Pettumus

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Film[muuda]

[Virginia:] Kõigepealt, kui te neid kurkidele panete, tabab teid tulevikus pettumus.
  • Telesari "Raising Hope", 2. hooaeg, osa 18, "Poking Holes in the Story"

Proosa[muuda]


  • Kuulnud pealt jutukatkeid, mis mulle tundusid dramaatiliselt tähtsatena, tõttasin trepist üles ja teatasin Mariele Victoria aegsete lugude parimas maneeris, et oleme laostunud. Marie'd ei paistnudki see nii väga kurvastavat, nagu ma temalt oleksin oodanud. Kuid ilmselt oli ta siiski pidanud viisakaks kaastunnet avaldada, sest ema tuli üpris nördinult minu juurde.
"Tõepoolest, Agatha, sa ei tohi asju liialdatult edasi rääkida. Me pole sugugi laostunud. Oleme praegu lihtsalt pisut kitsikuses ja peame elama kokkuhoidlikult."
"Ei olegi laostunud?" küsisin sügavas meelehärmis.
"Ei ole laostunud," ütles ema kindlalt.
Pean möönma, et olin pettunud. Paljudes raamatutes, mida olin lugenud, tuli sageli laostumist ette, ja sellesse suhtuti nii, nagu sel puhul tarvis — tõsiselt. Ähvardatakse endale kuul pähe lasta, kangelanna lahkub rikkast majast räbalates, ja nii edasi. (lk 112)
  • Vist miski pole mulle elus nii suurt pettumust valmistanud, kui see, et lennukist sai tavaline liiklusvahend. Algusaegadel oli see unistuslik nagu linnu lend — joovastav sööst läbi õhu. Kuid nüüd, kui mõtlen, kui tüütu on istuda lennukisse ja lennata Londonist Pärsiasse, Londonist Bermudale, Londonist Jaapanisse — kas saab olla veel midagi proosalisemat? Tihedalt reisijaid täis kitsaste istmetega kast, aknast paistmas peamiselt lennuki tiivad ja kere, ja all vatitaolised pilved. Kui näedki maad, siis on see lame nagu maakaart. Oo jaa, illusioon on täielikult purunenud. (lk 245)
  • Puuviljade kohta tegin rea avastusi. Näiteks olin alati arvanud, et ananassid ripuvad graatsiliselt puu otsas. Olin üllatunud, leides, et tohutu väli, mida olin pidanud kapsapõlluks, oli tegelikult hoopis täis ananasse. Omamoodi valmistas see mulle päris pettumuse. Niisuguse mahlase puuvilja jaoks näis see kasvamisviis väga proosaline. (lk 328)
  • Veidi enne "Mill House'i saladuse" väljaandmist tegi "The Bodley Head" mõned ettepanekud. Nad ütlesid, et võivad endisest lepingust loobuda ja sõlmida uue lepingu, samuti viiele raamatule. Selle tingimused oleksid hoopis soodsamad. Tänasin neid viisakalt, lubasin järele mõelda ja siis keeldusin, põhjust seletamata. Leidsin, et nad olid kohelnud noort autorit ebaausalt. Nad olid ära kasutanud tema teadmatust ja indu raamat trükki anda. Mul ei olnud kavatsust nendega selle pärast tülli minna — olin ise rumal olnud. Igaüks on rumal, kui ta ei püüa välja uurida, milline on õige tasu tema töö eest. Teisest küljest, kas oleksin, hoolimata omandatud tarkusest, nüüdki ära öelnud võimalusest välja anda "Saladuslikku juhtumit Stylesis"? Vist mitte. Oleksin ikkagi lasknud ta välja anda nende määratud tingimustel, kuid ma poleks nõustunud nii pikaajalise lepinguga nii paljude raamatute kohta. Kui oled inimesi üks kord usaldanud ja oled neis pettunud, siis sa ei taha neid enam usaldada. (lk 354)


  • Häbi on mulle üldse kõigist tunnetest kõige rohkem antud ja ma olin seda varem ja hiljemgi Rummusaarel tundnud. Aga mitte nii suurt kui see oli. Need teised olid kui nõgese kõrvetus: õhetasid pisut ja ununesid varsti. Aga see häbi jäi meelde. Ja kuigi mul on praegu mälestuses palju suuremaidki häbisid, pole see ikkagi veel muutunud eimillekski. Võib-olla sellepärast, et sellega koos tundsin ka oma esimest suurt pettumust, sest hiljemgi on see nii olnud, et kui need kaks tunnet korraga mind haaravad, jätavad nad ikka kustumatu mälestuse.
Ent pettumust ilma häbita pole mul kaugeltki nii raske taluda kui häbi ilma pettumuseta. Kuigi tagajärjed peaksid pettumuse puhul olema halvemad, sest eks pettumus ole ju lootusepuu halvaks läinud vili, ja kes seda palju ja sageli sööb, selle veri muutub kibedaks ja keel mürgiseks. Ta kaotab usu, ja lahkub lootuse juurest.
Ent laps, kes seisab lootuse ees, silmad avali ja käsi õieli, neelab esimesed pettumuse marjad nii ruttu ja tervelt alla, et ta vaevalt tunnebki nende kibedust. (lk 14)


  • Okupatsiooniaastad hakkasid ununema ja kõik olid vabanemisega juba sedavõrd harjunud, et seda nüüd igapäevaseks muutunud õnne enam peaaegu ei märgatudki. Uuesti ilmus müügile bensiin ja toidukaardid kadusid... Mis aga puutub kõigesse muusse, siis oli sellest veelgi raskem midagi taibata, kui taibati "kummalisest sõjast", sest sõjale järgnes mingi "kummaline rahu". Näis, nagu oleksid bošid sõja võitnud — kollaboratsionistid muutusid uuesti julgeks ja jultunuks, igal sammul varitsesid mingid ootamatused; sõjavangist naasnud avaldasid rahulolematust: vankritegija oli kaotanud oma klientuuri, mille temalt oli üle löönud kollaboratsionist R... linnast, apteekril oli tegemist ja tüli, et apteegist välja saada oma ajutist asendajat. Kõikjal aina meelekibedus... Proua Donzert ja tema kaks tütart käitusid nii nagu kõik teisedki: kirusid ja torisesid, ent kokkuvõttes mõjus taoline üldine pettumus neile nagu vihm vihmamantlile. (lk 35-36)
    • Elsa Triolet, "Roosid järelmaksuga", tlk Immanuel Pau, 1962


  • Trühvlikasvatajale ning tema emisele, kes kõnnivad maa-alusel trühvliaial, on olukord küllap halenaljakas ja kurb. Siin tunneb too ilus terve emis kõige iharama kuldi lõhna, kellega ta on elus kokku puutunud, ainult et millegipärast näib too olevat maa all. See ajab emise marru ja ta tõngub meeleheitlikult, kuid välja ilmub kõigest kummaline muhklik, laiguline seen. Seejärel tunneb emis vaid mõne sammu kaugusel järgmise üliisase kuldi lõhna - too on samuti maa alla maetud - ja asub tööle, üritab teda meeleheitlikult välja kaevata. Küllap ajab olukord ta ihast ja pettumusest hulluks. Lõpuks korjab trühvlikasvataja seened kokku, paneb kotti ja veab emise tagasi koju, ehkki tolle selja taga väreleb kogu aed kenade kultide vängest aromaatsest jõõrast, kes kõik tema järele õhkavad, kuid on nähtamatud! (lk 190)


  • Lerwick oli nüüd lärmakas paik. Lapsepõlves tundis Magnus kõiki, keda ta tänaval kohtas. Viimasel ajal oli linn aga isegi talviti võõraid ja autosid täis. Suvel läks asi hullemakski. Siis veel turistid. Nad tulid öise parvlaevaga Aberdeenist, pilgutasid silmi ja vahtisid, nagu oleksid sattunud loomaaeda või teisele planeedile, pöörasid pead ikka siia ja sinna, et kõigele pilk peale heita. Mõnikord liuglesid sadamasse hiiglasuured ristluslaevad ja jäid hoonetest kõrgemana silma paistes ankrusse. Laevareisijad võtsid linna tunniks ajaks üle. See oli invasioon. Turistid pakatasid õhinast ja tegid kõva kisa, aga Magnus tajus, et nad olid pettunud, nagu poleks linn nende ootustele vastanud. Nad olid maksnud lõbureisi eest rasket raha ja tundsid end petetuna. Võib-olla ei erinenud Lerwick kuigivõrd neist kohtadest, kust nad olid tulnud. (lk 18)
  • Cassie oli viieaastane ja oskas ennast niisama hästi maksma panna nagu ema. Fran oli ta enne kooli lugema õpetanud - aga õpetaja Henryle oli ka see vastukarva olnud. Tüdruk võis olla lärmakas ja põikpäine ning mõnikord mõtles isegi Fran, samas end hirmsa kahtluse pärast põlates, kas ta oli loonud ninatarga koletise.
"Oleks tore," oli õpetaja Henry esimesel lastevanemate koosolekul jäiselt öelnud, "kui Cassie kuulaks vahel kohe esimesel korral sõna. Ilma et ma peaksin üksikasjalikult seletama, miks ma midagi teha palun."
Fran, kes oli oodanud kiitust, et tema tütar on geenius, keda on rõõm õpetada, tundis alandust. Ta oli varjanud pettumust, kaitstes südikalt oma kasvatuspõhimõtteid. Lastel peab olema enesekindlust ise otsustada ja autoriteete trotsida, oli ta öelnud. Kõige vähem tahtis ta, et tema laps oleks alandlik muganduja. (lk 23)


  • Primitiivsed religioonid langevad laias laastus kokku lihtsa ilmikinimese arusaamaga keerukamatest usufilosoofiatest: nad tunnevad vähem muret filosoofia pärast ja huvituvad rohkem materiaalsetest hüvedest, mida võivad pakkuda rituaal ja moraalne mugandumine. Kuid sellest järgneb, et need religioonid, mis on kõige enam rõhutanud oma rituaali instrumentaalseid tulemeid, on uskmatuse ees kõige kaitsetumad. Kui usklikud on hakanud riitusi käsitama vahendina tervise ja jõukuse saavutamiseks - imelampidena, mille käivitab hõõrumine -, siis jõuab kätte päev, mil kogu rituaali masinavärk hakkab paistma tühja narrimisena. Uskumusi tuleb kusagil kaitsta pettumuse eest, või muidu neid enam ei tunnistata. (lk 295-296)


  • Ma peaaegu jumaldasin teda. Aga see on alati kardetav. Jumalusele ei suudeta inimlikke nõrkusi andeks anda; pettumuses paisatakse jumalus troonilt alla mudaauku, jäetakse sinna mädanema, ei suudeta sealt teda enam välja tõsta, ei suudeta surmatunnini andeks anda. Pettumuses ollakse armutu ja ülekohtune, siis pole vihal äärt ega piiri; pettumuses pillutakse jumalus kividega surnuks või kistakse elavalt lõhki. Ja häda veel, kui pettub suur rahvahulk! Ei ole tigedamat looma maailmas, kui pettunud rahvahulk.
Kõige hädaohtlikum ja tänamatum on olla kellegi poolt jumaldatud. (lk 62)
  • Marta Lepp, "1905. aasta romantika, järellained, lõppvaatus", 2010


  • Ühel päeval rääkis meile keegi, et hobune olevat tola löönud ning too ei saavat esineda. Vanaema saatis mind pudeli Prantsuse punaveiniga vigastatu juurde, võib-olla ka selleks, et mu tsirkusevaimustust pisut jahutada. Astusin viletsasse väikesesse telki, lavatsil vedeles nukrameelne vanem mees, kellelt poleks küll veidraid hüppeid ja häid nalju lootnud, ning tema kõrval istus sukki nõeludes väsinud kõhn naine, kahvatu, murelik, hallinevate juustega — ilus ratsutajanna. Kasvatajale, kes mind saatis, näis, et kaastundest nende vaeste inimeste vastu puhken ma peaaegu nutma; kuid see polnud kaastunne, mis pisarad kurku tõi, vaid pettumus, võib-olla ka instinktiivne kohkumus, mida tunneb inimene kes esmakordselt heidab pilgu elule kulisside taga. (lk 18)
  • Ma teadsin täpselt, kuidas tuli käituda saadikute, hertsogite, ertshertsoginnade ja tavaliste surelikega. Aga kuidas tuleb käituda "kurikuulsa" anarhisti seltskonnas? Kuidas teda kõnetada? Ei või ju öelda "inimkonna vabastaja"? Samuti mitte lihtsalt "härra N."? Kuhu jääb nõutav aukartus?
Ägedalt põksuva südamega astusin salongi. Isa esitles: "Härra N., minu tütar."
Härra N. ei kandnud punast särki. Härra N-il ei paistnud pomme taskus olevat, ta kandis õhturiietust ning oli väikest kasvu noorepoolne austria juut kõrge lauba ja kohevate mustade juustega. Laua juures ei pidanud ta ka ässituskõnesid, silmagi pilgutamata sõi ta serveeritud roogi, ta ei nimetanud meid kurnajateks ja vereimejateks, vaid viisakalt krahv Cr-iks ja komtessiks.
Isa sinised silmad naersid iga kord, kui kohtusid minu omadega. Mehed vestlesid ladusalt, nad rääkisid kirjandusest. Asjatult püüdsin juhtida vestlust teemale nr. 1 — anarhismile. Härra N vaatas mulle kaastundlikult otsa ning pöördus jälle isa poole. Ta ei aimanud ju, millise aukartusega ootasin ühtainustki "anarhistlikku" sõna.
Kui ta oli läinud, ütles isa: "Sul oli õigus, ma olen rõõmus, et kutsusin ta külla. Ta on sümpaatne, huvitav, tark inimene."
Mina aga olin sügavalt pettunud oma esimesest tutvumisest anarhistiga. (lk 52)


  • Silverile tuli meelde Agnessa poolt öeldu, kui ta plaani pidas klassikaaslasi Kassarisse oma koju kutsuda. "Oled sa ikka kindel, et sa neid näha soovid? Oled sa täiesti kindel, et nad on samad inimesed, kes nelikümmend kolm aastat tagasi? Liiga palju on teie vahel kohtumisteta aastaid ja ma ei taha, et sa neis pettuksid ja nemad sinus." (lk 65)