele kõiksus. Ta ei küsi enamat, kui naine kingib vabatahtlikult. (lk 41-42)
  • Lotto oli kui joobnud. Millest? Kõiksusest. Keldrikorter West Village'is, täiusliku aiakesega, mida haris too ülakorruse Briti tuhalabidas, kelle paksud kintsud olid praegugi akna taga tiigerliiliate keskel. Üksainuke hiiglaslik magamistuba ja üüri piirmäär. Nii köögist kui vannitoast võis näha mööduvate jalakäijate kingi, paistes varbaid, tätoveeritud pahkluid; aga keldrikorrus oli turvaline, isoleeritud orkaanidest ja pommidest, maetud saatuselöökide eest pinnase- ja tänavakihistustesse. Elanud kaua nomaadielu, oli ta juurdumas sellesse paika, sellesse naisesse, kel olid peened näojooned, kassilikud kurvad silmad, tedretähed ning vibalik-kõrge, keelatud maiguga keha. Milliseid kohutavaid asju ütles ema, kui ta helistas ja teatas oma naitumisest. Milliseid räigusi. Meenutamine murdis ta südame. Ometi oli terve linn täna nagu kaetud laud: üheksakümnendad särasid uudselt; tüdrukute meik sädeles põsesarnadel; riided olid õmmeldud hõbeniidiga; kõiksus näis tõotavat seksi ja jõukust. Lotto kavatses käituda õgardina. Igal pool ilu, ohtrus. Ja tema oli Lancelot Satterwhite. Temas lõõmas päike. Selle suurepärase kõiksusega paarituski ta parajasti. (lk 42-43)
  • [Chollie:] "Oleksin mina nemad, sugutaksin kah kogu aeg. Mathilde välimus on pentsik, aga ma paneks teda küll. Lotto jällegi on kuulus kepivend. Tänaseks kindlasti ekspert."
"Eks ole! Täielik meeslits," ütles Danica. "Talle antakse andeks, sest ta vaatab sind sihukese pilguga. Oleks ta tõesti kenake, ei mõjuks ta iial nii tapvalt, kuid temaga on see värk, et viie minutiga tahad ta alasti koorida. Lisaks on ta muidugi kutt. Lotto kombel ümber aelev plika oleks katkutõbine. Puutumatu. Aga kutid tohivad toppida riista miljonisse auku ja kõik räägivad, et normaalsed poisid." (lk 43-44)
  • Danica tiristas uksekella, kärmelt ja korduvalt. Jätkas tasem. "Igatahes ei ennusta ma nende abielule üle aasta. Sest noh, kes abiellub kahekümne kaheselt? Võib-olla söekaevurid. Või farmerid. Mitte meie. Umbes kaheksa kuu pärast hakkab Lotto koinima ülakorruse kurja eite. Ja mõnd vihast menopausini jõudnud lavastajat, kes teeb temast Leari. Ja igaüht, kes talle silma jääb. Ja Mathilde lahutab tulistvalu, et minna mehele kas või Transilvaania vürstile." (lk 44)
  • Uks lendas lahti - lävel Lotto, oimudel läikimas higipärlid. Läbi tühja elutoa oli kriipsuna näha Mathildet, kes tõmbas selja taga kinni vannitoa ukse justkui tiibu voltiv sinine morfiid. Danica oli sunnitud end talitsema, et põsemusi asemel Lottot mitte lakkuda. Soolakas, oh jumal, see viib keele alla, nagu pehme kuum soolakringel. Lotto läheduses nõrkes ta alati natuke. (lk 44)
  • Kaaslastest peajagu pikem Lotto väljastas juubeldava soojuse laserkiiri ja naeratusest pimestatud sisenejad pilgutasid silmi. Ulatasid ronitaimi terrakotapottides, kuuspakke, raamatuid, veinipudeleid. Lootestaadiumis tõusikud matkisid oma vanemate maneere. Kahekümne aasta pärast on neil maamajad ja pretensioonikate kirjanduslike nimedega lapsed, tennisetunnid, inetud autod ja kuumad noored praktikandid tiivaripsutuse jaoks. Eesõiguste orkaan, lärmakas, pillav ja põrmustav, aga kese haigutab õõnsalt. (lk 45)
  • Kaaslased olid plehku pannud, kui Natalie nendega liitus: viimane oli seda sorti, kellega on tore lävida vindisena ülikoolipeol, aga kes nüüd, pärismaailma sattunult, kaebas aina rahahäda. Jube tüütu. Nad olid vaesed, pididki olema, kuivõrd astusid äsja ülikoolist ellu, saa juba üle. (lk 46)
  • Nojah, mõtles Natalie. Nüüd ongi mulle selge. Korter ja too mull, milles hõljusid Lotto ja Mathilde. Jultumuse ja nartsissismi mull, loovisikuks pürgijale vajalik. Natalie oli vanasti tahtnud skulptoriks, eeldused olid muide paganama head. Keskkoolis majutati loodusteaduste tiiba tema keevitatud üheksa jala kõrgune DNA-heeliks, roostevabast terasest. Ta unistas püstitada gigantseid liikuvaid tarindeid, güroskoopide ja tulerataste taolisi, mida ajaks ringi vaid tuul. Kuid tema vanematel oli õigus, töökohata ei saa. Ehkki ta õppis Vassaris igati loogiliselt majandust ja hispaania keelt, on ta praktikumi lõpuni ometi sunnitud üürima Queensis naftaliinilõhnalist konkut. Auku ainsates kõrge kontsaga kingades lappis ta õhtust õhtusse superliimiga. Elu oli rügamine. Mitte seda ei olnud talle tõotatud. Brošüürid, mida ta vaatas ülikooli kandideerimise aegu eeslinnavoodis nagu pornot, olid olnud ühemõttelised: kes pääseb Vassarisse, tõotasid nood kaunid naerusuised noored, elab kullakarvalist elu. Ent lähitulevikus paistis tänane liisunud õlu kehvakeses korteris olevat tema kõrgustesse kerkimise lagi. (lk 47)
  • Elutoa ukse kaudu nägi ta, kuidas ilmasambalik Lotto naeris Samuel Harrise nalju, kelle isa oli suurim suli pealinna senaatorite seas. Pruukinud kogu empaatiakapitali ära üllatavale abielule, tahtis senaator loomuldasa kanda hoolt, et kaasinimestel poleks võimalik langetada omi valikuid. Oli immigratsiooni, naiste ja geide vastane ega piirdunud sellega. Ülikoolilinnakus liberaalide klubi algatamine tegi Samuelile au; paraku oli mõlemat, nii Lottot kui Samueli, nakatanud Samueli upsaka ema üleolev tõupuhta aristokraadi hoiak. Kui Natalie ja Samuel põgusalt käisid, suhtus senaatoriproua temasse eriti põlglikult, sest kord oli ta õhtusöögilauas salvrätikusse nina nuusanud. Lotto sarm laskis sul vähemasti uskuda, et sinust ollakse huvitatud. Samueliga tundsid sa end lihtsalt alama olendina. Nataliel oli kiusatus sõita Doc Martensi saapaga mõlema lolli rikkurinäkku. (lk 47)
  • Selja taga küsis Lottole tundmatu hääl: "Mis on ainuke keelatud sõna mõistatuses malest?"
Ja vestluskaaslane ütles pärast pausi: "Male või?"
Ja esimene vestleja ütles: "״Sa mäletad meie rebaseaasta Borgese-seminari!", ja Lotto puhkes valjusti naerma armastusest sääraste pretensioonikate pihkurite vastu. (lk 48)
  • Juba liimusid huuled, juba kiimeldi, ehkki päike säras alles. Lärm paisus pügala võrra, hääled valjenesid.
"... revolutsiooni künnisel. Ida- ja Lääne-Saksamaa taasühinemine toob tohutu pettumuse kapitalismileeris."
"Helene Cixous on seksikas. Ja Simone de Beauvoir. Ja Susan Sontag."
"Radikaalsed feministid ei saa ipso facto olla seksikad."
"... inimese eksistentsiaalne seisund on üksindus."
"Küünik! Ainult sina oled võimeline rääkima nii keset orgiat." (lk 49)
  • Racheli kott pandi kappi, kus olid telkimisvarustus ja vihmamantlid. Kui Lotto õde pöördus, kõnetas teda viivitamatult lühikest kasvu tumedanahaline mees - vist Samuel? -, asudes üdini väsinud moega jahvatama mingist üliolulisest tööpostist pangas. Nagu oleks kangesti keeruline kasseerida tšekke ja lugeda sularaha. Seda oskas Rachelgi, ja tema käis alles kolmandas klassis.
Hiilimisi poetas ta venna tagataskusse ümbriku soolaleivakingitusega. Ta mõnules mõttest, milline on venna näoilme ümbrikku avades: ta oli säästnud kuue kuu taskuraha, ligi kaks tuhat dollarit. Kaheksa-aastase meelest sõge summa. Millele tema selle kulutab? Emmeke läheks muidugi põlema, aga Rachel põdes vaese Lotto ja Mathilde pärast, ta ei suutnud uskuda, et nad olid abiellumisel ära lõigatud. Otsekui võinuks raha neid takistada: Mathilde ja Lotto olid nagu lusikad sahtlis, sündinud pesitsema teineteise rüppe. Pealegi oli neil pappi tarvis. Sa vaata ainult: tilluke hämar urg, mainimisväärt mööblita. Nii lagedat eluaset polnud ta eales näinud. Neil ei olnud telekatki, ei olnud veekeetjat ega vaipa. Nad olid vaesunud. Ta hiilis tagasi suure venna ja Mathilde seltsi, nina surutud Lotto vastu, kuna vend lõhnas nagu soe kreem — ja Mathilde, nojah, nagu keskkooli maadlusvõistkonna ruum, kus kohtus tema gaididerühm. Raske hingata. Viimaks vaibus hirm, mis oli Rachelit vallanud lennujaamas: armastuse puhang oli sellest võimsam. Siin oldi nii seksikad ja purjus. Teda šokeerisid inimeste suust pudenevad "kuradid" ja "persed": Antoinette oli oma lastesse söövitanud, et vägisõnad on verbaalselt väetitele. Lotto ei vandunud-ropendanud iial; tema vend ja Mathilde olid tublid täiskasvanud. Tema kavatses saada samasuguseks, elada moraalselt ja puhtalt, elada armastuses. Ta heitis pilgu kehade keerisele õhtupäikeses, lämmatavas juunikuises korteris kesk napsi ja muusikat. Elult ei tahtnud ta muud kui seda: ilu, sõprust ja õnne. (lk 49-50)
  • Nosijate kõrval judisev Mathilde tõmbas kardigani hõlmad koomale. Jaapani vahtralt langes veinpunane leht ja maandus spinati-artišokikastmesse turritama. Puu varjus oli tõesti vilu. Varsti algab talv - pikk, külm ja valge. Kustutab tänase õhtu, kustutab aia. Mathilde torkas stepslisse jõulutulede kee, mille nad olid ülal okstele põiminud, ning puu süttis dendriidina. (lk 53)
  • "...kaks papit istuvad hoovil ja heietavad jutulõnga," pajatas Lotto parajasti; niisiis anekdoot. "Tuleb vana hundikoer, tiirutab tolmus, istub ja hakkab mune lakkuma. Luristab ja ludistab, armastab oma väikest roosat jubinat mis hull. Huulepulga ots kaugel väljas. Üks ätt pilgutab sõbrale silma ja ütleb: Kirevase kahju, et mina seda ei saa. Teine ätt: Ptüi! Peni ju HAMMUSTAKS sind."
Naerdi mitte niivõrd anekdooti, kuivõrd Lotto nauditavat esitust. Mathilde teadis, et see oli mehe isa lemmiknali, et Lotto rääkimise peale lagistas Gawain iga kord, käsi suul, kuni läks näost punaseks. (lk 53)
  • Simsi kohal seisva maali tõi Mathilde paar kuud varem koju galeriist, kus oli töötanud kogu möödunud aasta. Kui tujukas kunstnik oli minema tuhisenud, virutades lõuendi seina pihta ja lõhkudes alusraami, käskis Ariel, galerii omanik, visata maali prügikonteinerisse. Aga Mathilde võttis hoopis katkise maali, paigaldas uuele alusele, raamis ära ja riputas messing-Buddha seltsi. Sinine abstraktne maal tuletas Lottole meelde igahommikust koidueelset hetke, tuhmi udu kahe maailma vahel. Mis sõna ta otsib? Lummutuslik. Just nagu Mathilde ise. Oli päevi, kui ta saabus prooviesinemistelt koju ja leidis naise istumas hämarikus, põrnitsemas maali ja hellitamas peos klaasi punase veiniga, näoilme ähmane.
"Kas mul on põhjust muretseda?" küsis ta kord, kui kandideeris etendusse, kuhu tegelikult ei tahtnudki, ja avastas koju tulles naise istumas pimenevas toas. Ta suudles naist kõrva taha.
"Ei. Ma olen lihtsalt väga õnnelik," ütles naine. (lk 54)
  • "Mismoodi see on?" küsis Natalie tasahilju. "Abielu, tähendab."
Lotto ütles: "Igikestev bankett, kus süüakse lõputult, ilma et isu kaoks."
Mathilde ütles: "Kipling nimetas seda väga pikaks kahekõneks." (lk 54)
  • Mõlemad istusid kaua, sõid ja teesklesid söömist. Siis ütles Danica: "Hüva. Topelt ei kärise. Pikendame kihlvedu. Kuus aastat. Kuni on 1998. Nad lahutavad, sina maksad kaks miljonit dollarit ja mina ostan korteri Pariisis. Enfin."
Chollie pilgutas-pungitas silmi. "Eeldusel, et ma olen ikka maksejõuline."
"Muidugi oled. Sinusugune pisike nälkjas teenib kolmekümnendaks eluaastaks sada miljonit," ütles Danica.
Chollie ütles: "Kaunimat komplimenti pole mulle iial tehtud." (lk 55)
  • Kui varjud tihenesid piisavalt, et žesti peita, näpistas Susannah Nataliet tagumikust. Kaks tipsutavat naist muigasid. Diskreetselt oli kokku lepitud, et tulevikus veedavad nad Susannah' pool öö. Natalie teadis ainsana Susannah' uut, seebiooperi nipsaka kurikaelatütre rolli, teadis ainsana nende vahele kerkivat uute tundmuste merd. "Kui ma oleksin avalikult suur paks lesbi, kustuks mu karjäär eos," oli Susannah öelnud. Sellised sõnad ei istunud Nataliele hästi, aga ta hammustas huulde ja laskis Susannah'l lõõmata endas kõik päevad, mis ta seisis oma kurva halli töölaua ääres kaubabörsil, pangakonto iga sekundiga priskem, kuniks maailm pöörles. (lk 56)
  • Muist sõpru vaatles pimenevas taevas rulluvat lennukijälge: selle hääbumine oli kuidagi hõllanduslik, pani nii mõnedki mõtisklema surnud mustapäisest tüdrukust, kelle kallistavaid käsi ei tunta enam eales kaela ümber. Tüdrukust, kellel oli olnud apelsinilõhn. (lk 56)
  • Keegi ütles: "Vaadake! Kuu!" ja seal see oligi, nagu taeva meresinisesse serva randunud laev, täites nad kõik igatsusega. (lk 56)
  • Rachel istus venna kõrval, naaldus venna soojusse. Oli sügisvaheajaks külla sõitnud, kõrvalestad ringiratast augustatud, juuksed eest pikad ja tagant ära pöetud. Kümneaastase kohta raju, aga ta pidi ju tegema midagi, et mitte mõjuda kõhetu kuueaastase pudrunäpuna, ning tudeerinud eakaaslaste horde, mõistis ta, et etem on olla pentsik kui imal. [Tark tüdruk. Nii on.] (lk 56)
  • Samasugusena terendas emmekese tulevik: tilluke roosa rannamaja, kujukesi ja sitsi tulvil mausoleum. Emmeke rääkis Rachelile, et armastab mere müha, kuid tütar polnud eales näinud teda kõndimas välja liivadele. Ta passis vaid roosas akvaariumitaolises majakeses, otsekui imikala maigutab klaasi küljes suud. Vaene emmeke. (lk 57)
  • Mina ei jää iial vanaks, tõotas Rachel vargsi. Ei jää iial kurvaks. Pigem kugistan tsüaniidikapsli, tapan end nagu see Lotto sõber, keda nutetakse taga. Elu ei vääri elamist nooruseta, kui sind ei ümbritse teised noored inimesed ilusas külmas aias, mis hõngab kõdu ja lilli ja langenud lehti, mis läigib tulederodu valgel, kuulatab tasast suurlinna aasta viimasel meeldival õhtul. (lk 57)
  • Sureva inglitrompeti all valvas vanaeide emane vöödiline kass. Kassi ajas segadusse, kuidas need inimolendid pikutasid toidu juures justkui saagist küllastunud hiidkõutsid. Ta igatses tippida lähemalt uurima, aga neid oli liiga palju, ja nad olid nii äkilised ja ennustamatud. Etskae: inimesed tõusidki heast peast kiljumisi, korjasid asju sülle, tormasid sinna-tänna. Kassi ehmatas nende ehmatus, kuivõrd tema oli haistnud vihma ammu enne kuulmist. Tabbouleh-kausi lusikas kukkus mulda, pöörles värtnana ning hüljati; esimesed vihmapiisad peksid selle poriträpsuliseks. Inimesed olid läinud. Keldrikorruse aknast väljus käsi, tõmbas puu tuled pistikust. Perutavas pimeduses väänles kollane juhe aknast sisse nagu madu: näljane kass valmistus jälitama, kuid juhe haihtus ja aken suleti. Kompinud käpaga peenutsevalt üht jämedat piiska leheäärel, lidus kass üle õue tuppa. (lk 57)
  • Luanne oli sehkendaja. Nii mõnigi päev saabus Mathilde koju lugudega, kuidas sõbranna püüdis võrgutada nende bossi Arieli, vodevillikulmudega rõvedat punnsilma. "Miks ometi?" küsis Lotto. "Ta on ju nägus. Noor. Saaks endale ka etema mehe." Ja Mathilde läkitas abikaasale pilgu ja ütles: "Musike. Ariel on rikas," ning rohkem seletusi polnudki tarvis. (lk 58)
  • Sellele et Lotto meeleolu on kehv, viitasid vatsa mõõtmed ja korteris vedelevad kasutatud raamatud; tuju langedes ei suutnud Lotto muud kui lugeda. Naljakas, Mathilde mees jättis hiiglakasvu hampelmanni mulje, aga kui suu avas, võis näiteks tsiteerida lõikude kaupa Wittgensteini. Luanne'i muutis see närviliseks - lõhe mehe välise oleku ja sisimas peituva isiksuse vahel. (lk 58)
  • Lotto ja Mathilde juurde vaarus roheline paharet Chollie, keel pehmeks purjutatud. "Ma polegi enne täheldanud, kui lähestikku paiknevad su silmad, Mathilde, ja kui laiali sinul, Lotto." Ta viibutas kaht sõrme Mathilde poole, ütles: "Kiskja," ja siis Lotto poole: "Ohver."
"Mina olen ohver ja Mathilde kiskja?" küsis Lotto. "Ära aja. Mina olen tema kiskja. Seksikiskja,"ütles Lotto, kuna teised ägasid. (lk 59)
  • Luanne asus üle toa seirama Arniet. Rehmas kärsitult "Vait, kullakesed," ütles ta. "Ma luuran praegu." Mathilde taganes ohates.
"Oot-oot. Keda? Ah Arniet," ütles Chollie kiusakalt. Kas pettumusest? "Ole n'd ikka. Ta on ju juhmard."
"Loll nagu lauajalg," ütles Luanne. "Selles mõte ongi."
"Arnie või?" küsis Lotto. "Arnie õppis ülikoolis neuroteadust. Ta pole sugugi rumal. See, et ta ei käinud sinuga koos Harvardis, ei tee teda veel lolliks."
"Mine tea. Võib-olla on ta ajud ära joonud," ütles Luanne. "Teie eelmisel peol kuulsin teda rääkimas, et Sting on tema hingeloom."
Lotto vilistas üle toa; Arnie — Uskumatu Hulki rollis - tõstis pilgu tüdrukutemerelt, kellele valmistas šokolaadimartiinisid. Ta loivas platsi ja laksas käe Lotto õlale. Oli värvitud roheliseks nagu Cholliegi. Külg külje kõrval mõjus Arnie täispumbatud, Chollie aga lössikslastud rehvina.
Lotto kuulutas Arniele: "Luanne lubas sinuga sängis hullata, kui sa defineerid rahuldavalt hermeneutika," ning tüüris paari magamistuppa ja sulges ukse.
"Jumal küll," ütles Chollie. "Mina annaksin otsad."
"Aga toast välja pole nad tulnud," ütles Lotto. "On Cupidol varuks palju nõkse: kord pruugib nooli ta, kord jälle lõkse!*"
"Kas jälle Shakespeare?" küsis Chollie.
"Igavesti," ütles Lotto. (lk 59; *"Palju kära ei millestki", III, 1. Tlk Georg Meri. William Shakespeare. Kogutud teosed, IV köide. Eesti Riiklik Kirjastus, 1960.)
  • Mathilde polnud kunagi kalk, kuid passiiv-agressiivsus oli naisel veres. Kui restoranis ei maitsenud toit, ei puudutanud naine seda, hoidis silmad maas ega iitsatanud, kuni Lotto oli sunnitud kelnerile ütlema, et roog on liiga soolane või alaküpsenud, semu, ja kas me saaksime palun midagi muud, aitäh. Kord manööverdas naine nad Martha's Vineyardi pulma, seistes terve õhtu pruudi — teeneka Broadway näitlejanna - läheduses leebe sõnatu naeratusega, kuni pruut esitas neile spontaanse kutse. Nad käisidki ära, keerutasid tantsu; ja üks produtsent helistas sarmikale Lottole seoses "Minu veetleva leedi" uuslavastusega; ning kuigi Lottot ei võetud rolli, sest tema hääl jättis soovida, saatsid nad näitlejannale igati kena komplekti odavmüügist ostetud vanaaegseid hõbedasi greibilusikaid, mille poleerisid enne üle, et need paistaksid kallid.
Lotto ette kerkis nägemus, nagu oleks tema sõrmede, laugude, varvaste, suulihaste külge kinnitatud sada säravat niiti. Kõik niidid viisid Mathilde nimetissõrmeni, mida naine võngutas filigraanselt tema tantsitamiseks. (lk 60)
  • "Ahah," ütles Mathilde. Ja lisas äkki: "Mina tulen galeriist tulema." Kohkuvat näisid mõlemad.
"Okei," ütles Chollie. "Kes toetab geeniust?"
"Ma sain teise töö. Mind palgati mingisse interneti idufirmasse. Tutvumissait. Alustan nädala pärast. Ma pole veel kellelegi rääkinud, ei Luanne'ile ega Arielile ega Lottole. Lihtsalt. Ma vajasin vaheldust. Arvasin, et mu tulevik on kunstimaailmas. Aga ei ole."
"On see internetis?"
"Internetis," ütles Mathilde, "eksisteerivad meie kõikide tulevikud." Nad muhelesid kahekesi jookide kohal. (lk 61)
  • "Miks sa just minule räägid?" küsis Chollie veidi aega hiljem. "See tähendab, pihtimiseks olen ma üsna pentsik valik. Või mis?"
"Ei tea," ütles Mathilde. "Ma ei suuda otsustada, oled sa hea- või pahatahtlik. Aga mul on tunne, et võiksin sulle siinsamas avaldada oma saladused ja sa ei lobiseks neid edasi, vaid ootaksid nükke tarvis soodsaimat hetke."
Chollie tardus liikumatuks, valvsaks. "Avalda mulle oma saladused," ütles ta.
"Ära mitte loodagi," ütles Mathilde. (lk 61)
  • Teise korruse korteris sõi Bette, keda altrahva pidustused ei lasknud magada, üksinda pimedas vedela munaga sändvitši. Nüüd kostis trepikojast eksimatult nagin ning Bette'it vaimustas mõte murdvargast ja tillukesest püstolist, mida ta hoidis sõnajalapostamendi riiulis. Leiva käest pannud, surus ta kõrva uksele. Kuid teise kriuksatuse järel kostus hoopis pomin. Paar ettevalmistavat mütsu. Sulatõsi! Ja hakkaski pihta. Temast ja Hugh'st oli möödas juba väga kaua; kuid nende vahel sündinu tundus talle tänini värske, nagu äsja hammustatud virsik. Kogu see juubeldav kehalisus oli nagu eile. Nad alustasid nii noorelt, et ei teadnudki õieti, mida teevad, ega raatsinud ka loobuda, seega abiellusid nad, kui said vanuse täis. Need mahlad pole halb alus, millele rajada abielu. Esimesed aastad joovastasid, hilisem õnn oli rahulikum.
Tüdruk mademel oigas kumedalt. Poiss pomises, aga mitte nii klaarilt, et Bette oleks tabanud sõnu; tüdruku oiged valjenesid ja lämbusid siis, otsekui hammustaks temake midagi — kas poisi õlga? Kurnatud uks lõgises. Bette liibus vastu võppuvat puitu [teda polnud väga ammu puudutatud; toidupoes pakkus ta peenraha peopesast, et müüja sõrmed riivaksid ta kätt]. Milline atleedikkus. Bette meeltes seostus see pühapäevaste külastustega loomaaeda, kaputsiinahvide süüdimatu hooramisega ahvimajas.
Segahäälne poolkarje, ja Bette sosin pahkluude ümber kaheksaid joonistavale vöödilisele emasele kassile: "Komm või pomm, vanapiiga. Sulatõsi."
Väljas mademel kähisev hingamine, kahin, kostümeeritud tobedus. Oh, ta ju teadis, kes seal on: too kummalise moega hiiglane allkorruselt oma pikka kasvu ilmetu naisega, kuigi piinlikkuse vältimiseks kavatses ta neid fuajees kohates teeselda teadmatust. Siis laskusid eemalduvad sammud, muusika prahvatas ja tasanes ukse sulgumisel ning Bette jäi taas üksi. Võta viskiklähv ja tuterda voodisse, tuikene, nagu pai tüdruk, kelleks sa oled muutunud. (lk 62-63)
  • Rachel silitas värskelt värvitud seina. Pomises: "Kuidas te seda tooni kutsute? Kas Ehalise Enesetapp? Või Kirik Talvisel Pärastlõunal? Tumedamat sinist pole ma eales näinud." (lk 63)
  • "Täie austuse juures," ütles Chollie. "Tänane pidu on kõige magedam pidude ajaloos. Me räägime seintest. Susannah ja Natalie amelevad, Danica magab vaibal. Mis kurivaim suile sisse läks, et sa korraldasid veinidegusteerimise? Kahekümnendates aastates ei teata veinist keda kottigi! Meil olid keskkooliski etemad peod." (lk 63-64)
  • Chollie kaaslanna häälitses vapustatult. Udusuline modell mingist Nõukogude Liidu vabariigist, kelle ilu, möönis Lotto vastutahtsi, edestas koguni Mathildet. [Neil päevil polnud see keeruline.] (lk 64)
  • "Ma ei tea. Minul on küll lõbus," ütles Rachel. Ustav Rachel - väike terav näolapp ja näljased silmad. Oli erakoolist nädalalõpuks suurde linna sõitnud. Vaevu neljateistkümnene, aga muserdatud moega. Lotto märkas lihani puretud küüsi. Vaja Sallielt küsida, kas õega on lahti midagi, millega peaks kursis olema. "Ma õpin siin palju. Reedeõhtused ühika pidžaamapeod lööb see iga kell üle."
"Kujutan ette. Piparmündiliköör. Videokassetil John Hughesi filmid. Keegi nutab õhtu otsa vannitoas. Keskööl lipatakse alasti kooliõuel. Kõik tüdrukud mängivad pudelimängu. Ainult minu Rachel, vähimustrilises pidžaamas, loeb nurgas raamatut, mõistes kohut nagu pisike kuninganna," ütles Lotto. "Kirjutab päevikusse hävitava arvustuse."
Rachel ütles: "Mannetu ja alp üritus, äratas pettumust. Viiepallisüsteemis üks punkt." Naerukõhinad, ahastusesõlm toas sõlmiti leebelt valla. Leevenduse pakkumine on tulevikus Racheli pärusmaa, mitte just silmatorkav and, aga täis headust. (lk 65)
  • "Haa," ütles Luanne. "Naljanumber. Kade sinu peale?"
"Ära plära," ütles Chollie. "Oleks see Picasso, ülistaksime praegu Mathilde kaugelenägevat pilku. Sa käitud nagu vulva."
"Sina nimetad mind vulvaks? Ma isegi ei tunne sind," ütles Luanne.
"Me oleme kohtunud miljon korda. Sa ei tahagi mind tunda," ütles Chollie. (lk 66)
  • Kui nad olid kahekesi, laskus Mathilde Lotto ette põlvili, võttis prillid ära ja mattis näo mehe rinnale. Mees hoidis abikaasat abitult, tõi kuuldavale trööstivaid helisid. Ta jälestas konflikte. Need olid talumatud. Tema naise õblukesed õlad rappusid. Aga kui naine tõstis viimaks pea, võpatas ta: õhetav pale, kuigi tursunud, naeris ometi. Naeris? Lotto suudles ploomikarva pitsereid naise silmade all, tedretähne kalbel ihul. Tema hardus oli kolossaalne.
"Sa nimetasid Luanne'i harakaks," ütles naine. "Sina! Kehastunud džentelmen. Päästsid päeva. Haa!"
Tema imetabane tüdruk. Sooja sööstuga nägi ta, et naine elab üle selle kohutava täbara kitsikuseperioodi, mida ei suutnud temaga jagada. Et naine naaseb. Hakkab teda jälle armastama. Ei lahku temast. Ja kus iganes nad edaspidi ka ei elaks, kõikjal värvib õhu siniseks see maal. Otsekui tunnistäht. Nende pikalilöödud abielu tõusis maast, ringutas, vaatas neid käsipuusakil. Mathilde oli tagasiteel Lotto juurde. Halleluuja. (lk 67)
  • "Mida tähendab üldse edu?" küsis Rachel. "Mina arvan, et see tähendab võimalust töötada nii palju kui soovid, alal, mis sind sütitab. Ja Lotto on aastaid pidevalt töötanud."
"Kallis oled," ütles Lotto. Õde oli keskkooliõpilane, sama kõhn kui Sallie. Välimuse poolest Satterwhite, tumedapäine, karvane ja viimistlemata; õe sõbrad ei suutnud uskuda tema ja Lotto sugulust. Tema planaarsus oli rabav ainult Lotto meelest. Vennale meenutas tema kitsas nägu Giacometti skulptuure. Ta naeratas haruharva. Lotto tõmbas ta suudluseks lähemale, aimates, kui kõvasti on õde sisimas omadega puntras.
"Edu tähendab raha," ütles Chollie. "Ullikesed."
"Edu," ütles Sallie, "tähendab eneseleidmist." (lk 68-69)
  • [Sallie:] "Lotto, mu maisileivake, sinus oli suurust juba sünnihetkel. Ma nägin seda kohe, kui tulid Antoinette'ist kisaga ilmale. Orkaani keskpaiku. Sa ei kuula lihtsalt, milles sinu suurus seisneb. Gawain rääkis alati, et tema arvates saab sinust kas USA president või astronaut. Vägevus, monumentaalsus. See on su saatusetäht."
"Vabandust, et valmistasin sulle pettumuse," ütles Lotto. "Ja saatusele."
"Nojah. Sa valmistasid pettumuse ka meie surnud isale," ütles Rachel naerdes.
"Surnud isa pettumuse terviseks," ütles Lotto. Klaasikergitus õe suunas, ta neelas kibeduse alla. Õde polnud süüdi: Rachel ei olnud Gawaini kunagi tundnud ega teadnud, millist valu põhjustas vennale äsja. (lk 69)
  • Mathilde tuli korteriuksest, kandik kätel. Hiilgas hõbedases kleidis, plaatinablondid juuksed keeratud hitchcockilikku krunni: oli muutunud edutamisest alates kuue kuuga noobliks. Lottol oli isu viia naine magamistuppa, et praktiseerida tarmukalt mõningaid meelehärmi maandamise nippe.
Päästa mind, vormisid ta huuled, kuid tema naine ei pannud tähele.
"Ma olen mures." Mathilde asetas kandiku köögilauale, pöördus nende poole. "Jätsin selle täna hommikul üles Bette'i ukse taha, aga kell on üksteist ja see oli puutumata. Kas keegi on teda viimastel päevadel näinud?"
Vaikuses tiksus antiikne seinakell, mille Sallie oli käsipagasis sumadaniga kohale vedanud. Kõik heitsid pilgu lakke, justkui vaataksid läbi kipsplaatide ja põrandalaudade ja vaiba külma pimedasse korterisse [seal ümises vaikuses vaid külmkapp, voodil lebas külm kogukas tomp, peale akna vastu hõõruva näljase vöödilise emakassi polnud hingajaid]. (lk 69)
"Emmeke veedab," ütles Rachel. "Emmeke on üksipäini rõskes rannamajakeses, vaatleb binokliga vaalu."
"Lori. Sinu emal oli valida ja ta valis agorafoobia, selle asemel et tähistada lihaste lastega Kristuse sünnipäeva. Kusjuures ma tean, et see on haigus. Ma elan sellega koos iga pärglima päev. Mitte ei taipa, miks ma ostan talle igal aastal pileti. Tänavu pakkis ta kohvrigi. Riietus pidulikult, lõhnastas end. Aga istus siis diivanile. Otsustas pigem korrastada fotosid varuvannitoa kastides. Ta on täiskasvanud naine, kes langetas valiku. Me ei tohi lasta tal rikkuda tuju," ütles Sallie, ent kriipsuks pigistatud huuled lükkasid nood sõnad ümber. Lotto tundis kergendusesööstu. Tädi tänase tema kallal tänitamise, nokkimise ja torkimise tingisid hoopis süümepiinad. (lk 69-70)
  • Mathilde asetas kolksuga lauale pudeli punaveini. "Kuulake mind. Antoinette pole tõstnud sellesse korterisse jalgagi. Pole minuga iial kohtunud. Ta valis vihastamise ja vihapidamise. Tema valikuid kahetseda ei ole meie asi." Lotto nägi, et naise käed värisevad: raevust, taipas ta. Lotto armastas haruldasi puhkusid, kui naise vagurus osutus õhukeseks, kui pealispinna all paljastus keemistemperatuur. Tõsi mis tõsi, perverssem osake temast oleks tahtnud lukustada Mathilde ja ema kuhugi tuppa küünte ja hammastega kisklema. Aga ta ei teeks Mathildele nii; naine oli sootuks liiga magus, et viibida tema ema seltskonnas kas või minuti ilma sandistumata. Mathilde kustutas lühtri, nõnda jäi tuba valitsema tulede ja klaasist jääpurikatega jõulupuu ning Lotto tõmbas abikaasa endale sülle.
"Hinga," ütles ta mahedalt naise juustesse. Rachel pilgutas pühadepuu helgis silmi. (lk 70)
  • Lotto teadis, et Sallie oli kõnelnud karmi tõtt. Möödunud aasta oli viidanud, et kauem ei saa ta oma kuhtuvale sarmile panustada; ta katsetas seda ikka ja jälle prooviesinemiste kadalippudes, baristade ja metroos lugejatega, ent lõtku ei antud talle rohkem kui suvalisele mõõdukalt veedevale noormehele. Neil päevil suutsid inimesed temalt pilku pöörata. Pikalt oli ta arvanud, et see on pelk lüliti, vajadust mööda klõpsutatav. Ent kadunud see oli: tema mojo, tema juju, tema kiirgus. Tema hõlpus suhtlemisoskus - läinud. (lk 70-71)
  • Järeleandmatu Sallie jälgis Lottot. Tema poisu. Tema südameke. Selgesilmne Sallie teadis, et Rachel, peenema moraalse kompassiga, lahkem ja ontlikum, väärib tema kiindumust Lottost enam. Kuid Lotto oli see, kelle eest Sallie palvetas ärgates. Aastaid kestev lahusolek mõjus rängalt. [...lumivalge, uinund maa...] Praegu meenusid tädile jõulud enne Lotto ülikoolidiplomit, enne Mathildet, kui vennapoeg sõitis tema ja Racheli juurde Bostonisse, peatuma respektaablisse põlishotelli, mille ümber sadanud kolmejalased hanged moodustasid lumevangistuse unenäolise lõksu. Õhtusöögil oli Lotto mehkeldanud omale randevuu tüdrukuga naaberlauast: poisi sujuvus, Lotto ema sarnane, kui too oli noor ja kütkestav, võttis Salliel hinge kinni. Undiinlik Antoinette viirastus viivuks võsukeses. Hiljem varitses Sallie kesköötunnini, ootas rombakna all koridori lõpus, kus asusid nende toad, lõputu lumi langemas taustal ajaloolisele pargile. [...sõidab linna jõulumees...] Kaugemas otsas nagu kirbukiri kolm toateenijat kärudega, kes kõssitasid üksteise naerupahvakuid. Siis avanes tema poisu uks ja Lotto kobis lühikeste sportpükste väel koridori. Milline ilus sihvakas seljajoon, vähemasti samasugune kui emal saledana. Kaelas supelrätik; kavatses basseini ujuma minna. Plaanitud patt nii valulikult läbinähtav, et Sallie kujudes höõguvi põsi, kuidas hommikul kirendavad selle täidesaatmisest tüdruku kannikad kahhelkivivõrgustik ja Lotto põlvedel kärnad. Kellelt õppis poiss säärase enesekindluse, mõtles ta, sellal kui Lotto kahanes toateenijateni. Vennapoeg ütles midagi ja kolmik kilkas, üks nähvas kergelt kaltsuga, teine lennutas aegamisi nooruki rinna pihta sillerdavaid šokolaadikomme. [...kristalses täheöös!] Poiss püüdis kommid. Tädini kandus kõmisev naer. Ta hakkab muutuma tavaliseks, oli Sallie mõelnud. Hakkab labastuma. Sallie nägi, et kui poiss ei ole hoolas, kleebib mõni magus plika end külge ja Lotto abiellub sihitult, trajektooriks kõrgelt tasustatud palgaorjus, pere, jõulukaardid, rannamaja, pekine keskiga, lapselapsed, rahahunnik, tüdimus, surm. Privileegidest pimestatud konservatiivne truudus vanuigi. Kui Sallie nutt vaibus, avastas ta, et on üksi, et akna vahelt puhub kaelale külm tõmbus, et usterivi jätkub kahel pool, kuni piseneb koridori lõpus olematusse. [...põhjapõdrad, kaelas kuljused, on iidse saani ees!] Aga oh hiilgust! Ilmus Mathilde; ja esmamulje kiuste polnud tegu sellesinase magusa tüdrukuga, keda Sallie oli kartnud. Ta nägi Mathildes ränikivi. Laiskuse küüsist suudetakse Lotto päästa, oli Sallie mõelnud, agą siin nad nüüd olid, aastate pärast, ning Lotto oli ikka tavaline. Refrään takerdus tädi kurgus. (lk 71-72)
  • Keegi võõras, kes kiirustas nobedalt jäiseid kõnniteid pidi, heitis aknasse pilgu. Nägi laulvaid inimesi kümblemas pühadepuu puhtas ärksas valgussõõris, ja selle võõra süda jõnksatas; kujutis ei lahkunud sealt, vaid lõimus, kui ta jõudis koju, kus lapsed magasid juba voodis ja tema naine pani tõredalt kokku kolmerattalist jalgratast kruvikeerajata, mida mees oli jooksnud laenama. See püsis temaga veel kaua aega hiljemgi, kui lapsed olid rebinud kingid paberist ja hüljanud leiud pilla-palla, saanud mänguasjade jaoks liig vanaks ning jätnud vanematekodu ja lapsepõlve, nõnda et tema ja ta naine imestasid ammuli sui, millise kohutava kärmusega oli kõik juhtunud. Aastate pikku kristalliseeris teadvus lauljad keldrikorteri mahedas valguses, kujundas sellest tema veendumustes ülima õnne võrdpildi. (lk 72)
  • Kesköötund lähenes, aga lagi ei andnud Rachelile asu. Mis kuraas, et Mathilde oli lae võõbanud kuldvärviga! Ülal ereduses kajastusid nende kehad püdelate klompidena. Tuba muundas see tõesti, säras tumedate seinte kontrastiks elegantselt. Aasta kõledal viimasel päeval jäi mulje, nagu oleks üks käsi koorinud maha katuse justkui sardiinikarbi kaane ja nemad seisaksid augustikuu päikesepaistes. (lk 72)
  • Lotto mõlgutas ülakorruse maimukesest ja millisena mõjuks rase Mathilde, tagant traksis kui tütarlaps, profiilis aga, nagu oleks neelanud pudelkõrvitsa. See mõte ajas naerma. Õlapael langetatud, töllakil rind piisavalt priske isegi mehe näljase suu jaoks. Päevad, mis tõukuvad puhtusest, soojast ihupiimast; nimelt seda, täpipealt, ta tahtiski. (lk 73)
  • "Jajah, olen kuulnud," ütles Rachel. "Alguses, kui sa siia kolisid, külastas see Bridget minu meelest ka su pidusid. Tüütu piripiiga. Sa mahutasid sellesse tuppa alati miljon inimest. Ma igatsen selliseid aegu."
Lae all kummitasid pidude vaimud, nende endi nooremad minad, liiga tobukesed, et hoomata oma ekstaatilisust. (lk 74)
  • Kuhu kadusid küll kõik meie sõbrad, imestas Lotto. Need, kellega olime varem nii harjunud, jäid kaugeks. Nohikprintsid titekärudes kaksikutega, Park Slope'i hipsterlus ja käsitööõlled. Baariimpeeriumi omanik Arnie põrutas tänini venitatud kõrvatunnelite ja vanglatätokatega tüdrukuid. Natalie oli San Franciscos mingi interneti idufirma finantsdirektor; sajad hajusid üldse silmapiirilt. Sõpruskonda oli järk-järgult kärbitud. Säilinud oli vaid lülipuit, luuüdi. (lk 74)
  • "Ma ei teagi kohe," ütles Susannah parajasti tasa. "Mulle täitsa meeldib üksinda elada." Tema etendas tänini seebikas teismelist. Teismeliseks jäetakse ta tegelaskuju surmani, edasi hakkab ta mängima emasid ja abikaasasid. Naiskaraktereid määratlevad lugudes alati nende suhted.
"Mind kurvastab üksi magamine," ütles Danica. "Kui ostaks õige seksinuku, et oleks hommikul seltsim ärgata."
"Semmi mõne modelliga. Sama teeb välja," ütles Chollie.
"Peletis oled, Chollie," hoidis Danica naeru tagasi.
"Faa-faa," ütles Chollie. "Laula aga laula. Tõtt teame mõlemad." (lk 74)
  • Lotto tõusis istukile, haigutas. Oli avanud püksinööbi. Kolmkümmend, noorus on läbi. Ta tunnetas pealevajuvat pimedust, ütles: "Nonii, mu kullakesed. Inimkonna viimane aasta. Järgmisel uusaastal saabub millennium ja lennukid kukuvad taevast, arvutid plahvatavad, tuumareaktorid hakkavad tõrkuma, me näeme vaid sähvatust ja meie üle laskub piirituvalge eimiski. Finito. Otsas kogu inimeksperiment. Sestap elagem sajaga! See aasta on meie päramine!"
Ta naljatas, aga uskus ise oma juttu. Mõtles, kuidas ilma inimesteta lööb roheliselt siravas maailmas kihama kummaline elu: vastanduvate pöialdega rotid, prille kandvad ahvid ning merepõhja paleesid rajavad mutantkalad. Kuidas eksistentsi kõikehõlmavas skeemis on inimsoost tunnistaja lõppude lõpuks tarbetu. Mõtles, kuidas tema noore ema näol veikles ilmutuse küünlavalgus. "Ma nägin naise olevat joobnud pühade verest ja Jeesuse tunnistajate verest. Ma imestasin väga teda nähes,*" sosistas Lotto, ning sõbrad heitsid talle pilgu, nägid midagi hirmsat ja pöörasid pilgu ära.
Persse, ta murrab ju Racheli südame. Murrab terve see pere. Õnnetu emmeke mattus eraldusse. Sallie orjas koeralikult. Lotto uhkus oli õele arusaamatu: ainult laps võib pidada viha nii kaua, ainult laps keeldub andestamast, et vahekordi siluda. Nähes Racheli silmi tulvamas haletsust, vangutas Mathilde hiljukesi pead: Ei. Ta võib märgata. (lk 75; *Johannese Ilmutus, 17:6.)
  • "Ma tühistan su võla, kui tuled minuga kohtingule," ütles Chollie, kuum hingeõhk riivamas Danica kõrva.
"Mis asja?" kordas Danica.
"Mina olen rikas. Ja sina nurjatu," ütles Chollie. "Põrgut, miks mitte?"
"Kaheksa," ütles Mathilde.
"Sest sa ajad mind iiveldama," ütles Danica.
"Kuus. Viis. Neli," ütlesid teised. Chollie kergitas kulmu.
"Okei, olgu," ohkas Danica. (lk 76)
  • "Head 1999-ndat, mu arm," ütles Lotto Mathildele; ja sel kombel polnud nad suudelnud väga ammu. Vähemalt kuu. Lotto oli unustanud tedretähnid naise nägusal ninal. Kuidas võib unustada midagi säherdust? Miski ei lämmata armuiha tõhusamalt kui end surnuks rügav abikaasa. Või surevad unistused, mõtles ta, või pettumus.
Mathilde pea tõmbus eemale - kahanevate iiriste ränd. (lk 77)
  • Lotto jälgis, kuidas naine vingerdas magamistoas kleidi ült, et pugeda tangapüksikeste väel päevateki alla.
"Kas mäletad, uusaastaööl oli meil tavaks enne magamaheitmist seksida? Uue aasta lihalik sissepühitsus," hõikas ta naisele ukseava kaudu. Ta kaalus, kas jätkata, öelda, et tänavu võiksid nad vahest ehk lapse saada. Lotto võiks ju jääda koduseks. Oleks tema see, kes on anatoomiliselt kohastunud, oleks raseduse vältimisel juba juhtunud eksitus ning väike Lotto-pätsike küpseks praegugi tema ahjukeses. Polnud aus, et säärane ürgne rõõm on eranditult naisterahvaste päralt.
"Musikene, meil oli tavaks seksida ka prügiviimise päeval ja toidupoest tulles," ütles Mathilde.
"Kas miski on muutunud?" küsis tema.
"Me oleme vanad," ütles naine. "Me teeme seda siiski tihemini kui enamik meie abielus sõpru. Kaks korda nädalas pole paha."
"Sellest ei piisa," pomises ta.
"Ma kuulsin sind," ütles naine. Just nagu hoiaksin ma sind kuival."
Ta ohkas hingepõhjast, valmistus tõusma.
"Hüva," ütles naine. "Kui kohe voodisse tuled, tohid mind põrutada. Aga ära solvu, kui ma magama uinun."
"Juhhei. Milline ahvatlus," ütles Lotto ja istus pimeduses pudeliga edasi. (lk 77-78)
  • Ta kuulatas, kuidas naise hingamine ühtlustus norskamiseks, arutles, mismoodi oli ta sellesse punkti jõudnud. Üksildane ja purjus, moorib oma nurjumise mahlas. Triumf oli olnud tagatud. Kuidagiviisi oli ta keeranud nässu oma potentsiaali. See oli patt. Kolmekümneselt ikka veel eikeegi. Nurjumine tapab ajapikku. Temast oli veri välja lastud, nagu oleks öelnud Sallie.
[Võimalik, et me armastame teda alandlikuna rohkem.] (lk 78)
  • Täna öösel mõistis ta, miks ema mattis enese elusalt rannamajja. Kokkupuude inimestega teeb ohtlikult haiget. Ta kuulatas tumedat rütmi, mis oli tema mõtetes tagunud terve igaviku, isa surmast saadik. Pinge ja pingeleevendus. Taevast võib kukkuda lennukitükk ja muljuda ta maasse. Mingi lüliti üksainus klõpsatus ajus võib lõhkuda vooluringi. Tuua viimaks ometi õndsa kergenduse. Veresoonte lõhkemisi esines ta peres. Isa oli läinud nii järsku, neljakümne kuueselt, liiga noorena; ning Lotto ei himustanud muud kui sulgeda silmad ja leida isa sealt eest, peita pea isa rinnale, tunda isa lõhna, kuulda isasüdame sooja tüminat. On seda palju palutud? Erinevalt emast oli isa teda armastanud. Mathilde oli kinkinud talle mõndagi, tema aga oli ammutanud naise tühjaks. Kuum usk temasse oli jahtunud. Naine pöördus temast ära. Ta valmistas pettumuse. Kirevase pihta, ta kaotab naise, ja kui ta Mathilde kaotab, kui Mathilde lahkub tema juurest - sakvuajaaž näpus, õbluke seljajoon otsusekindel -, võikski ta sama hästi surnud olla. (lk 78)
  • Valu! Hommikuvalgus tungis ta silmi kui mõõk. Akna taustal Mathilde, jääpurikate pimestavas nimbuses. Üll oli naisel rääbakas kittel. Varbad punetasid külmast. Ja naise pale — mis oli sellega? Miski oli siin valesti. Silmad pundunud ja punased. Mida oli Lotto teinud? Kindlasti mingi jõleduse. Jättis võib-olla porno sülearvuti ekraanile, nõnda et Mathilde nägi, kui ärkas. Võib-olla kohutavat sorti porno, kõige hullemat sorti, võib-olla juhatas metslase uudishimu teda klikkima alatutele ussiurgetele, järjest paadunumatele, kuni tulemus oli andestamatu. Naine lahkub. Temaga on lõpp. Üksildane paksmagu, nurisünnitis, kes ei vääri hingeõhkugi. "Ära jäta mind," ütles ta. "Ma suudan end parandada."
Naine tõstis pilgu, tõusis siis ja astus üle vaiba diivani juurde, asetas arvuti lauakesele, võttis külmade pihkude vahele ta põsed.
Kittel paotus, avaldas reied — kaks magusat roosat putot. Lausa tiivulised.
"Oh, Lotto," ütles Mathilde, ja naise kohvine hingeõhk segunes tema surnud ondatra hingeõhuga, ta tajus oimukohal naise miilustavaid ripsmeid. "Sa said hakkama, musike," ütles naine.
"Millega?" küsis tema.
"See on nii hea. Ma ei teagi, miks ma üllatusin, sest muidugi on sul talenti. Sa rabelesid lihtsalt nii kaua."
"Aitäh," ütles ta. "Palun vabandust. Mis on teoksil?"
"Kust mina tean! Näidend vist. Pealkiri on "Allikal". Sa oled alustanud öösel kell 1.47. Oh, ma ei suuda uskuda, et sa kirjutasid kogu loo viie tunniga. Vaja on kolmandat vaatust. Ja keeletoimetust. Ma olen juba asja kallal. Su konarlik õigekiri pole meile kummalegi uudis."
Tema öine kirjatöö naasis fookusse. Sügavale maetud emotsioonid, tõrusarnased, seoses isaga. Ahah. (lk 79)
  • "Terve aja," ütles naine, "oli see peidus kõikide silme all. Sinu tõeline anne."
Naine istus talle kaksiratsa otsa, pusis teksad ta puusadelt.
"Mu tõeline anne," kordas tema pikkamisi. "Oli peidus."
"Sinu geniaalsus. Sinu uus elu," ütles naine. "Sa oled sündinud näitekirjanik, mu arm. Olgu tänatud jumal või kurat, aga me nuputasime selle välja." (lk 80)
  • Ent parasjagu ütles tema naine: "No terekest, söör Lancelot, olete teie vast tragi. Tooge oma piik tandrile." Ja milline kaunis viis päriselt virguda, ratsur-abikaasa sosistamas tema värskelt rüütliks ülendatud tillile, soe hingeõhk rääkimas talle, et ta on — kes õieti? Geenius. Oma kontides teadis Lotto seda ammugi. Teadis sestsaadik, kui ta oli poisipõnn, kelle deklameerimine toolil ajas täiskasvanud mehed näost roosaks ja vesistama. Aga kui kena on selline kinnitus, ja veel sedasi vormistatuna. Kuldse lae ja kuldse naise all. Heakene küll siis. Ta hakkab näitekirjanikuks. (lk 80)
  • Ta jälgis, mismoodi too Lotto, kelleks ta oli end arvanud, tõusis jumestatuna ja keskaegses rõivastuses ning lõõtsutas, vammus higine, kuna publiku püstiovatsioonid andsid väljenduse tema sisimale möirgele. Kehatu kummitus läks liialdatud kummardusega, huljus läbi suletud korteriukse igaveseks minema.
Järele oleks pidanud jääma olematus. Kuid mingisugune Lotto säilis ometi. Üks eraldiseisev, uudne tema, abikaasa all, kelle nägu libises üles mööda ta kõhtu, kes lükkas kõrvale tangapüksikeste paela, mähkudes ta ümber. Tema sõrmed vedasid lahti naise kitli, paljastasid rindade tibulinnud, naise kallakil lõug sihtis nende kehade ähmast peegeldust ülal. Naine ütles: "Oh jumal," poksis rusikatega ta rinnakorvi, ütles: "Nüüd oled sa Lancelot. Mitte enam Lotto. Lotto on lapsenimi, sina aga pole laps. Sa oled Lancelot Satterwhite, kuradima geniaalne näitekirjanik. Me saavutame selle."
Juhul kui see tähendab, et tema naine naeratab talle blondide ripsmete tagant jälle, tema naine, kes kappas temaga praegu nagu ratsavõistluste medalist, suudab ta muutuda. Suudab täita naise soovi. Nurjunud näitlejat pole enam. On potentsiaalne näitekirjanik. Temas kerkis tunne, justkui avastanuks ta akna valguseta konkus, kuhu oli lukustatud. Ehkki iselaadi kaotusvalu püsis. Selle tõrjumiseks sulges ta silmad, et liikuda pimesi suunas, mida esialgu oskas näha selgelt vaid Mathilde. (lk 80-81)
  • "Kas sõjaloo pealkiri on "Kirgastus"?" küsis produtsent.
"Mind akrediteeriti Afganistani merejalaväekorpuse juurde," ütles Lotto. "Kaks nädalat kartsin ma iga hetk surma. Ja kuna ma ei surnud, tundsin õnnistust igas hetkes. Kuigi hülgasin religiooni juba lapsena. Usu või ära usu, see pealkiri on kohane." (lk 90-91)
  • Külmas päikesepaistes upitasid tulivõhad nina alles kahutavast porist. Lotto pikutas, jälgis maailma ärkamist-tärkamist. Nende abielu oli kestnud seitseteist aastat; Mathilde elas mehe südame sügavaimas sopis. Mõnikord tähendas see mehele esmase heiastusena abikaasat ja mitte Mathildet, leemekulbi liigutajat ja mitte teda ennast. Abstraktsiooni lihast ja luust olendi asemel. Täna oli siiski teisiti. Kui ta astus verandal lähemale, nägi mees ühtäkki Mathildet. Tumedat sundi, mis oli tema keskpunkt. Nägi tema piitsa plaksumas hellalt-hellalt, et mees pöörleks värtnana.
Ta asetas külma käe kõhule, mida talvekahvatust pagendav mees peesitas päikeses.
"Edevus," ütles ta.
"Näitleja näitekirjaniku nahas," lausus Lotto nukralt. "Edevusest ei vabane ma ilmaski."
"Tühja kah. See oled ju sina," ütles Mathilde. "Sinu meeleheitlik soov on, et võhivõõrad sind armastaksid. Et sind nähtaks."
"Sina näed mind," ütles mees, kuulates naudinguga oma äsjaste mõtete kaja.
"Mina näen," nõustus naine. (lk 92)
  • Autos imetles Lancelot Mathildet: milline sile pale on naisel, noolitav otsekui vanillijäätise pall. Poleks tema vasakut kehapoolt vaid ootamatult betooni valatud, viskuks ta üle käsipiduri, et kohelda naist, nagu lehm kohtleb soolakivi. (lk 95)
  • "Lapsed on mölakad," ütles ta. "Olgu nad õnnistatud. Meilegi kuluks paar tükki ära, M. Kuna sa põetad mind nüüd kogu suve, on sul mu kehaga vaba voli, ja selles iharas fluidumis sigitamegi ehk ühe magusa pambu." Nad ei kasutanud rasestumisvastaseid vahendeid, mingit puuet aga ei kahtlustatud kummalgi. Viga oli selgelt vedamises ja õiges ajastuses. Kõrgendatud meeleoluta oleks ta käitunud ettevaatlikumalt, suhtunud vaikse tundlikkusega stoilisse igatsusse, mida tajus naises alati, kui tõstatas antud teema.
"Sinu rohud on päris priimad, mis?" lausus naine. "Nii näikse."
"On aeg," ütles tema. "Aeg oli ammugi. Praegu on meil maja ja natuke pappi, sina oled veel viljakas. Ega mina tea, äkki kisuvad su munarakud juba kipra. Nelikümmend. Me riskime väsinud vedrudega lapse peas. Kuigi loll laps polekski ehk väga halb. Taibukad teevad minekut, kohe kui põgeneda suudavad. Juhmid püsivad kauem pesas. Teisest küljest, kui jokutada liiga kaua, lõikame talle pitsasid lahti, kuni oleme üheksakümmend kolm. Ei, selle asjaga on tuli takus. Kui koju saame, rasestan su tuhatnelja."
"Kõige romantilisem jutt, mida olen kuulnud," ütles naine. (lk 95-96)
  • Järsku vajus ta istuma. Palav niiskus vallutas silmad: mäherdune ilu, mäherdune jalustrabav vedamine. Ning samuti valu, tunginud sügavikust äsja pinnale otsekui tuumaallveelaev. (lk 96)
  • Naine suudles ta laupa, toetas sinna oma jahutava põse. Ütles: "Sul on palavik. Ma otsin sulle ühe võlutableti," ning mees oli sunnitud kannatama kärsitust, naise kohmitsemist kraanivee, pudelikese korgi ja vatitupsuga, kuni oblaat lahustus ta keelel hiilguseks. (lk 97)
  • Ta oleks meeleldi helistanud emale, et Antoinette'i magus hääl teda paitaks, kuid vaatas selle asemel sülearvutist dokumentaali Krakatau kohta. Kujudes vulkaanituhaga kaetud maailma. Just nagu oleks keegi hullunud lapsuke võtnud ja sodinud maastiku mustjashalliks: ojad tahmunud, puud puhvis sõmerast tuhast, kingud libedalt õliläikesed. Kehastunud Hades. Karistuse väljad, kisendused öös, asfodeelide aasad. Surnute kondiklõbin.
Ta peesiskles õuduses. Püherdas murtud mehena oma õnnetuses. Ei saanud salata, mandumiseski oli peidus isevärki rõõm. (lk 97)
  • "Hakka kirjutama," kamandas naine.
"Inspiratsiooni pole," kurtis tema.
"Siis kirjuta essee," ütles naine.
"Esseed on luparditele," ütles tema.
"Eks kirjuta näidend sellest, kuidas sa vihkad maailma," ütles naine.
"Ma ei vihka maailma. Maailm vihkab mind," ütles tema.
"Tönn-tönn," naeris naine.
Mathilde ei tea ju, mõtles ta. Ära karista teda. Näidendid ei sünni suvaliselt. Et need kukuksid õigesti välja, on tarvis kuuma kihelust ja pakilist tulva. Ta läkitas valuliku naeratuse, rüüpas otse pudelist.
"Kas sa jood, kuna oled kurb, või selleks, et mulle oma kurbust näidata?" küsis naine.
Pihtas-põhjas. (lk 98-99)
  • "Pidutseks ehk neljandal juulil," ütles naine.
"Ei," ütles tema.
"Ma ei küsinud sult luba," ütles naine.
Ning kolm päeva hiljem, nagu nõiaväel, ümbritsesid teda küpsev šašlõkk, ja mitmevärvilised säraküünlad pildusid sädemeid laste hunnitutes, kappasid meenutavates käekestes, nad lippasid ringi aakritel, mida Mathilde oli möirgava murutraktoriga isiklikult püganud. Minu kõikvõimas imenaine, mõtles ta, kuid edasi meenus talle, et see värskelt lõigatud rohu lõhn on tegelikult taimede olfaktoorne kisendus.
Tellitud oli õllevaat, vardas grillid maisitõlvikuid ja taimevorste, olid arbuusid, ja kalbes sügava dekolteega kleidis Mathilde nägi välja ülemeeleliselt kaunis, nühkides pead mehe lõua alla kaelasuudluste saatel, nõnda kandis ta õhtu lõpuni kõril huulepulga punast haavasarnast jälge. (lk 99)
  • Peohääled, taevasse lartsatasid ilutulestiku vesivillid. [Surmamõistetud tähistavad rahu taevaste pommiplahvatustega.] (lk 100)
  • Ta läks tualettruumi, kus teda uimastasid eredad tuled, tema õhetavate põskede ja ortooside peegelpilt, pühkis seal muige näolt ning vahtis allesjäänud lotendavat maski. Maise elu poolel rajal. Madalal häälel ütles ta: "Nel mezzo del camin del nostro vita, mi ritrovai per una selva oscura, ché la diritta via era smarrita."* Ta oli naeruväärt. Melanhoolne ja pretensioonikas ühekorraga. Pretenhoolne. Melansioonikas. Surkis kuuenda raseduskuu mõõtu vatsa, mis kummus taljekohas. Chollie oli sõpra nähes kohe küsinud: "Oled ikka kombes, kamraad? Sa hakkad kuidagi tüsedaks muutuma."
"Halloo, pada," vastas Lancelot. "Ära sõima katelt," ja tõsi mis tõsi, ka Chollie nelisajadollarilise särgi nööpe pungitas pugu. Ent samas polnud Chollie iialgi olnud ilus poiss; Lanceloti kukkumine oli toimunud palju kõrgemalt. Danica, Chollie raha eest ostetud šikis ühe õlaga disainerkleidis, ütles: "Jäta ta rahule, Choll. Tema keha on katki kuni väikese varbani. Ainuke aeg elus, kui meesterahvas tohibki tüseneda." (lk 100; "Just meie maise elu poolel rajal/end äkki leidsin keset sünget metsa/sest õigelt teelt ma olin eksi läinud". Dante Alighieri. Jumalik komöödia. Põrgu, I laul. Tlk Harald Rajamets. Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2011.)
  • Lottot tülgastas, et mõned suudavad suhtuda abielu institutsiooni nii odavalt.
Selle tülgastusega ja surmani, surmani muserdatuna tõusis Lancelot, et panna uuesti riidesse. Kargutagu pealegi nagu küülikud, kuni annavad kurnatusest otsad, aga ta ei luba inimestel ennast ja Mathildet sarjata. Milline mõnitus, kui sind haletsevad sihukesed kärbsed. Abielurikkujad. Kärbestest hullemad. (lk 101)
  • "Kui aus olla," tunnistas tema, "peitis mu naeratus tüütust."
Naine pöördus kissis silmi. Kukutas õlgadelt kleidi, mis valgus põrandale. Oli kleidi all alasti. "Ennäe, mida mina peitsin," ütles naine.
"Enam ei ole tüütu," ütles tema.
"Tüüta mind, kallis," ütles temake. "Oma tüüaka tüükaga."
"Nagu tüügassiga," ütles tema. Ent temakese meelehärmiks oli ta rohkem nagu loiuvõitu põrsas, kes suigatab nisa ääres. (lk 102)
  • Vuhinal kihutas ta edasi allamäge. Elu minetas tema jaoks maitse. Kipslahased eemaldati, aga keha vasak külg oli õrnroosa ja närb, koed sarnanesid ülekeenud munanuudlitega. Katmata seisis ta vaatluseks Mathilde ette; naine sulges ühe silma. "Pooljumal," ütles naine. Ja sulges teise. "Pätakas." Tema puhkes naerma, kuid ta edevus oli hoobi saanud. (lk 102)
  • Lähenes keskpäev. Ta hoidus liigutamast, kuulatles, kuidas Mathilde hiilib magamistoa uksest sisse. Siis kerkis vooditekk ning külje all asus siplema mingi nässakas pehmus, mis lakkus teda lõuast nosplini.
Ta naeris laginal, nähes armsat läkiläkitaolist nägu, silmad peas ja kolmnurksed kõrvad sametised.
"Oh sind," ütles ta kutsikale. Tõstis pilgu Mathilde poole ega saanud parata, silmi tungisid palavad pisarad.
"Aitäh," ütles ta.
"See on emane shiba inu," ütles Mathilde ja puges mehe kõrvale. "Mis nime paned?"
Koer, oli tal tahtmine öelda. Ta oli alati tahtnud koera Koeraks hüüda. See oli meta. Oli koomiline.
Kuid veidral, erutaval kombel pudenes ta suust sõna Jumal.
"Jumal. Rõõm kohtuda, Jumal," ütles naine. Korjas kutsika sülle ja vaatas näkku. "Kõige arukam epistemoloogia, mida olen eales kuulnud." (lk 103)
  • Kutsikas ravib paljutki, kuigi ravi on lühiajaline. Nädalakese oli ta üldjoontes taas õnnelik. Sedavõrd, vaimustas teda Jumala näljane nohin, kutsika viis tõsta iga krõbuskikuulike söömiseks kausist välja tema jalalabale. Püüdlikkus, millega kutsikas kõõlus tagajalgadel, saba lipuvardana kikkis, pisike punnitav urruauk praokil, ning filosoofiline silmavidutus junni tehes. Kuidas kutsikas istus tema seltsis, järas vaikselt ta püksisäärt, sellal kui ta pikutas ja uneles murule laotatud vaibal selili. Kuidas ta peopesa riivas alati midagi pehmet niipea, kui ta hõikas: "Jumal!", mis kõlas küll teise piiblikäsu rikkumisena, aga võta näpust, see oli pärisnimi. Teda valdas heameel, kui tema pöidlapadjakest naksasid tillukesed nõelteravad hambad. Kime hädakisagi, kui kutsikas mässis enese jalutusrihma keerdudesse või asetati ööseks asemekasti, ajas ta naerma.
Tema armastus koera vastu ei kadunud teps; üksnes selle maagia kahvatus argipäeva survel. Jumal ei suutnud sillata kuristikku, mis lahutas eraklikku elu murtud mehena tema mäletatud ja igatsetud suurlinnaelust: intervjuudest, õhtusöökidest restoranides, äratundvatest pilkudest metroos. Ei suutnud põimida kiiremini kokku ta konte ega tervendada väikese kärme keelekese abil kõiki haavu. Koerad, sõnatud, suudavad oma peremehi-perenaisi vaid peegeldada. Saatuslikud lüngad inimestes pole nende süü. (lk 103-104)
  • Sees valitses jahedus, neid tervitas valgejuukseliste meri. "Vaata ette," sosistas Mathilde talle kõrva. "Vanurid. Surelikkus on nakkav. Ära hinga sügavalt." (lk 105)
  • Keelpillide häälestamise õrnad aeglased ebaakordid. Seda ootusärevat libamuusikat, mõtiskles ta, võiksin ma kuulata tundide kaupa ning lahkuda siit kosutatud tundega.
Ooperiteatri väravad libisesid päevavalguse vastu kinni, sosinad sumbusid, esile astunud dirigent tõstis käsivarred. Kui need alla sööstsid, kohus sealt üles — mis asi? Mitte otseselt muusika. Heli. Kriipiv, kummastav, metsik; ja ikkagi lahenes kakofoonia tasapisi iselaadseks meloodiaks. Ettepoole naaldunud, sulges ta silmad ja tundis, kuidas too heli pesi temast pikkamööda läinud nädalatel siginenud seenhallituse.
Ooperi pealkiri oli "Nero". Ehkki Rooma põlemise lugu, ei leidnud tulekahju aset laval, ja too Nero polnudki keiser, vaid hoopis Nero teisik, veinikeldrite vardja Nero, välimuse poolest keisri kaksikvend, kes elas palees kui kuninga kass. See ei olnudki niivõrd lugu, kui sügavikust pinnale ujuv võimas olevus; pigem ootamatult kuuldav lainetõus kui narratiiv. Lanceloti pea pööritas värtnana. Nõnda mõjub tõeline kirgastus. Lööb su oimetuks. (lk 105)
  • Ta veetis terve õhtu, lugedes ooperi helilooja kohta, mida vähegi leidis.
Keegi Leo Sen. Lõuna-Aasia Liignimi, tuletis 'sõjaväge' tähistavast sanskriti sõnast, nimega tunnustati auväärsete tegude sooritajaid. Elupaik Nova Scotia. Küllaltki uus komponist, kelle teoseid esitati alles kuuendat aastat, ja võrdlemisi noor. Vanus ebaselge, kuna veebis ei olnud Leo Seni fotosid; kõigest kahe aasta tagune CV ja näpuotsaga ülistusi loomingu aadressil. New York Times loetles teda põnevaimate välisheliloojate hulgas, Opera News pühendas kaks lõiku teosele pealkirjaga "Paracelsus". Mingil amatöörlikul võrguküljel oli paar audioklippi poolikust teosest, kuid aastast 2004, nii ammusest ajast, et see võis olla ka tudengiperioodi töö. Niipaljukest kui isik suudab internetis kummituseks jääda, oli Leo Sen sellega hakkama saanud.
Lancelotile kangastus geeniusest eremiit. Metslasepilguga monomaan, hullunud omaenese talendist või pigem autismi kalduv. Hatuse habemega. Niudevööga. Seltskondlikult ebapädev. Süda nagu elajal. Lancelot läkitas e-kirju arvukatele tuttavatele uurimaks, kas nood tunnevad Seni. Ei tundnud ainsamgi hing. (lk 107)
  • Kas juba september? Nii ruttu? Puudelt rabises lehti. Jumal kasvatas selga koheva aluskarvalise kasuka. Lancelot lonkas kõndides veel nõrgukest jalga. Kuna tema nartsissism oli üüratu, näis talle, nagu matkiks maailm oma ebalevas tinglikkuses tema keha. (lk 108)
  • Ühel varasel oktoobripäeval, kui sügisene õhk oli vilu, õnnestus tal siiski Leo Sen telefonile saada. Hääl ei olnud ootuspärane. Mahe ja kõhklev, briti aktsendiga, mis üllatas teda esmalt; ehkki järele mõeldes, noh, Indiat ju koloniseeriti; haritud klasside kõnepruuki iseloomustavad kahtlemata BBC lihvitud häälikud. On see temast rassistlik? Ta polnud kindel.
"Kas te ütlesite Lancelot Satterwhite?" küsis Leo Sen. "Kui erutav."
"Erutatud olen hoopis mina," ütles Lancelot ebamugavalt valjusti. Ta oli seda jutuajamist kujutlenud nõnda tihti, et kummaline oli praegu kuulda mahedat häält talle esimesena imetlust avaldamas. Ta oli oletanud, et kolkageenius Leo Seni ärritab inimkontakt. Leo Sen selgitaski, et elab internetiühenduseta saarel, kus telefon töötab vaid juhul, kui keegi ümberkaudne võtab parajasti toru. See on mõttekaaslaste kogukond. Taotletakse igapäevast töösse süvenemist, meditatiivseid mõlgutusi.
"Jätab mungakloostri mulje," ütles Lancelot.
"Või nunnakloostri," ütles Leo. "Ka selline tunne on mõnikord." (lk 108)
  • "Kiiksuga?" küsis naine. "Süngelt naljakas? Üldiselt ei mõtle inimesed ooperist kui millestki naljakast. Mõeldakse pakse primadonnasid, pühalikkust, nibelungide mõrsjaid, naisi, kes tapavad end tublide meeste armastuse pärast."
"Aga ooperis on olemas kauaaegne huumoritraditsioon. Opera buffa. Vanasti oli see masside levinumaid meelelahutusi. Tore oleks see jälle demokratiseerida, muuta rahva seas populaarseks. Las postiljon leelutab seda kirju laiali kandes. Tema väike sinine vormikuub mõjub, nagu peidaks imekaunist häält." (lk 110)
  • [Lotto:] "Sinu meelest ei oska ma nalja teha?”
[Mathilde:] "Minu meelest oled sa kangesti koomiline. Samas ei pea ma kuigi koomiliseks sinu loomingut." (lk 110-111)
  • "Mul on teismelise tunne, kes seab sammud talveballile, kikilips kaelas ja särp vööl," ütles ta.
"Noh, mu arm, mõningail inimestel on selline tunne, kui nad kohtavad sind," ütles Mathilde hellalt-hellalt. (lk 111)
  • Üksindus! Akende taga jälgis teda hämarduv mets. Kuna õhtusöögini oli aega, vihtus ta viguri mõttes kätekõverdusi. Pakkis lahti märkmikud ja kirjutusvahendid. Astus õue majakest ümbritsevale sõõrjale sissesõiduteele, tiris juuripidi maast sõnajala, istutas meresinisesse valge lemmemustriga kruusi ja paigutas kaminasimsile, kuigi selle nurgad kooldusid juba toa ootamatus palavuses. (lk 112)
  • Mõlemad naersid südamest. Ligi kakskümmend ühist aastat, ja kui lõõmav kihk oligi asendunud sooja huumoriga, siis oli see küll vähem metsik, aga hõlpsam alal hoida. (lk 112)
  • Need inimesed olid ilusad! Arusaamatu, miks sabistas ta ennist niiviisi. Too kuulus käharsoenguga poetess, kes näitas peopesas kõigile tsikaadi täiuslikku kesta. Too kaksikutega sarnanev Saksa abielupaar, identsete raamimata prillidega, juuksed kui une pealt vikatiga lõigatud. Too punapäine poiss, vaevu tudengieast väljas, äkkroosade halvava arglikkuse hoogudega — selgelt luuletaja. Too blond romaanikirjanik — atleetlik ja kobe, paljunejakõhu ja lillatavate kottis silmaaluste kiuste. Kaugeltki mitte Mathilde tase, kuid piisavalt noor, et Mathildel võiks sellest loomuldasa vesi ahjus olla. Küünarvarred valged ja veetlevad, nagu poleerkuusepuidust voolitud. Kunagi ennemuiste, kui teda pimestas iga naise erilaadne ilu, olnuks talle sellistest küünarvartest küll, ja viivuks pöörduski tagasi nooruslik Lotto - seksikas peni imetamisorgias kesk romaanikirjaniku kumerat, hõbedaste venitusarmidega vatsa. Veetlev, tõesti. Ta ulatas veekarahvini, peletas kujutluspildi keharaputusega. (lk 113)
  • Teda uudistanud nooruke afroameerika režissöör küsis: "Satterwhite? Ma lõpetasin hiljuti Vassari. Seal oli Satterwhite'i nimeline hoone," ning Lancelot võpatas pisut ja ohkas. Ta oli olnud ebameeldivalt jahmunud, kui külastas tänavu kevadel oma alma mater'it loengu pidamiseks, dekaan aga tõusis püsti ja teadustas sissejuhatava kiidukõne käigus, et Lanceloti perekond oli annetanud koolile ühiselamu. Lotto pani kaks ja kaks kokku: ta mäletas, kuidas oli leidnud lõpuaktuse nädalavahetusel üüratu maapinnasüvendi ees, kus liikusid buldooserid, seismas Sallie, diktaatorinäoga ja seelik lehvimas vastu kõhnu sääri. Tädi põimis käe ta käevangu ning juhtis ta minema. Oli tõsi, et ta polnud kandideerinud muudesse koolidesse ja immatrikuleerimiskiri postitati väidetavalt tema Florida-koju; ta ise ei näinudki seda. Juhul kui mängus oli sohk, kirendasid sel Antoinette'i näpujäljed. "Ah soo," ütles ta režissöörile, kes vahtis Lancelotti kummaliselt. Näoilme oli ta vististi reetnud. "Sugulusside puudub." (lk 113-114)
  • Lancelot keeras sarmikraani lahti. "Mis on te nimi? Teie valdkond?" küsitles ta ükshaaval.
Kunstiinimesed! Nartsissistid! Kes looritas seda paremini, kes halvemini, aga nad seisid nagu lapsed palliplatsi serval, sõrm suus, jälgides kaaslasi päranisilmi, kuniks neid valiti ükshaaval mängu. Rääkima õhutatuna tabas kõiki salamisi kergendus, et adutud on nende tähtsust. Et tähtsaim isik toas on näinud neis võrdväärselt tähtsaid isikuid. Ehkki ainult potentsiaalselt. Ehkki ainult tulevikus. Sest kuigi ta muheles teiste suunas nagu lahke ilmasammas, teadis Lancelot, et ainuke tõeline kunstnik selles asutuses on tema. (lk 114-115)
  • "Te seisite ja vaikisite kogu aja!" imestas Lancelot. "Tegite mind narriks!"
Leo ütles õlgu kehitades: "Ma lõbutsesin. Tahtsin näha oma libretisti inimesena."
"Aga, vabandage väga, teie ei saa olla helilooja. Te olete ju lasteaialaps," ütles Lsuicelot.
"Kakskümmend kuus," ütles Leo. "Mähkmeeast ammugi väljas." Kroonilise punastaja kohta kõlas noormehe hääl teravalt.
"Te ei vasta üldse ootustele," ütles Lancelot.
Ägestunud Leo pilgutas silmi. Värvivarjundiks vihane vähk. "Minu arvates on see vahva. Keda huvitavad teiste ootused?"
"Mind mitte," ütles Lancelot.
"Ega mindki," ütles Leo. Ta mõõtis Lancelotti pilguga värsilahu jagu ja lõdvestus lõpuks, näol kiivas naeratus. (lk 115)
  • Tänavusuvine ooper oli sündinud maadlusest närvutavat laadi kurbusega, paanikast välismaailma möirgava sissetungi üle. "Tavaliselt päästab mind sellest just töö," ütles Leo. "Muusika sõdib minus, kuni oleme mõlemad tundmusteks liig kurnatud."
"Tean täpselt, mida te silmas peate. See on nagu Jaakobi heitlus Jumalaga," ütles Lancelot. "Või Jeesuse heitlus kiusajaga kõrbes."
"Ma olen ateist. Aga mõlemad müüdid meeldivad mulle," ütles Leo naerma puhkedes. (lk 116)
  • Tema ainuke ekstravagantsus oli jalgpall, loomulikult Euroopa, mitte Ameerika variant, ning pöialt hoidis ta Tottenhamile. Sest ennäe, ta juudisoost ema armastas tõika, et antisemiitlike loosungite vastu võitlev Tottenham tituleeris end Heebrea Armeeks, Iisraeli Lasteks. Minu jaoks, rääkis Leo, oli küsimus pealekauba nimes, nii meetrilises ja tuumakas. Tottenham Hotspur - otsekui tilluke laul. Saare kogukonnakeskuses leidus televiisor, längus satelliidipann katusel põhiliselt hädajuhtumeiks, kuid Leo Seni kirglikule vutiarmastusele tehti erand.
"Poisipõlves vihkasin ma viiulit," ütles Leo, "kuni isa sundis mind komponeerima pala telekast käiva matši saatel. Tottenham-Manchester, meie omad olid kaotusseisus. Ja ühtäkki, sedaaegu kui ma mängisin, kasvas mu emotsioon, mis seni oli sügav ka muusikata, isegi sügavamaks. Paine ja joovastus. Minu otsustav hetk, edaspidi taotlesin vaid selle taasloomist. Pala nimetasin ma Audere est Facere." Ta puhkes taas naerma.
"Tegemise julgus," tõlkis Lotto.
"Tottenhami moto. Samuti hea lipukiri kunstiinimesele." (lk 116)
  • Leo Sen ütles: "Minu elu on ilus."
Lancelot nägi, et see on tõsi. Ta oli piisaval määral formalist, et mõista taolise nõudliku eluviisi veetlust, kui palju metsikut pinget suudetakse nõnda sisimast ammutada. Leo ärkab aoaegu, vaatega merelindudele külmal ookeanil, hommikueineks värsked marjad ja kitsepiimajogurt, joob kohalikku ravimtaimetõmmist, mustades luitelompides sinikrabid, uinumise taustaks tuuleroosk ja lainete rütmiline kohin karmidel kaljudel. Lõunasse avanevate akende all kumavad salativõrsed. Tsölibaat ja tempereeritud mõõdukus, milles seisneb Leo väline elu lakkamatu külmetamise tingimustes. Seespool hõõgumas muusikapalavik.
"Ma aimasin, et te olete askeet," ütles Lancelot. "Aga mõtlesin metslasehabemega askeeti, kes kütib odaga kalu, niudevöö väel. Ja safrankollases turbanis." Ta muigas.
"Teie jällegi," ütles Leo, "olete alati olnud lodev. Teie loomingust saab see selgeks. Riske lubavad teil võtta privileegid. Teie elus on austrid, šampanja, rannamajad. Teid poputatakse. Pesamuna tänase päevani." (lk 117)
Torkest küll haavunud, möönis Lancelot: "Tõsi mis tõsi. Poleks mul päitseid, kaaluksin kolmsada viiskümmend naela ja lööksin lulli. Kuid mu naine hoiab mind ohjes. Käsib iga päev sportida. Keelab hommikuse napsi." (lk 117)
  • "Aa," ütles Leo, piieldes oma hiiglasekäsi. "Teil on seega naine?"
Nende sõnade toon. Nojah. Lanceloti ettekujutuste kaardipakk paisati veel kord vägisi segamini.
"Mul on naine," ütles Lancelot. "Mathilde. Pühak. Üks puhtamaid hingi, keda olen eales kohanud. Moraalselt rikkumatu, ei valeta, ei salli lollusi. Ma ei tea kedagi teist, kes oleks jäänud neitsiks kuni pulmaeelse ajani, aga Mathilde jäi. Tema meelest on ebaõiglane lasta võõrastel meie tagant koristada, mistõttu ta koristab maja ise, ehkki me jaksaksime palgata majapidaja. Ta talitab kõik. Kõik viimseni. Kirjutatud teosed võlgnen ma esmajoones talle."
"Nii et ülev armastuslugu," ütles Leo kergel toonil. "Aga pühakuga elamine väsitab."
Lancelot mõtles oma kõrget kasvu naisele, kelle blond juukselõõm valendas. "See väsitab," möönis ta. (lk 117)
  • Ilmutus avaldubki kiht-kihilt, nagu kooriks lahti sibulat. Jõudnud südamikuni, leiad alles sealt tõelise sõbra. (lk 118)
  • Hääletuks tardunud järv kaes talle perra. Pinnal vihmatibade rõugearmid. (lk 118)
  • "Läki," ütles Lancelot. "Ideid on mul miljon. Need keevad mu sees üle. Et neist eemale pääseda, olin sunnitud minema jalutama, aga ideedega on see häda, et mida rohkem sa jalutad, seda rohkem neid tekib. Sest nemad paljunevad ajukäärudes." (lk 120)
  • Loomingulise trombi viiendal päeval ärkas Lancelot armetul sombusel koidikul, võttis jalgratta ja kurseeris künkast alla kohaliku linnakese ujulasse.
Vesi parandas kõik. Ta oli kehv ujuja, aga summimine aitas; iga ringiga veetis ta järjest kauem lihtsalt vee all liueldes. Vesi uhtus ja rahustas teda, tõi tagasi meeleseisundi, milles ta oli loomekülasse saabunud. Vahest oli põhjuseks hapnikuvaegus. Vahest oli tema loikamlik keha viimaks saanud end välja elada, eriti pealesunnitud tsölibaadi tingimustes. Või vahest lahustas tema ängid pelk kurnatus? [Vale. Saadetud kingi oleks ta pidanud ära tundma.] Siiski, jõudnud basseini lõppu, puudutanud seina ja vinnanud enese üles, teadis ta, milline tuleb ooperi sisu. See kerkis tema ette helkivana, ehtsamana veepinnast, millel see hällis. (lk 122)
  • Muusikat ei olnud Leo seni kirjutama hakanud, küll aga oli joonistanud köögist näpatud rasvapaberile. Nood joonistused kooldusid seintel ringiratast — ornamenteeritud eskiisid, poisi enda. kõhetu noolja keha pikendid. Leo põrmustav lõuakuju profiilis; poisi komme sõrmeküüned sirpjaks näsida, tore särav juus, mis laskus alla kaelakondini. Poisi lõhn, ligilähedalt puhas ja karske, valastatud. [Neid, kes sünnivad muusika jaoks, armastatakse enim. Nende kehad on vaid hingele anumaks; parim neis on muusika, kõik muu tühipaljas instrument — tühipaljas liha.] (lk 124)
  • Lotto ei unustanud abikaasat, kuid tema naine eksisteeris alalisel, muutumatul tasandil, mille elurütm oli tal kontides. Seda, kus naine parajasti viibib, suutis ta prognoosida kas või minuti pealt. [Praegu klopib omleti tarvis mune; praegu matkab krudisevatel põldudel salakesi tiigi äärde suitsu kimuma, nagu vihasena ikka.] Aga Lanceloti eksistentsitasand oli olevik - säherdune, milles talle tuttav kõiksus ja temagi olid pööratud pahempidi, milles ennustatavus oli varisenud koost. (lk 127)
  • Lancelot kuumutas taldrikul tofukastet, kartuliputru ja rohelisi ube. Eine keskel liitus temaga keegi haisev keskmiselt kurt helilooja, kel nõrgus waltwhitmanlikku habemesse ila. Silmad lõhkenud veresoontest roosad, suhtles mees põhiliselt mühatuste kaudu, jõllitades Lancelotti julmalt nagu sikk. Lõõpimiseks vesdes Lancelot mehega ühepoolselt.
"Jõhvikamoosi?" küsis Lancelot ja rookis taldrikule väikese koguse. Vastas mühatus.
"Mis te räägite? Teie parim tänupüha, hotellis Ritz 1932. aastal?" Vastas mühatus.
"Kellega?" Mühatus. "Tõsijutt? Hämmastav. Kas tõesti kuningapere?" Mühatus. "Teie ja printsess Margaret tegite sõjapäevil... tohoh! Ma ei teadnudki, semu, et seda va asja harrastati nii vanasti." Mühin, mühin, mühatus. (lk 128)
  • Ta ärkas tavalisel ajal, lõdisedes, ja kui ta tahtis kohvivett keeta, polnud kütet ega elektrit. Mets teispool kardinaid võinuks koosneda klaasist, nõnda sädeles see kuu viimastes kiirtes. Öö sügavuses settinud jääkiht sarnanes põldudel ja puudel vaiguga. Ta oli olnud nii purjus, et teda ei äratanud vägevategi okste murdumine, mis vedelesid ümberringi pimedusse kukkunult, rabatud kui varitsuseohvritest sõdurid. Vaevaliselt lükkas Lancelot lahti majakese rulooga ukse. Ta tegi ühe enesekindla sammu õuejääle, ja ehkki viivu libises ta nõtkelt, arabeski sooritav nõrk jalg pikalt taga, kraapsas parem varvas kivi, pidurdades jala libisemise, keha liikus edasi, ta pöörles värtnana ning prantsatas sedavõrd ägedalt sabakondile, et oli sunnitud veerema küljeli ja krigistama hambaid. Kaua oigas ta valudes. Püsti ukerdades kleepus põsk jääl, ta rebestas pealmisi nahakudesid, ja kui ta puudutas marrastust, said sõrmeotsad natuke veriseks.
Mägironijana tõngus ta käsikaudu taas verandale ja majakesse, kus ta lebas põrandal ja hingeldas. Vana hea pakasetaat, mõtles ta. Õigus oli neil, kes ütlesid, et maailm lõpeb jääs. [Nad eksisid. See lõpeb tules.] (lk 130-131)
  • Siin ta nüüd nälgib. Riiulil üksainus õun — lõunasöögi jäänuk — Mathilde pakitud karp kõhnade inimeste teraviljabatoone ja viimane kiirnuudlitops. Põsk jooksutab ta verest tühjaks. Sabakondi mõra läheb tema sees riknema. Elekter on ära, aga kõik küttepuud põletas ta eileõhtuses aplusehoos — ta külmub surnuks. Samuti puudub tal kohv, mistõttu osutuvad tõeliseks tragöödiaks kofeiinivõõrutusnähud. Ta mähkus leitud rõivakodinatesse, sidus pleedi keebiks. Mütsitäiteks pani ta pähe sülearvuti koti. Suur nagu kubujuss, tõstis ta jalad voodile ja pistis kinni terve karbi batoone. Pärast söömingut teadis ta, et see oli viga, sest need maitsesid nagu kolmeks aastaks puhmastesse kadunud tennisepallid. Takkapihta sisaldas iga teraviljabatoon 83 protsenti kiudainete päevanormist, järelikult oli ta äsja manustanud 498 protsenti päevaseid kiudaineid — vermed sisikonnas tapavad ta kiiremini kui verejooks või külm. (lk 131)
  • "Ah jaa," ütles Blaine. "Leo tänas ja keeldus, puid oli tal küllaga, ta näitas pähklivõile, leivapätsile ja veekannule ja eelistas tööd mitte katkestada. Minu meelest oli sinnajäämine kahjutu. Heldeke. Kas ma eksisin?"
Ei, ei, ei, kinnitas Lancelot. Kuid mõtles endamisi: Jah, see on õudne, inimest ei tohi jätta üksinda pakasega rinda pistma, kas te ei ole kunagi lugenud Shackletonist ega Tema Majesteedi laevast Endurance? Liustikud ja kannibalism. Voi muinasjutte, milles talviti koputavad uksele laanetrollid? Töötades öötunnil, kuuleb Leo ukse juures liikumist, suundub paljajalu asja uurima, ja väluserva puude vahelt kõlab mahedat ebamaist laulu, ja intrigeeritud Leo sammubki põgusalt külma kätte ja uks sulgub tema järel. Tuppa sibanud trollid lukustavad ukse, ja kuidas ta ka ei püüaks, ei pääse ta enam kuratlikult palava tule äärde, tuppa, kus löövad tantsu alasti metsalised, sellal kui noormees kössitab ukse najal nagu Anderseni väike tikumüüja, kauge õnne nägemustesse hääbudes, kuni hingamine vaibub olematuks. Jäätumine. Surm! Vaene Leo, jäigastunud laip sinise varjundites. Kuigi tänu kunstiinimestest kumavale kergendusele ja kaminate lõõsale valitses kolooniakeskuses troopika, judises Lancelot ometi. (lk 132)
  • Lancelot pruukis korduvalt lõhnaõli, raseeris korduvalt lõuga. Ihu oli ta kuuma duši all küürinud toll-tollilt. Tõsise suuga uudistas ta end peeglist. Õieti on see ju tühiasi, tema kaastööline mängib ette ühise projekti esimese muusika; argine rutiin; aga süda oli tal kurgus, ta ei söönud päev otsa; tema liikmed olid kuidagi puseriti, nagu oleksid kondid üles sulanud ja meelevaldselt taas kalgendunud. Säärane tunne oli tal viimati nooruses, kui ta oli alles enesele võõras ja tüdruk oli olnud kuunäo ja iserõngastatud ninaga, kui õhtu veedeti rannal ja maja nende ümber lahvatas leekidesse. Tema esimene täideviidud armuakt. Närvilisuse tõttu unustas ta minutiks tüdruku nime. [Gwennie.] Oo, Gwennie, mu mälu on viledaks kulunud, ei meenuta sugugi aju kunagist teraspüünist. Ehkki see, mida ütleks mulle Gwennie vaim, ei kuulu täna arutamisele.
Tema sees oli midagi teoksil. Justkui peituks temas martäänahi, mis söövitab ta avamisel söeks. Mingi sedavõrd valgustkartev saladus, et Mathildegi ei teadnud. (lk 134)
  • Kui Leo painutas oma koletislikke sõrmi, nägi Lancelot nagu esimest korda nende uskumatut ilu. Need olid Rahmaninovi sõrmed, valdasid tertsdeetsimit. Leo hõljutas sõrmi klahvide kohal, need laskusid ja Go aaria oligi alanud.
Pärast avatakti sulges Lancelot silmad. Nõnda oli hõlpsam, muusika vabanes maisest kestast. Ja sel kombel kuuliski ta helisid lahenemas mahedaks lauluks. Harmooniliseks, lauglevaks. Nii magusaks, et hambad hakkasid valutama. Üks palav kihelus lähtus ta kõhust, kiirgas temas lainetena laiali, kõrisõlmest reiekontideni, üks kummastav tundmus, mida konstateerida oli kuri vaev; ent vaevalt oli Leo minutikese mänginud, kui Lancelot liigitas selle juba. Paine. Teda oli vallanud paine, tuhane ja tihke. See muusika oli vale, läbi ja lõhki vale, ei passinud üldse projektile. Läkastada oleks tahtnud temagi. Lancelot oli lootnud midagi eeterlikku, võõrikut. Midagi natuke inetut. Muusikat, milles peituks huumor, tuhat ja tuline! Lõikavat sorti muusikat! Õõnestavat ja süvistavat, milles aimuks Antigone algmüüt, too igijulm ja võõrik jutustus. Kui Leo oleks ainult suvatsenud arendada tänavusuvise ooperi kõlapilti. Aga see. Ei. See oli siirup, huumorivaene. Värisev nüri tuikamine. Nii vale, et muutis kõik.
Muutis kõiksuse. (lk 135)
  • Ta hoolitses, et tema suletud silmadega nägu, pööratud ülitähelepanelikult Leo poole, säilitaks külmaverelise maski.
Tal oli kiusatus põgeneda vannituppa vesistama. Oli kiusatus peatada Leo rusikahoobiga. Ta ei teinud kumbagi. Istus vaid ja kuulas, mathildelik naeratus ees. Tema hingesadamas paiskas vägev laev, mille pardale ta oli igatsenud seilamiseks ronida, õhku kumeda vile. Otsad heideti lahti. Laev liikus hääletult lahesuudmesse, jättes Lanceloti üksinda kaldale, jälgima lahustumist madala horisondi taha, jälgima ärapagemist. (lk 136)
  • Üksildasena seadis ta sammud külma kätte ja taarus piki kaanetunud roopaid kolooniakeskusse, tundes valulikult õlul neljakümne eluaasta taaka. (lk 136)
  • Naine tõusis nii tormakalt, et tõukas tooli uperkuuti, ja talle läheneti avasüli, nägu lõhestamas naer, ja ta surus nuhutava näo naise juustesse. Tema kurku oli takerdunud maakera, selle raieringid ja külvikorrad. Naise tugev kondine keha ta vastas, naise lõhn ta ninas, kõrvanibu maik ta huulil. Ivakeseks tõmbus naine eemale, heitis talle julma pilgu, sulges köögiukse jalaga. Kui ta proovis kõnelda, pressis naine käe kõvasti ta suule ja ta vakatas ning juhatati haudvaikuses ülakorrusele, ja naine tegi temaga oma tahtmist nõnda toorelt, et kui ta teisel päeval ärkas, olid ta puusakontidel sinikad nagu ploomid ja külgedel sõrmeküünte kriimustused, mida ta vannitoas näpistas, näljasena valu järele. (lk 138)
  • Ja edasi jõulud. Eeskoja lühtrilt rippus puuvõõrik, trepibalustreid ehtisid ilukuusepärjad, majas levis kaneeli ja küpseõunte hõng. Lipsusõlme kohendav Lancelot seisis trepi jalamil, naeratades peeglisse rünkliku naoga. Teda vaadates, mõtles ta, ei oskaks arvatagi, kui katki oli ta tänavu olnud. Katsumused olid teda hoopis tugevdanud. Ehk koguni, mõtles ta, ka veetlevamaks teinud. Meestega juhtub seda, et aastad lisavad võlu. Sellal kui naised jäävad lihtsalt vanaks. Mathilde laup - äestatud, vaeseke. Kahekümne aasta pärast on naine hõbehall, üleni kipras põskedega. Oo, kuid endistviisi kaunis, mõtles ta, ja andunult ustav. (lk 138)
  • Teatrikunsti tuleviku sümpoosionil viibis neli näitekirjanikku, varakas ülikool jaksas nad kõik korraga külla sõidutada: kahekümnendates aastates imelaps-neiu, kolmekümnendates aastates dünaamilise põlisameeriklase, elava klassiku, kelle parimad teosed jäid möödunud sajandisse neljakümne aasta kaugusele, ja neljakümne nelja aastase Lotto, kes pidi oletatavasti esindama keskiga. Ning kuna hommik oli hiilgusrikas, pilgeni täis jahedat tuult ja bugenvilleade neoonroosat heledust, ning kuna üksteise mitmekesist loomingut imetleti, siis mekkisid neli näitekirjanikku ja moderaatorgi ürituse eel kulissidetaguses ruumis klatsi kõrvale mehemoodi burbooni, astudes lavale juba nokastanult. Auditoorium sisaldas viis tuhat istekohta, mis olid viimseni hõivatud, nagu ka LED-ekraaniga ruum ülekande jälgimiseks, inimesed istusid vahekäikudes ja tuled põlesid nii eredalt, et lavalised ei näinud õieti kaugemale esireast, kus istusid üheskoos nende naised. Mathilde naeratas talle rea välisservast, elegantne plaatinablond pea toetatud rusikale. (lk 149)
  • [Lotto:] "Palun, ärgem suhtugem üleolevalt maailma koduperenaistesse," ütles ta. Naer. "Loojatena oleme mõnikord küllalt nartsissistlikud eeldama, et meie elulaad ongi inimkonna kroonijuveel. Kuid minu tuttavate hulgas on näitekirjanikud enamasti tölplased ja tolgused" — päss möiratas heakskiitvalt - "kirjanike naised aga sootuks etema loomuga. Lahkemad, heldemad, igapidi väärikamad. Elu sumedaks, puhtaks ja mugavaks muutmiseski peitub üllus. Meiesuguste kutseliste ilmasammastega teeb see valik nad vähemasti võrdseks. Naine on abielu dramaturg, tema murevaev iga teose alustala, isegi kui tema panust ei tunnustata otseselt." (lk 150)
  • Ta nautis sõnade sumedat voolu, mis näis lausa paiskuvat ta suust. Soravuse eest tänas ta kõrgemaid jõude. [Meil polnud sellega pistmist.] (lk 151)
  • [Lotto:] "Aga kuulge, loomevõime, mis kingitakse igaühele meist, on piiritletud, täpselt nagu on piiritletud meie eluaeg, ja kui naisterahva valik on luua oma võimetega pigem päriselu kui kujuteldavat, siis on see valik hiilgusrikas. Naisterahva lapsesaamine on looming, hoopis olulisem kirjasõna väljamõeldud maailmast! Tühipalja simulaakrumi asemel luuakse elu ennast. Millised polnud ka Shakespeare'i saavutused, ometi oli ta pisem tema ajastu keskmisest hariduseta naisest, kes sai lapsed. Nood lapsed olid meie esivanemad, hädavajalikud tänaste põlvede sünniks. Ei ole ju võimalik tõsimeeli väita, et parimgi näidend kaalub üles kas või ainsagi inimelu." (lk 151)
  • Kaua silmitses ta peeglist oma palet: laup lahmakas kui enesereklaamitahvel, nina, mis näis vananedes kummaliselt kasvavat, kõrvalestade peenikesed karvad sirgu näpistatuna tollipikkused. Terve aja oli ta käinud inetuses ringi kõhklematult, nagu oleks see ilu. Kui veider. (lk 152)
  • Ta neelatas. Taju kummaline kaja: see hetk oleks nagu elus ette tulnud varemgi. Millal? Ülikoolis, kohe pärast laupäevahommikust laulatustalitust, kui ta lippas ühikatrepist üles ja tuba tundus ühtäkki nii väike, lapsepõlve sordiini all. Toppinud spordikotti riideid mesinädalate varastamiseks Maine'i rannikul, haaras ta pikemata telefonitoru ja helistas emale, et hillitsetud kahjurõõmuga kuulutada oma abielu. "Ei, sa ei abiellu," ütles ema. "Ma abiellusin. See on tehtud," ütles tema. "Tee see olematuks. Hangi kiirlahutus," ütles ema, ja tema keeldus. Ema küsis: "Lancelot, mis sorti tüdruk abielluks sinuga? Mõde ometi. Kas immigrant? Kullakaevaja?" "Ei kumbki," ütles tema. "Hoopis Mathilde Yoder. Parim inimene maamunal. Sinagi hakkad teda armastama." — "Ei hakka," ütles ema. "Ma ei kohtu temaga eales. Sa kas annulleerid abielu või jääd pärandusest ilma. Taskurahast samuti. Ja mismoodi elatad sa end selleta suures kurjas linnas? Mismoodi elatad sa end näitlejana?" küsis ema, kelle halvustav hoiak ajas tal hinge täis. Ta kujutles, kui tühi oleks elu Mathildeta. Ta ütles: "Pigem suren," ja ema ütles: "Mu kallis, sa sööd veel oma sõnu." Tema ohkas: "Elage hästi, emmeke, sina ja su tilluke süda," ning katkestas ühenduse. Kiil oli löödud sügavale sisse. (lk 154)
  • Antoinette asetas telefonitoru hargile. Ei, mõtles ta. Pole võimalik, et poeg eelistas emale jällegi abikaasat. Kuigi Antoinette oli pojale kinkinud kõiksuse. Temata ei oleks poiss iial tõusnud iseendaks; ei oleks iial kirjutanud surematuks oma ema, kes oli timminud poja parketikõlblikuks. Pojad kuuluvad emadele. Olgugi nabanööri lõikamisest aastakümneid, seda sooja hulpimist pimeduses jagavad nad teineteisega alati. (lk 155)
  • Taamal pildus ookean lainetevõrku valgele liivale ja lohistas tagasi saagitult. Antoinette teadis, et roosa majake luidetel kuulatab, et tema meheõde vaalib köögis pähklivõiküpsiseid, et tütar ja lapselapsed tulid äsja rannast, sest välidušš akna all sülitas vett. Andku Jumal talle jaksu, tal oli kõrini neist väikestest tõmmut verd pelguritest. Küllap oli see loomulik, et ta armastas neid vähem kui poega, kes oli suur ja kuldne nagu tema. Kui lõvi möirgab, siis hiired hüppavad. (lk 155)
  • Veidi hiljem tõusis Antoinette ja täheldas liigutuse juures tualettlaua peeglist oma nägu. Nurkadest kipras, tursunud, kurnatud. Nojah, pole ka ime. Pöörane jõupingutus oli poja turvalisuse hind. Maailm, iga hetkega hädaohtlikum, käriseb lakkamatu taatlemiseta varmalt. Tema pühendumine Lancelotile, tema toodud ohvrid! Takujutles uhket surmajärgset ilmutust: kuidas avalduvad niidid, mille tõmbamisest polnud pojal aimu kuni ema lahkumiseni, tema õudsed vintsutused poja nimel. Kas istutas ta enese vabatahtlikult siia — roosasse räämas majakesse? Ega ei. Gawaini pärandatud rahaga võinuks ta supelda luksuses. Mandarin Orientali tipukorrus Miamis, tema kapriiside käsutada toateenindus ja trummiansamblid. Marmorist vannitubadesse mahuks terve see hurtsik. Hotelli jalamil veepind nagu päikesevalge teemant. Ent ta ei puutunud Gawaini raha, mitte rohkem kui äraelamiseks tarvis. Summad olid tema lastele, et jahmunud nägudega avastataks tema pühendumuse määr. Taas manas ta esile vana lohutava möttepildi, nii tõelise, nagu vaataks ta stseeni kordussaatena telekast: poeg musta värvi ülikonnas, särk narmendab kandmisest — ta polnud Lancelotti aastakümneid näinud, tema teadvuses oli säilinud lapseohtu poiss, mädapaiseline ja kohmetu, kelle neelasid põhjaosariigid, minia aga riietatud odavasse paatjasmusta, igavene meigitud vuhva. Tema kujutluses sinetas lauvärv, huulepliiats oli pruun, juuksed kui varesepesa. Sallie ulatab ümbriku Antoinette'i kirjaga, mis seletab kogu ta pühendumuse pojale. Lancelot pöördub eemale, läkastab lämbuvalt, avab kirja, loeb. "Ei!" karjatab poiss. Ja kui Antoinette'i minia puudutab abikaasat ebalevalt õlast, raputab poeg end lahti ning matab näo kätesse, et nutta taga aastaid, mil unustas tänada memme vaeva. (lk 155-156)
  • Ja küpsisetaldrikuga Rachel kummardus, sattunud kunagisse tuttavasse truualamlikku positsiooni. Vend oli ainus, kes suutis ema sedasi üles kruvida. Jumal küll, Lotto! Nüüd veedab Rachel puhkuse jäägid, ümmardades vana metsalist sunniviisil; igiammused etteheited venna aadressil olid kärmed tärkama. [Õilishinged tunnevad sama tugevaid tundmusi kui meie, teised; erinevus seisneb käitumisvalikus.] Kihk kähvata paar hävitavat sõna, mis oleksid Lotto maailmas vallandanud põrgukaose, valjastati, lukustati siseilma. (lk 156-157)
  • Haiglase enesetundega kujudes ta Mathildet. Tema sõnad, mis kahekordistusid mälus, näisid nüüd mürgistena. Kui ta oli öelnud, et naisterahva loominguline geniaalsus peitub lastes, mida tähendas see lastetu naisterahva Mathilde jaoks? Kas alaväärtuslikkust? Võrreldes lapsi saanud naistega? Aga ta ei arva ju nii, üldsegi mitte! Tema silmis on Mathilde üle kõige. Tema on see, kes ei vääri Mathildet. Kindlasti naasis naine Nob Hilli hotelli ja pakib parajasti, poeb kollasesse taksosse, astub lennuki pardale, et lennata tema juurest minema. Saatuslik päev ongi käes. Naine hülgab ta, jätab tema päralt vaid kõlbelise laostumise.
Mismoodi elada Mathildeta? Süüa oskas ta teha, kuid polnud iial küürinud vetsu, polnud iial maksnud ühtegi arvet. Mismoodi kirjutada Mathildeta? [Varjatult teadvustas ta, kui totaalselt on tema teostes mängus tema naise näpud. Ära vaata, Lotto; see on, nagu vaataksid päiksesse.] (lk 157)
  • Jalad veritsesid, ta tajus seda. Oli päikesest põlenud, suu kuivas, nälginud magu oli sõlmes. Ta lehkas, otsekui oleks ligunenud higilombis. Loivamisi saabus ta künkale hotelli juurde ja astus sisse, ning administraator, kes oli nad eile õndsalikult hotelli registreerinud, pahvatas: "Opaa! Härra Satterwhite, mis teiega juhtus?" Ja Lotto kägises: "Mind rööviti," sest teatud mõttes oligi see tõsi, publik oli temalt ärandanud soliidsuse; ja mees kamandas jooksupoissi, kes tõi kohale hotelli ratastooli, et eskortida Lotto liftiga üles numbrituppa, ja võti kohmitseti lagedale ja ta lükati tuppa ja Mathilde tõusis voodis istuli, lina all alasti, ja naeratas talle. (lk 158)
  • Naine ohkas ja tõi talle veel, ja uksele koputati ja naine avas ukse, ja koridoris seisis jooksupoiss ratastel lauakesega, millel oli šampanjaämber, lõhe- ja sparglivaagen, korvike pehmete kuumade kuklitega ja desserdiks šokolaadikook, kõik hotelli kulul, et vabandada tänavaröövi eest. Üldiselt on San Francisco džentelmenlik linn, intsidente esineb harva. Vajab ta arstiabi, leidub hotellil lepinguline tohter ja nõnda edasi. Palun teatage, kui saame täiendavalt kasuks olla. (lk 159)
  • Ülespiitsutatud Rachel tammus teatri blackbox'is, kus polnud peale venna rohkem kedagi, kuna ukse taga müdises esietenduse pidu.
"Pühadevahe, Lotto. Ma suutsin seda vaevu vaadata," ütles õde, kaapides kätega silmi.
Lotto tardus liikumatuks. "Anna mulle andeks," ütles ta.
"Ära saa valesti aru, osake minust tundis elajalikku naudingut, jälgides Sallie ja emmekese kähmlusmatši maailma lõpus. Sallie ümmardab ette-taha, kuni kihvatab viimaks täiega!" Rachel puhkes naerma ja pöördus siis kannal ringi venna suunas. "Meid narriks tegema oled sa meister, eks? Tänu sinu sarmile unustame, et käitudes meiega niiviisi, pead sa sisimas olema sarimõrvar. Sa paned oma näidenditesse iga meie puuduse ja vea, paradeerid meid nagu mingeid tsirkuseebardeid. Ja publik limpsab selle järele keelt." (lk 165)
  • Oh, armastuse jumalad, kuhu kaob aeg? [Päripäeva keeris, mis kihutab eikuhugi.] (lk 165-166)
  • "Vaene Alicia. Mitmes lahutus sul oli, kolmas või?" küsis Mathilde. "Kolmepunkti-Sam. Ülejäänud mängu veedad pingil."
Semud naersid, ja Lotto ütles: "See hüüdnimi on etem, kui tal oli kahekümneselt. Mäletate? Kellamees Sam."
Samuel kehitas häirimatult õlgu. Too ammune enesekindlus, mille ümber pöörleb maailm. Tohtri pilgus oli huvi. "Kellamees Sam?" küsis tüüp.
"Munandivähk," ütles Samuel. "Lõpuks tähtsusetu. Ma sain ühe kellaga tehtud neli last."
"Minul on kaks imekaunist kella," ütles Lotto, "aga lapsi pole need teinud." (lk 169)
  • "Vähemalt oli emmeke loomade suhtes allergiline," ütles Lotto. "Muidu oleks teil ehk olnud kassid. Kassikuse hais ulatuks randa, nii et silmad märjad."
"Ümberkukkuv koli oleks kassid laiaks litsunud," ütles Sallie.
"Haa! Lapikute kasside herbaarium. Bukett. Raami või ära, säti seinale aukohale. Memento mjäui," ütles tema. (lk 180)
  • Pilku tõstes taipas ta, miks jättis maailm nii võõriku mulje.
Purpurrüüst taevalaotus kees kummaliselt. Kostüümikunstnikud pussitaksid võistlejaid, et ajada küüned külge säärasele varjundile. Laval omandaks selle kandja paugupealt suure autoriteedi, mõjuks Leari või Othellona enne, kui on lausunud silpigi.
Ent kõigest kõige moondunum oli meri.
Oli sültjas. Laineharjad kummusid nii pikkamisi, et murdumist oli raske näha.
See polnudki tõeline Florida. Kummastav, kuid mitte Florida.
Luupainaja, mõtles ta võrdlemisi veendunult, mina aga ei oska ärgata. (lk 181)
  • Kui hõlpsasti libastub inimene mõistuslikkusest mõistmatusse. Ta leidis enese hulkumas poolel laudteel, paljajalu, õlgadel pikeerimas õud. Alla pimedusse, tillukeste konnade vahelt, kes huljusid õhus poolel kalpsatusel, luidete kohal, mida räbaldasid väädid ja kääbuspalmid ja ussiaugud. Jalataldadele settis liiva karedus. Sammudele tekkis rütm, ta seisatas. Hingas pisut. Ainitine kuu, nagu oleks tema selle taevasse arbunud. Kuu nimel ära vannu, kuu on muutlik — tal iga kuuga ketas muudab kuju.* (lk 181; "Romeo ja Julia", II. 2. Tlk Georg Meri. William Shakespeare. Kogutud teosed. V köide. Eesti Raamat, 1966.)
  • "Mathilde!" hüüdis ta.
Ta kutsus just esmaste armu- ja päramiste ülikoolipäevade Mathildet, kelle sängis Hooker Avenuel antiigiäri peal lebas ta esimese nädala seksita. Raseerimata jalgade rabedus, külmad varbad, ihu vaskne maik. Päevapaistel kõndis tüdruk nappides hilpudes, jõllitavad mehed kiiluvees nagu metsalised. Mathilde üksildus oli saar, kuhu ta maabus nagu merehädaline. Teisel ööl, mille Lotto veetis tüdruku voodis, leidis ta ärgates toa laiguti väljaveninuna ja laiguti kokkupressituna, seintel virvendas veidravõitu hallikas valgus, tema kõrval magas võhivõõras. Temasse tulvas äng. Pikkadel tulevikuaastatelgi ärkab ta käputäie kordi magamistoas, mis kuulub küll talle, kuid pole üdini omane, naisterahva kõrval, kellest ta ei tea tegelikult midagi. Tol esimesel korral tõusis ta kabuhirmus, käis jooksmas, ängistus kannul, ning sörkis koiduaegu taas antiigiäri peale korterisse, kaasas kuum kohv, virgutades Mathildet selle lõhnaga. Teda lõdvestas alles tüdruku naeratus. Mathilde keset koidikut, ideaal, nagu tema nõuete järgi modelleeritud. [Oleks Lotto kuulanud kabuhirmu, tulnuks ta elu sootuks erinev: hiilguseta, näidenditeta, enesepiitsutuseta, muretu ja rahakas. Glamuurivaba, lasterikas. Kumb elu on etem? Pole meie asi öelda.] (lk 181-182)
  • Ta oli luidetel istunud terve aegkonna. Tuul oli kangesti külm. Meri kangesti kummastav. Kaugustes loksusid jäämägedena Texase mõõtu prügisaared. Pudelite mäng ja plätud ja kaablikinnitused ja penoplastigraanulid ja boad ja nukubeebide pead ja kunstripsmed ja täispuhutavad loomad ja jalgrattarehvid ja võtmed ja porikaitsmed ja makulatuuri sattunud raamatud ja insuliinisüstlad ja kilekotikesed ja seljakotid ja antibiootikumipurgid ja parukad ja tamiil ja politseilint ja surnud kalad ja surnud kilpkonnad ja surnud delfiinid ja surnud merelinnud ja surnud vaalad ja surnud jääkarud ja kogu see surma kihisev umbsõlm.
Jalatallad merikarpidest katki. Pidžaamapluusi oli ta kaotanud. Oli pesuväel elementide meelevallas. (lk 182)
  • Ta loovutaks oma varanduse, et lepitada vihaseid jumalaid, kes olid ta siia toonud. [Naljatilk! Raha on narridele.] Edasi mõtles ta loovutada oma teosed. Kuulsuse. Näidendid — nojah, "Sireene" mitte. Või jah, isegi selle uusima, hilise lemmiku, naiste salaminade loo, milles tajus oma loomingu seni parimat. Jah, isegi "Sireenid". Võetagu temalt näidendid, tema aga hakkab elama alandlikult ja ontlikult. Võetagu temalt kõik, ainult lastagu ta koju Mathilde juurde. (lk 182)
  • Valgusesäde vasakus silmas — migreenide tavapärane augur. Ligi tõmbunud sädemed lahenesid päikesepaisteks, Hamlini tagahoovi kinkanipuuks. Kallakad päikesekiired läbi habetillandsiate, ja muruplatsi äärel metsviinapuurägastik, kus tema esivanemate kodu pidi jälle saama Florida mullaks, nuhelduna miljoni termiidi jahvatavatest lõugadest või orkaani vägevast lehtrist. Väätide varjus akende hüvastijätuhelk. (lk 182)
  • "Kullake," küsis ema. "Mida sa siin teed?"
"Ütle sina," vastas ta. "Mina tahan vaid koju."
"Koju naise juurde," tõdes ema. "Mathilde. Ma ei sallinud teda kunagi. Ma eksisin. Neid asju mõistetakse alles pärast surma."
"Ei. Sa ei eksinud," ütles tema. "Mathilde valetab."
"Ükstakama. Ta armastas sind. Oli tubli naine. Kinkis sulle ilusa rahuliku elu. Hoolitses arvete eest. Sinul polnud mingit tüli."
"Me olime abielus kakskümmend kolm aastat, aga ta ei rääkinud, et oli olnud hoor. Või abielurikkuja. Või mõlemat. Raske vahet teha. Hiiglaslik mahavaikimine ongi valetamine."
"Hiiglaslik on hoopis su ego. Milline jõledus, sa polnudki talle ainuke meesterahvas. Tüdruk küürib kakskümmend kolm aastat su vetsu, ja sina kannad vimma, kuna mõni tema kogemus ei seostu sinuga."
"Aga ta ju valetas," ütles Lotto.
"Jama puha. Abielu koosnebki valedest. Enamasti heasoovlikest Asjadest, mis vaikitakse maha. Kui väljendada häälekalt igapäevaseid mõtteid, lömastad teisepoole pulbriks. Mathilde ei valetanud. Ta ei rääkinud sulle lihtsalt." (lk 183-184)
  • Kuu kui maailma naba, valgus vetel peenikestest karvadest teerada, mis juhatab sirgjoones Lottoni.
Sealt nad lähenevad, kõik tema Mathilde-eelsed tüdrukud. Neid on nii palju. Nad on alasti. Nad säravad. Chollie sassispäine õde Gwennie, tema esimene viieteistkümne aastavanuses. Klanitud erakooliplikad, dekaani tütar, tudengineiud ja ülikoolilinna kohalikud: nende rinnad kui leivapätsid ja rusikad, kui spordisokkidesse peidetud seinatennisepallid, kui härjasilmad ja hobukastanid, kui teetassid ja hiirekoonud ja puugikublad, nende hiilgavad esi- ja tagasillad Lottole viimseni ilusad. Paar poisipilbast, tema teatrikunstiõpetaja. [Pilk ära.] Milline kehade küllus! Neid on sadu! Neisse võiks lausa kaevuda. Kakskümmend kolm aastat truudust Mathildega. Tal on õigus südametunnistuse piinadeta püherdada kehade meres, nõnda nagu püherdab koer värskel haljendaval rohul.
Tema naisele oleks see paras. See võrdsustaks teda, meest. Kätte tasunud, naaseks ta pärastpoole naise juurde koju.
Ent ta ei tohi. Ta pigistas silmad kinni ja sõrmed kõrvadesse. Liiv surus ta sabakonti. Ta tunnetas nende möödumist, sulgjad sõrmed silitamas ta ihu. Protsessiooni lõpus luges ta aeglaselt tuhandeni, enne kui vaatas ja nägi kuurada eendumas seiskunud veest, liiv pika vaona üles küntud. (lk 184-185)
  • Päev koitis kõigepealt pilvedel. Päikese kuldsed karjad. Lohutus seegi. Rand sirutus neitsilikuna, luidetel mustendas floora. Ideaal - puutumata maa. Ajalugu oli öö jooksul keritud algusse.
Kunagi oli ta lugenud, et uni mõjub väikeajule samuti kui lained ookeanile. Unest sünnib säde, tukslevate impulsside rodu läbib neuronite võrgu lainesarnaselt; see uhub minema ebavajaliku, säilitab vaid olulise.
[Nüüd oli talle selge, mis on teoksil. Tema perekondlik pärand. Aju viimne pimestav kogupauk.] (lk 187)
  • Ühel päeval, jalutades parajasti külas, kus nad olid kahekesi olnud nii õnnelikud, kuulis Mathilde selja tagant lähemale sõitmas autotäit poisse. Huilati nilbusi. Talle pakuti imeda anatoomiat. Himustati häälekalt ta perset.
Tema jahmatuse asendas soe õhetus, nagu oleks ta kallanud kurku klaasi viskit.
See on tõsi, mõtles ta. Perse on mul ikka veel laitmatu.
Ent kui auto joondus näoga kohakuti, vakatasid poisid juhmilt. Ta nägi neid möödumisi - kaameks tõmbunuid. Mootor paugatas, ja läinud nad olidki. (lk 191)
  • Aastakümneid hiljem, vanaduspõlves, kui tema keha ligunes armulikult lõvikäppadel troonivas portselanvannis, turgatas talle, et tema elujoonis võiks kujutise poolest moodustada X-i. Vees peegeldusid tema labajalad, pardilestadena harakil.
Alates lapsena kogetud kohutavast avardumisest oli elu koondunud keskikka, ühteainsasse hõõguvasse tulipunkti. Ning lahvatanud sealt jällegi laiali.
Ta libistas kannad lahku, et need ei puudutaks enam. Peegeldus liikus koos jalgadega.
Nüüd näitas tema elu sootuks erinevat kuju, esimesega võrdväärset ja vastandlikku. [Komplitseeritud, see meie Mathilde; ta kannab oma vasturääkivused välja.]
Nüüd ilmnes ta elujoonis nõnda: suurem kui valge tühjus, väiksem kui valge tühjus. (lk 192)
  • Nad olid mõlemad neljakümne kuue aastased, kui Mathilde abikaasa, kuulus näitekirjanik Lancelot Satterwhite, ta hülgas.
Mees läks tema juurest ära sireenideta kiirabiautos. Nojah, mitte küll mees ise. Külm liha, mis oli mehest järel. (lk 192)
  • Aga praegu oli ta üksipäini. Seisis aasal rändrahnu tipus, abikaasa särk üll, ning jälgis koitu valgustamas vikerkaarevärvilist härmatist. Kivi külmus ajas varbad valutama. Umbkaudu kuu oli miski närinud tema abikaasa südant. Mees oli majas mornitsenud, vältinud ta pilku. Talle näis, nagu mõõnaks mees temast eemale, ehkki ta teadis, et mõõnavoolule järgneb tõus, et aeg toob mehe alati tagasi. (lk 192)
  • "Sinagi armastasid teda. Aga sa polnud tema naine."
"Ei olnud. Kuid mul oli kaksikõde, kes suri. Gwennie." Pilk kaugel eemal, ütles Chollie külmal häälel: "Kes tappis enese seitsmeteistkümneselt."
Chollie huuled torutasid, väänlesid. Mathilde puudutas ta õlga.
"Sina mitte," ütles Chollie kähku, ja Mathilde tõlgitses neid sõnu nõnda, et värske kurbus põletab rohkem, et praegu vajab lohutamist tema, Mathilde. Ta tundis leina lähenemist, maapind rappus, nagu tuiskaks kusagil rong, mille hoog pole teda seni veel tabanud. Tal oli natuke aega. Ta jõuab trööstiks olla; trööstida oskab ta lõppude lõpuks kõige paremini. Selleks on ju abielunaised loodud.
"Mul on väga kahju," ütles ta. "Lotto ei jutustanud mulle Gwennie enesetapust."
"Lotto ei teadnud. Arvas, et see oli õnnetus," ütles Chollie, ja talveheledust tulvil aasal ei kõlanudki nood sõnad esialgu kummaliselt.
Nende kummalisus koidab alles mitu kuud hiljem, sest nüüd jõudis jubedus pärale, rammis temast läbi, ning pikka aega ei tundnud ta muud kui olematust, selle metsikut vilistavat väge. (lk 193)
  • Karpkalade kombel ujusid omaksed pinnale ja muigutasid suud ta näo ümber, enne kui vajusid tagasi sügavikku. (lk 194)
  • Lotto õetütred ja õepoeg hiilisid suruma põski vastu ta põlvi. Toit ilmus ta sülle ja kadus. Lapsed istusid tema seltsis terve pika pärastlõuna. Mõistmine loomalikul tasandil - maailm oli neile uus, keelega polnud nad piisavalt kohanenud. (lk 194)
  • Lein polnud Mathildele harjumatu nähtus. Too ennemuistne hunt oli tema maja nuuskimas käinud varemgi.
Tal oli säilinud üks foto endast mudilasena.
Tema nimi oli olnud Aurélie. Kuldsed juuksed, paksud põsed. Bretooni suurpere ainuke laps. Lokid näo eest kammitsetud bareti alla, mitmekordne sall kaelas, pitsilised sokid pahkluudeni. Vanaema-vanaisa söötsid talle galette ja meresoolaga karamelle, jootsid siidrit peale. Köögisahvris laagerdusid Camemberti juusturattad. Lehk võis su jalust lüüa, kui avasid pahaaimamatult ukse. (lk 195)
  • Tema ema oli müüjanna Nantes'i kalaturul. Tõusis sinetavas öös, sõitis autoga linna ja tuli keskhommikul, korpas kätel sillerdamas soomused, kondid külmad kokkupuutest jääga. Hiilgusrikas näoke, kuid hariduseta. Ema südame olid võitnud abikaasa nahktagi, Elvisesoeng ja mootorratas. Eluks kehvake vahetuskaup, aga alguses oli mulje võimas. (lk 195)
  • Aurélie eostati 1968. aasta mairevolutsiooni aegu; tema vanemad polnud küll radikaalid, kaugel sellest, ent õhus, mis elevusest pakil, ei osanud nemadki väljenduda muidu kui loomalikul teel. Raseduse varjamatuks muutudes nad abiellusid, tüdruku emal juustes apelsiniõied ja külmkapis kookosekoogi lõiguke. (lk 195)
  • Aurélie isa, vaikne tüüp, armastas vaid paari asja. Kiviladumist, veini, mida pruulis garaažis, jahikoera, keda kutsus Bibiche, oma ema, kes oli teise maailmasõja päevil püsinud hinges musta turu verivorstiäriga, ning tütart. Aurélie oli ärahellitatud, õnnelik ja laulusuine tüdrukutirts.
Aga kui Aurélie sai kolmeseks, sündis perre uus beebi. Väikevend, jonnakas kisakõri. Ometi kudrutati selle olevuse, selle tekkidesse mässitud vissis naeripabula ümber. Aurélie vahtis tooli alt, teda kõrvetas kadedus.
Beebit vaevasid voolmed, kodu oksendad kirjuks. Aurélie ema askeldas, nagu oleks tükkideks lagunemas. Appi tõttasid neli võilõhnalist tädi. Nood klatšisid hullupööra ning väikevend näitas tädidele nokut ning Bibiche kihutati luuaga majast välja. (lk 195-196)
  • Vanaema sarnanes pojaga, oli täisnurkne, tugevate näojoontega, kõrgemat kasvu kui enamik mehi. Suunurgad olid tahutud järsult, n-kujuliselt allapidi. Vanaema, kelle süli oli nagu graniitiste, tavatses õõnestada teiste räägitud nalju naerukohtadel valjusti ohates. (lk 196)
  • Kuniks pere einetas õues kasvava tamme jalamil, pandi maimuke magama vanaema voodisse. Aurélie istus allkorrusel potil, üritas häda teha. Ta kuulatas, kuidas vend müdistas ülal vanaema toas ja koogas omaette. Tirinud püksikesed uuesti üles, astus ta tasakesi trepile, sonkides sõrmega trepibalustrite tolmus. Meekarva eredas koridoris seisatas ta ja kuulatas venda läbi ukse: see laulis endamisi, siputas voodipäitsis jalgu. Ta kujutles venda toas ja naeratas. Ta paotas ust ja vend ronis voodist välja ja tuterdas vanaema koridori, püüdis teda krahmata, tema aga taandus sammukese — eemale venna kleepjatest käekestest.
Sõrm suhu pistetud, jälgis ta, kuidas vend tatsas edasi ülemisele trepimademele. Talle heideti muhevil pilk, tasakaalupunkt kadus. Maarjalilletaoline käeke küünitus, ja juba jälgiski ta väikevenna kukkumist.
Haiglast naasid Aurélie vanemad tummade ja näost hallidena. Maimukese kael oli murdunud. Oldi võimetud.
Ema tahtis Aurélie koju viia. Kuigi kell oli palju ja tüdruku põsed paistetasid nutust, keeldus tema isa. Ei suutnud teda vaadata, olgugi et ta klammerdus isale põlvi, haistis higiste ja kivitolmust jäikade teksade lõhna. Pärast lapsukese kukkumist oli Aurélie lohistatud trepist alla, tema käsivarrel mustendas verevalum. Ta näitas seda neile, nemad aga ei heitnud talle pilkugi.
Tema vanemate vahel lasus mingi kohutav nähtamatu raskus. Neil puudus jaks kergitada lisakoormat, tütart kohe kindlasti mitte. (lk 196-197)
  • Too laubasuudlus jääb tema viimseks lõhnamälestuseks emast [Arpège, Lanvini toode, krundiks tursakala hais]. Jäikade teksade möödakõndiv riive, kui ta sirutas puudutuseks käe, viimseks kompemälestuseks isast.
Viis korda anus ta vanavanemaid, et kutsutaks ema ja isa, kuni vanaema vakatas ega vastanud rohkem.
Samal õhtul ootas ta ukse juures, ja kui nad ei tulnud ikkagi, tõstis Aurélie sisimas pead kohutav raev. Sellest vabanemiseks peksis ta jalgadega ja kriiskas, lõhkus vannitoas peegli ja köögis ükshaaval klaasid, äigas kassile obaduse kõrri ja lippas pimedusse, kus rusikad kiskusid mullast vanaema tomatitaimed. Esiteks proovis vanaema teda rahustavalt emmata, tundide viisi; kannatuse katkedes aga oli sunnitud siduma ta voodisse kardinanööridega, mis rebenesid antiiksetena. (lk 197)
  • Kaua see nõnda kestis, on keeruline öelda. Nelja-aastase jaoks on aeg uputus, ummiklaine. Võimalik, et mitu kuud. Aastadki polnud välistatud. Pimedus tiirutas temas ja maandus. Vanemate näod vaibusid vaimusilmas ähmaseks kaksiklaiguks. Kas isa ülahuulel oli vunts? Kas ema oli heleblond või hoopis brünett? Ta unustas sünnitalu lõhna, unustas tõldade all krudisenud kruusa, köögis alalõpmatu videviku, mida ei hajutanud ka lambituled. Hunt keerles värtnana, tõmbus ta rinnas kerra, seadis enese norinal puhkama. (lk 198)
  • Lotto matusel osales tuhandeid. Mathilde teadis, et tema meest olid armastanud võhivõõradki. Kuid säärane rüselus! Kõik need talle tundmatud inimesed, kes palistasid kõnniteid ja itkesid. Oo, suurmees! Oo, kodanlik näitekirjanik! Ta kulges särava musta limusiinirodu eesotsas justkui musta linnulaada juhtkaaren. Tema abikaasa oli inimesi liigutanud, oli meeleliigutuse varal kujunenud ka nende Lancelot Satterwhite'iks. Miski mehest elas nende sees. Ei olnud enam tema päralt. Oli nüüd nende päralt.
See tundus ebahügieeniline, see tatistamise ja pisarate uputus. Liiga palju kohviaure hingati talle näkku. Parfuümipilved kippusid kallale. Ta vihkas parfüümi. Selle taha peideti kas viletsat hügieeni või kehahäbi. Puhtad ei pretendeeri kunagi lillekesteks. (lk 199)
  • Majas oli palav. Bassein pildus päikesekilde. Musta värvi riided jäid köögipõrandale. Emane koer lömitas nurgas padjaasemel, animaalsed silmad pärlendamas.
[Jumal oli lakkunud Lotto kirjutuslaua all mehe siniseks tõmbuvaid varbaid, aina lakkunud ja lakkunud, just nagu suudaks mehe uuesti elule lakkuda, lollike.]
Ning siis tema mina kummastav lahkuminek kehast, nõnda et ta vaatles oma alastust kusagilt väga kaugelt. (lk 199)
  • Kaotanud mõne lühikese kuu jooksul kaks elu armastust, eelistas tädi Sallie leinata paabulinnumeetodil, kanda juveelkirevaid Tai siidkleite, värvida juuksed sinimustaks. Alasti Mathilde aga kaevus tekkidesse, kui madratsile laekus söögikandik, ning lõdises, kuni uinus taas. Kandik, uni, vets, kandik, uni, halvad mõtted, hirmsad mälestused, Jumala hälin, kandik, uni; nõnda kestis see igaviku. (lk 200)
  • Nõnda kestis see igaviku, ainult et lesepõlve esimesel nädalal kerkis tekkidest koosnevas laagris, sängis, kus oli hoiul ta alasti keha, nii võimas iha, et ähvardas teda lämmatada. Õigupoolest vajas ta keppi. Vajas seda ridamisi. Tema silme ees jõnksutasid mehed puusadega, hääletud ja mustvalged nagu algelistes kinopiltides. Meeste kohal tinises orelimuusika, otsekui saadaks filmi organist. Orgastiline organist. Haa!
Säherdune võimas iha oli teda puhuti vallanud minevikuski. Esimesel Lottoga veedetud aastal. Ja samuti esimesel seksiaastal, ammu enne Lottot. Abikaasa oli alati uskunud, et lõhkus tema neitsinaha, kuid tal olid lihtsalt päevad, muud midagi. Siiski soodustas ta Lotto eksiarvamusi. Ehkki ta polnud neitsi, oli meesterahvaid eelnenud vaid üks. See oli saladus, mida Lotto ei pidanud iialgi saama teada. Lotto ei oleks mõistnud; abikaasa egoism ei oleks tunnistanud eelkäijat. Judinaga meenutas ta end seitsmeteistaastasena keskkoolis, kuidas esimese ilmutusliku nädalavahetuse järel kõneles terve kõiksus talle seksist. Valguse tukslemine kraavipervede ambroosialehtedel, liigutused, mille juures õrritasid riided ta ihu. Sõnade moodustumine selle või teise isiku suus, rullumised keelel, vormumised huultel kuni voolava esilepaiskumiseni. Talle näis, nagu oleks too mees küünitanud järsult temasse, tirinud lagedale maavärina ja päästnud lahti ta ihu pinnal. Keskkooli lõpunädalail oli tal tahtmine nood isuäratavad poisid viimseni nahka pista. Oleks ta tohtinud, oleks ta nad täienisti alla neelanud. Ta naeratas neile kõrvuni suuga; nemad putkasid minema. Tema oli puhkenud naerma, kuigi tundis, et tuleks häbeneda. (lk 200-201)
  • Oli olnud aeg, mil ta istus Lottoga pimeduses mehe ühe metsiku varase näidendi esietendusel ja too saavutus, alkeemilise transformatsiooni nägemuslik hiilgus lõi ta sedavõrd pahviks, et ta naaldus üle neid lahutava vahemaa lakkuma abikaasa nägu kõrvalestast huulteni. Saamata parata.
Täpselt samamoodi, hoides süles Racheli ja Elizabethi vastsündinud tütart, igatses ta lapsukese ilmsüütust nii väga endasse, et ampsas tillukese krampliku rusika suhu ja lutsutas, kuni beebi pistis kisama.
Tema lesknaiseiha oli selle vastand.
Lesknaine. Ennastõgiv sõna, kirjutas Sylvia Plath, eneseõgija. (lk 202)
  • Hirm oli haaranud teda söögisaalis õunavormi juures; ta oli pannud plehku tualettruumi ja istunud prill-lauda katval paberrõngal väga kaua kivistunult. See juhtus ülikooli lõpupäevil. Lahesuue, mis haigutas ta tulevikus, heidutas teda alates eelmisest kuust. Tema, kes ta oli sünnist saati vangis mitmesugustes puurides, pääseb varsti vabana lendu, ent õhkutõusu kujutlus muutis ta soolasambaks. (lk 203)
  • Eksamisessi ettekäändel puikles ta kõrvale nädalalõpureisist suurde linna. Riietus hoolikalt. Vaatas õhtul ära oma uluki lavaesinemise, mis avaldas muljet: noormees oli igati tasemel, maniakaalne Hamlet, kutsikalikult tarmukas, ehkki tõeline kolge. Kaugusest polnud mõhnad põskedel eristatavad ja noorm ees levitas loomuldasa kuldset valgust, mille kuma mängles publikuski. Museaalistunud monoloog suudeti esitada seksikana, uudsena. "See oleks lõpetus, mis hardasti on ihaldatav,*" ütles noormees piraadimuigega, ning tema kujutles kuidas kõigi pealtvaatajate kihevil istmikud hakkavad toolidel kuumalt surisema. Paljutõotav. Kulm kortsus, luges ta vahekäigutulede paistel kavalehelt noormehe täisnime: Lancelot (Lotto) Satterwhite. Lancelot. Nojah. Eks tuleb läbi ajada. (lk 204; *"Hamlet", III, 1.)
  • Seal oligi tema otsitu, purjutas ja lõugas aknalaual, ja noormehe ülimalt musklis keha tabas Mathildet üllatusena. Kandis niudevööks tütarlaste geeliga silmamaski. Pealael tühi veekann, elastiksidemega mässitud. Ei soliidsuse raasugi, aga püha taevas, mäherdune ilu. Kummalised näojooned, kunagi vististi võluvad, võlusid eemalt nüüdki; kuid seni polnud ta sattunud nägema noormeest riieteta ega osanud aimata kehalist veatust. Mathilde ohtrate kalkulatsioonide seas polnud ükski hõlmanud tema põlvede vedeldumise momenti paaritumisinnas.
Tahtejõuga sundis ta poissi pilku tõstma, teda märkama.
Pilk tõsteti. Teda märgati. Nägu tardus. Keha tants lakkas. Temakese kuklakarvad tõusid tuntavalt turri. Noormees hüppas inimmassi, paisates pikali mingi vaese plikanääpsu, ning ujus inimeste keskelt üle põranda Mathilde juurde. Oli temast kõrgemat kasvu. Temakese mõõt oli kuus jalga, praegu kontsades kuus jalga kolm tolli; kõrgemat kasvu mehed olid haruldased. Talle meeldis see ebaharilik tunne — mõjuda vaiksemana, hapramana. Noormees puudutas ta peopesa. Langes põlvele ja karjus tema poole üles: "Abiellu minuga!" Ja tema-temake oli nõutu; ta puhkes naerma, vaatas põlvitajat ja ütles: "Ei!"
Mehe jutustuses sellest kahekõnest — lõng, mida kedrati nii paljudel pidudel, nii paljudel õhtusöökidel, ja mida tema kuulas iseloomuliku naeratusega, pea viltu, kergelt muigel — ütles temake: "Võib." Ta ei parandanud meest kordagi, iial. Las elab ulmades! Need tegid mehe õnnelikuks. Ja tema armastas meest õnnelikuks teha. Võib! Ehkki tõele vastas see alles kahe nädala möödudes, mil nad abiellusidki, oli mahavaikimine kahjutu.
Lotto lugudes sai nende kohtumisest coup de foudre, aga mees oli ka sündinud jutuvestja. Tõeluse ümbervormija teistlaadi tõeks. Nagu temake teadis, oli see tegelikult olnud coup de foutre*. Nende abielu taga oli seks. Kokku tõid neid muud põhjused, ja mõistagi hoidsid mitmed muud põhjused neid hiljem koos, kuid esimestel päevadel oli seks varsti kõige taga. Kuni eelmiste lõivude tasumiseni ei andnud ta end kätte, ning ootus sütitas neid mõlemat. Kauaks nõutasid suguelundid prioriteedi ülejäänud eluseikade ees.
Ent isegi siis teadis temake, et kindel pole siin ilmas miski, ammugi kellegi jah-sõna. Absoluute pole olemas. Jumalad armastavad meid mõnitada. (lk 204-205; coup de foudre - 'armastus esimesest pilgust'; coup de foutre - 'seemnepurse' (pr k))
  • Kui tema mehel oli puudusi, jäid need talle märkamatuks; ja ehk oligi see tõsi, ehk oligi ta leidnud ainsa ebakohtadeta inimese maailmas. Sellist meest ei oleks ta suutnud välja mõelda uneski. Lõbus ja ustav, sarmikas süütalaps. Rikas pealekauba. Lancelot Satterwhite - Lotto. Tolsamal hommikul olid nad abiellunud. Ta oli tänulik liivale, mis igritses tema siivututesse kehaosadesse ja kipitas seal; puhtakujulist naudingut poleks ta usaldanud.
Liig ruttu möödus see — nende esimene seaduslikult kinnitatud vahekord. Mees naeris ta kõrva, tema mehe kurguõnarusse. Mitte millelgi polnud tähtsust. Nende minad, eraldiseisvad ja lahus, olid ühildunud. Tema üksildusel oli lõpp. Tänumeel mattis ta hinge. Mees aitas ta püsti; maast supelrõivaid korjates oleksid nad nagu kummardanud ja ookean teispool düüni aplodeerinud. Tema sisemus juubeldas helinal terve laupäeva-pühapäeva. (lk 206)
  • Ta astus korterisse, mis näis kuidagi kokkupressitud, tulvil tema eelmist elu, halli ja pisikest. Kümmelnud kuumas vannis, puges ta. tukastuseks suleteki alla. Kui helises telefon, viibis ta parajasti sügaval· unenäos. Tingimata halb uudis. Vaid halvad uudised tirisevad nii lõikavalt. (lk 207)
  • "Nonoh. Halloo jah," ütles mahemagus hääl. "Avastasin juhtumisi, et oled mu minia, eevatütreke."
Mathildel kulus viivuke toibumiseks, enne kui ta vastas: "Proua Satterwhite. Väga armas teiega viimaks vestelda."
Kuid hääl ei peatunud. "Olgu sulle pihitud, ma käitusin, nagu on emade kord ja kohus, ja kuulasin maad, kes sa seesugune oled ja kust tuled. Maakuulamine juhatas mind veidravõitu radadele. Sa oled tõesti veetlev, mulle räägiti õigust. Ma nägin su fotosid, eriti pesukataloogide omi, olgugi et sinu kopsikud paistavad üpris väikesed ja ma imestan, kes küll palkas sind nendega edvistama. Kui tohib, siis kõnelen sinuga ausalt, südameke - mind ei vaimustanud see plakat tiinekate ajakirjas, kus sa olid pooluppunud rotiterjeri moega. Naljakas, et sulle maksti enese sellisena näitamise eest. Aga mõned su fotod on väga toredad. Sa oled nägus tüdruk. Minu Lancelotile hea partii vähemalt välimuse osas."
"Tänan teid," ütles Mathilde umbusklikult.
"Samas ei ole sa kirikuskäija, mida ma otsekoheselt öeldes ei seedi. Paganlus perekonnas," jätkas ämm. "Pole kindel, kas see sobib mulle. Ehkki hoopis hullemad on minu avastused su onust ja isikutest, kellega ta läbi käib. Sulid iga mõõdupuu järgi. Inimesi tuntakse lõpuni alles nende kaimude kaudu. Ja tuleb tunnistada, avastused on ebameeldivad. Lisagem veel hirm isiku ees, kes võrgutab sedavõrd lahke hinge, nagu on minu poisu, ja sõlmib abielu pärast sedavõrd lühikest kuramaaži. Sääraseks asjaks on võimeline vaid väga ohtlik või väga kalkuleeriv persoon. Kõigi asjaolude kuhjumine veenab mind, et mul oleks raske leida sinuga ühist keelt. Vähemalt selles ajalikus elus."
"Tohoh," ütles Mathilde. "Nähtavasti ootab meid ämma-minia käibesuhe, Antoinette." Mõlemad puhkesid naerma.
"Sina võiksid mind kutsuda proua Satterwhite," ütles Lotto ema.
"Võiksin. Aga pigem ei kutsu," vastas Mathilde. "Ämmamamma kõlab etemini." (lk 207-208)
  • "Vintske linnuke, mis?" ütles Antoinette. "Nojah, minu Lancelot on nii õrna südamega, et naisterahvas, kes läheb talle mehele, peabki olema pisut karmimat laadi. Kuid ikkagi, kardetavasti pole see sina."
"Juba olen," mainis Mathilde. "Millega saan teid aidata? Mida te soovite?"
"Küsimus on sinu soovides, mu tüdruk. Eeldatavasti oled sa kursis Lanceloti rahalise taustaga. Oh, loomulikult oled sa kursis! See oligi sinu mehelemineku põhjus. Pole mõeldav, et sa armastaksid mu kallist poisut kahenädalase tutvuse järel tõsiselt, olgugi ta iseenesest armastust väärt. Oma poega teades usun, et ta pole esialgu rääkinud, kuidas sa ei näe mu rahast punast krossigi, kuniks minul on hing sees ja teie abielu püsib. Me arutasime seda temaga eile hommikul, kui teie tegu oli tehtud ja ta helistas mulle parastamiseks. Te käitusite ennatlikult. Lapsikult, ja lapsed te tänini oletegi. Ja nüüd ka puupaljad. Huvitav oleks teada sinu tundeid praegusel hetkel. Väga kahju, et su plaanid nulliti sedasi ära."
Tahes-tahtmata tuli Mathildel õhust puudu.
Antoinette ei katkestanud. "Muidugi tähendab see, et sul oleks märksa kasulikum abielu annulleerida. Võtta sada tuhat dollarit ja visata varvast."
"Haa!" ütles Mathilde.
"Kullake, ma ei pane ju pahaks, kui sina nimetad hinna. Koonerdada ilmselt ei kõlba. Ütle ainult, sinu soov on seadus. Küsi endale stardikapital, ülikoolilõpetajale marjaks, ja see kantakse veel täna pärastlõunal su kontole, sa allkirjastad paar paberikest ja kaod pildilt. Jäta mu vaene laps rahus sarvi maha jooksma, kuni ta leiab ajapikku mõne magusa tubli tüdruku, kellega pöörduda minu juurde koju Floridasse."
"Põnev," ütles Mathilde. "Naisterahva kohta, kes ei vaevunud poega terve aasta külastama, on teil arenenud omanikuinstinkt."
"Nojah, kullake, kui lapsuke kasvab su kõhus ligemale aasta, kui sa näed tema näojoontes ennast ja abikaasat, hakkab omanikuinstinkt arenema sinulgi. Ta on mu veri. Mu looming. Ühel päeval sa mõistad."
"Mina mitte," ütles Mathilde.
"Viissada tuhat? Ei? Aga miljon?" jätkas Antoinette. "Sul tarvitseb vaid laev hüljata. Rahaga pakku joosta. Miljon dollarit annab elule hoogu. Sa saaksid reisida, näha võõraid kultuure. Avada eraäri. Lantida rikkamaid mehi. Maailm oleks sulle valla, Mathilde Yoder. Võta seda kui esimest liivatera, millest kasvab sinu austrisse pärl."
"Te olete osav metafoore segama," ütles Mathilde. "Mingis mõttes imetlen ma teid lausa."
"Järeldan sinu kommentaarist, et jõudsime üksmeelele. Tipp-topp valik. Sa pole rumal. Ma helistan advokaadile, jooksupoiss toob paberid tunni-paariga."
"Oo, vau," ütles Mathilde mahedalt. "Tulevik tuleb võrratu."
"Jah, kullake. Sinust on arukas tehinguga nõustuda. Kena kogus krabisevat, igatahes."
"Ei," ütles Mathilde. "Ma pidasin silmas, et võrratu saab olema leiutada viise, mismoodi hoida poega teist eemal. Sellest tuleb meieväikene mäng. Küll näete. Kõigi pühade aegu, kõigil sünnipäevadel, kõigi teie haiguste aegu kerkib üles midagi pakilist, nii et teie poeg on sunnitud jääma minu juurde. Ta jääb minu, mitte teiega. Ta valib mind, mitte teid. Emmeke — nõnda kutsub teid Lotto ja hakkan kutsuma ka mina —, emmeke, kuni te ei palu vabandust, kuni te ei manitse end väevõimuga viisakaks, võite temast suu puhtaks pühkida."
Mathilde asetas telefonitoru leebelt hargile, tõmbas juhtme seinast, ja kuna ta oli higistanud T-särgi läbimärjaks, läks uuesti vanni. Päeva-paariga saabub esimene kirjake, milletaolisi, hüüumärkidest ogalisi, läkitab Antoinette talle aastaid arvukalt. Omalt poolt läkitab tema ämmale fotosid, kus Lotto ja Mathilde naeratavad kahekesi, pikutavad basseini ääres, reisivad San Franciscos; kus Lotto kannab Mathildet kätel üle nende iga järgmise eluaseme ukseläve. Kui Lotto pöördus õhtul tagasi, ei iitsatanud Mathilde abikaasale telefonikõnest. Nad vaatasid telekast komöödiasarja. Käisid koos duši all. Hiljem sõid täidetud minipitsasid, alasti. (208-210)
  • "Lein," räägiti nagu ühest suust, paljuteadvalt, sügavmõttelise moega. Diskreetselt lepiti kokku, et naastakse siis, kui ta on taas tema ise, naeratav, viks ja elegantne. Kohaletuleku asemel saadeti kingitusi. Samuel saatis potililli - bromeeliaid. Chollie tornide viisi Belgia šokolaadi. Danica oma isikliku massööri, kellest Mathilde vabanes eiramisi. Arnie saatis kasti veini. Ariel pika musta kašmiirkleidi, millesse Mathilde mähkus päevade kaupa looteasendis. Kummalisel kombel osutus vaid see põlise bossi pehme kingitus täiuslikuks. (lk 211)
  • Ta klõpsutas kustu esituled, pimedus kerkis ta ümber nagu unelm.
Kuupaisteta öö. Auto meenutas kala, kes riivab lõõgastunult koopaseinu. Elu veeres mööda, tema aga oli passiivne, pimeduses ripakil. Külmavereline. (lk 212)
  • Võimetus — ja mis edasi? Mathilde oli neljakümne kuue aastane. Liiga noor, et teha armastusega jäädavalt lõpparve. Alles parimas eas. Priima välimusega. Ihaldusväärne. Paarilisest igaveseks lahti haagitud.
Mitte niisuguseid lugusid ei jutustata meile naistest.
Naiste lood on armastuse lood, eluseltsilisse suubumise lood. Kergekujulise erimi moodustab igatsus, kui suubumist ei saavutata. Suubumine üksindusse ning saatusel sarvist haaramine: rotimürk, viskumine rööbastele mõnes Venemaa vaksalis. Sumedaimad ja leebeimadki lood on ülalmainitute pelk mugandus, variatsioon. Kodanlikus laiatarbehelistikus tõotab see armastust maailma kõigile paidele tüdrukutele. Kaks muldvana jantlikku keha vannitavad teineteist, mehe paralüütilised pihud seebitavad naise kärbunud udaraid, erektsioon vupsab šampoonivahus püsti kui roosa periskoop. Kanäe! Pikad lentsivad jalutuskäigud plaatanialleedel, ainsamgi kõõrdpilk pajatab, üks lausutud sõna majutab tuhandeid. Sipelgapesa, ütleb mees; Martiini, vastab naine; ja nii naasebki ammututtav tihke naljavirre. Naeru imekaunid rõkatused. Tuterdatakse rähmas silmi, tuta-tuta, et õhtustada aegsasti, suigatada käsikäes filmi vaadates. Kehad nagu pärgamenti mässitud pahklikud kriipsujukud. Üks sängitab teise surioodile, aitab manustada ravimiüledoosi, sureb ise järgmisel päeval, kuna armsama hingusega on maailmast kadunud viimnegi värv. Oo, hingesugulus. Oo, romantiline romanss. Oo, täitumus. Temakese usk, et see läheb nimelt nõnda, oli andestatav. Säärase käsitluseni olid juhatanud teda temast vägevamad jõud.
Võidab kõik! All you need is! Annab tiivad! Alistu!
Seda kamarajura neelavad naised alates balletiseeliku kandmise east nii nagu haned nuumsööta.
Eks räägi ju vanasõnadki, et igal pajal oma kaas ja igal majakal oma tuli.
[Vaie ei jää esitamata. Kaheksakümnendates aastates, eluhämarikus, kaugel-kaugel sealpool silmapiiri istub ta Londonis hommikul eraklikus teelauas, tõstab pilgu, näeb iseoma peopesa, mis sarnaneb iidse maakaardiga, ja akna taga sinist viirpapagoid, selle ebaloomuliku subtroopilise maailma loomulikku asukat. Järsku taipab ta selgelt, et tema elutuum, kehastajaks pisike sinine papagoi, ei seisnenud armastuses. Tema elu oli sisaldanud hirmuärataval hulgal armastust. Kuuma kihku, maagiat. Tema abikaasa Lotto. Jestas, tal oli olnud Lotto. Ometigi taipab ta — jah, just! —, et tema elu kogumäär oli olnud sootuks enamat armastuse kogumäärast.]
Ent vahetul viivul, kui ihne kuu valgustas mõlkis metalli, lehmakeret, klaasikilde, polnud tal midagi peale katkihammustatud keele ja vere tõusulaine. Palava roostemeki. Ning lõpmatusse sirutuva jõuetu küsimuse: "Mis edasi?" (lk 212-213)
  • Too tüdrukutirts, kes ta kunagi oli, too väike Aurélie, avastas ühel päeval näpust sinise kohvrikese ning et tema juuksed on näo eest kuklasse kraabitud. Küllap oli ta viiene-kuuene.
"Sa lähed oma Pariisi-vanaema juurde," ütles tema kõrget kasvu bretooni-vanaema. Pariisi-vanaemaga oli miski alati olnud korrast ära miski oli valmistanud piinlikkust; tema ema ei maininud lihast ema eal; telefoniski vesteldi harva. Aurélie ei olnud emaema eales kohanud. Tema nimepäeval polnud sellelt vanaemalt eales kinkepaberis pakikesi.
Nad seisid rongivaguni vahekäigus. Vanaema kulmukortsutus laienes lõualotini. "Sinu ema ema oli ainuke sugulane, kes nõustus sind võtma," ütles vanaema.
"Mul ükspuha," ütles Aurélie.
"Sinul muidugi," ütles vanaema. Ulatas taile kompsu võileibade ja kõvakskeedetud munadega, purgi lüpsisooja piimaga ja kaks chaussons aux pommes'i, haakis nööpnõelaga ta mantlile sedelikese. "Vaata, et sa istekohalt ei liigu," hoiatas vanaema, andis tüdrukule karuse põsemusi, pühkis punetavaid rantis silmi tärgeldatud taskurätiga ja lahkus. (lk 214)
  • Tema ees seisis vanaema. Niisama ilus naisterahvas kui Aurélie emagi, õunakarva põskede ja paksude kulmudega, olgugi sel väljalaskel silmaümbrused kipras. Hämmastav. Riided mõjusid ühtaegu uhkete ja kaltsakatena. Vanaema oli lõhnastatud, elegantsed sõrmed meenutasid pehmes seemisvutlaris pliiatseid. Vanaema kummardus, võttis ta kompsu ja vaatas sisse. "Ohoo! Tubli talupojatoit," ütles vanaema. Alumise lõikehamba puudumine kinkis naeratusele bravuuri. "Täna õhtul sööme kõhu kõvasti täis," kuulutas vanaema. (lk 215)
  • Vanaema korter oli sisustatud siivsalt, ehkki hõredalt. Paljad puitpõrandad küüritud valkjaspuhtaks. Ennevanasti seinu ehtinud pildid olid jätnud tumedad laigud muidu kalbele kannatuslillemustriga tapeedile. Toas polnud soojem, lihtsalt tuuletum. Nähes tüdruku lõdinat, ütles vanaema: "Küte maksab raha." Tal kästi sooja saamiseks viiskümmend korda hüpelda. "Hüplemine on tasuta!" ütles vanaema. Allkorruselt kopsis vastu põrandat harjavars. (lk 215-216)
  • Aurélie teeskles uinumist, sellal kui vanaema pesi hoolikalt, harjas hambaid söögisoodaga, kohendas meiki ja lisas parfüümi. Vanaema väljus. Aurélie vahtis laepirni kumerusi. Ta ärkas, sest teda tassiti süles konkusse. Uks sulgus. Magamistoas meesterahva ja vanaema hääled, voodi kägin. Järgmisel päeval otsustati, et püsigu ta parem algusest peale konkus, talle anti taskulamp ja Tintini raamatud ema lapsepõlvest. Aegapidi õppis ta tuvastama kolme mehehäält: esimese tämber meenutas rasvarikast pasteeti, teises kiunus heelium, kolmandas ragises killustik. (lk 216)
  • Aurélie unistas seiklustest kummastavates koomiksimaades, eiras toahelisid, suutis viimaks nende saatel uinudagi. Ta hakkas käima koolis, kus teda rõõmustasid pedantsus, täitesulepead, millimeetripaber, ortograafiline täpsus. Ta armastas ka koolitoitu: šokolaaditäidisega madeleine-koogikesi ja kilepakendis piima, mida lastele jagati. Ta armastas klassikaaslaste lärmakust, jälgis neid vaimustusega. Nõnda kestis see umbes kuus aastat. (lk 216)
  • Ent kevadel pärast üheteistkümnendat sünnipäeva leidis Aurélie koju tulles vanaema poolpaljana voodist. Vanaema oli jäik, kael jääkülm. Keel porsunud. Kaelal paistsid vist mingid jäljed, kuigi olid võib-olla suudlused. [Ei.] Kaks sõrmeküünt ära kistud, sõrmeotsi kattis veri. (lk 216)
  • Hiljem avastas ta end Atlandi ookeani kohalt lennukist. Sügavuses sulgisid pilved. Vesi säbardus ja silenes lakkamatult. Tema kõrvalistmel oli keegi võõras, biitsepsid nagu padjad ja pihk silitamas hellalt Aurélie juukseid, kuni tüdruk uinus tasapisi. Ärgates viibis ta juba uuel kodumaal. (lk 217)
  • Vassaris ajas ta prantsuse keele õppejõud imestama: "Teil pole vähimatki aktsenti," rääkisid nad.
"Ah, nojah," vastas tema ladusalt. "Võib-olla olin ma mõnes eelmises elus pisike prantslanna."
Aga selles elus oli ta ameeriklanna, hääldas inglise keelt nagu ameeriklanna. Emakeel oli peidus pinna all. Ent prantsuse keel lõikus sälgud tema kõneviisi, samamoodi kui maas sisalduvad juured nügivad paigast sillutist. Kuidas ta hääldas sõna forte — näiteks: "Et sinu elu sujuks lepase reega, Lotto. Nüüdsest peale mimu forte," ja tema suus kõlas see naiselikult, tugevalt. Lotto küsis uudishimulikul pilgul: "Sa mõtlesid for-tay?", ameerikapäraselt.
For-tay: missugune nonsenss. "Iseendastki mõista," vastas tema.
Või siis faux amis. 'Soodsa' asemel 'oportunistlik'. 'Petma' asemel 'trumpama'. "Ma ei saa hingata," ütles ta esietenduse õhtul vestibüülis, kui rahvasumm tungles Lotto ümber, "selles opositsioonis." Ta oli mõelnud teed tõkestavat tunglust, ehkki nojah, kui aru pidada, siis kõlbas ju teinegi tähendus. (lk 217)
  • Sõnaosavuse kiuste kippus ta valesti kuulma, valesti tõlgendama. Kogu täiskasvanuelu usub ta, et inimesed säilitavad kõige olulisemaid asju — testamente, sünnitunnistusi, passe, ainulist fotot väikesest tüdrukutirtsust - pangas nõndanimetatud Hoidiselaekas. Turvalisus kui midagi raiskuvat, mille peab säilitamiseks eelnevalt sisse tegema. (lk 217)
  • Ta lantis ka koolibussi juhti, korpulentset kiilanevat meest. Too ei tahtnud muud kui teda nuttes emmata.
"Mage," pahandas Mathilde. Ta seisis kesk motellituba, rinnahoidja ikka seljas. Oli nüsinud samal päeval basseinis juuksed nudisoengusse. Kiharad olid triivinud basseinipinnal uppunud maduussidena.
"Lõpeta vesistamine."
"Mul on nii hale meel," vastas mees. "Anna andeks."
"Hale oled sa küll," ütles tema.
"Sina oled ju nii kangesti ilus," vastas mees. "Ja mina nii üksik." (lk 218)
  • Mees langetas põse ta reitele. Mathilde toestas mehe kaalukat pead. Mehe pehmetes juustes lõhnas looduslik seep, ja sellest vaatevinklist näis mehe nahk väga armas, roosa ja sile otsekui põrsal.
"Mu naine lahkus meie hulgast," ütles mees, huuled kõditamas ta kintsusid. "Poole aasta eest. Rinnavähk."
"Minu abikaasa suri nelja kuu eest," vastas tema. "Tuiksoone lõhkemine." Paus. "Minu võit," lisas ta.
Mehe ripsmed riivasid mõtlikult ta ihu. "Siis sa tead ju," ütles mees.
"Tean," vastas tema.
Motellituba täitis valgusfoori süttimine-kustumine teispool tänavat: punane pimedusega vaheldumisi. "Mismoodi sa edasi elad?" küsis tema.
"Naabrinaiste pajaroast. Lapsed helistavad mulle iga päev. Mul on uus hobi, ehitan tuulelohesid. See kõik on nii mõttetu," vastas mees.
"Minul ei ole lapsi," ütles tema.
"Kahju," ütles mees.
"Mul mitte. Parim otsus mu elus," vastas tema. (lk 219)
  • "Mismoodi sina edasi elad?" küsis mees.
"Tõmban läbi magedaid tüüpe."
"No kuule!" puhkes mees äkki naerma. "Ja kas aitab?"
"Kesiselt."
"Miks sa siis jätkad?"
Pikkamööda ütles tema: "Mu abikaasa oli teine meesterahvas, kellega ma elus seksisin. Kakskümmend neli aastat truudust. Tahan teada, millest ilma jäin."
"Ja millest sa jäid?"
"Ei millestki. Mehed on seksis kohutavalt saamatud. Ainult mu abikaasa polnud."
Ta mõtles: nojah, üllatusi leidus üks või kaks, kuid põhiliselt on see tõsi. (lk 219)
  • Joonud suure koguse veini, jäi ta magama, ärgates kesk ööd, säng külm ja tühi ja abikaasatu. Sellistel hetkedel tunnetas ta eksistentsiaalse kibedusega, et tema abikaasa polnud mõistnud teda mitte üks raas. (lk 220)
  • Oma seisukohtade ja taibukuse kiuste oli Mathildest kuidagi saanud koduperenaine; ja koduperenaised, nagu me kõik teame, on nähtamatud. Päkapikud, kes toovad kinke abielusussi sisse. Tema õlul olid maamaja, korter suures linnas, maksud ja koer: Lotto ei aimanudki, kuhu kadus tema aeg. Lastega oleks ta sattunud vihma käest räästa alla, nii et jumal tänatud lastetuse eest. Samuti ei tohtinud unustada, et terve hulga, vähemalt poolte abikaasa näidendite puhul hiilis ta mehe kirjutatut öösiti hääletult peenhäälestama. [Mitte ümber kirjutama, vaid toimetama, häilima, sära andma.] Pealegi hooldas ta abikaasa äriasju; teda kohutasid nägemused summadest, mida priiskava ja prassiva loomuga mees pillaks tuulde. (lk 220)