Mari
Mari on botaanikute žargoonis lihakvili, mis sisaldab arvukalt seemneid, nagu näiteks kõrvits, ülejäänud inimesed nimetavad marjadeks kõiki väikesi värvilisi vilju, mis puude ja põõsaste otsa kasvavad, olgu nad kas või õunad, nagu näiteks pihlamarjad.
Proosa
[muuda]- Faith võtab alati kaasa hulganisti mänguloomi, et neid toita iileksi, metsviinapuu ja kibuvitsa marjadega. Sarlakpunased, tumesinised ja oranžid. Ka roniv mürgipuu pakub oma vilju, valgeid marju kui pärliterasid. Näitan neid Faithile.
- "Ära kunagi valgeid marju söö, Faith," ütlen. See on botaaniline ellujäämisreegel.
- "Äla valgeid malju söö," õpetab ta omakorda pühalikult oma mängukarusid.
- Sandra Steingraber, "Mina olen ookean". Tõlkinud Ursula Erik. Petrone Print, 2009, lk 251
Luule
[muuda]Teine venda, vennikene,
Istus maha kaasikusse,
Leinakase hõlma alla;
Laskis laulu lendamaie,
Tugevama tõusemaie,
Vägevama veeremaie,
Laulis õilmed õitsemaie,
Lilleõilmed läikimaie,
Laulis vilja välja peale,
Hõiskas õunad õunapuusse,
Sarapuissa pähkelaida,
Laulis marjad vislapuusse,
Maasikad madalad murusse,
Sinikad samblasoosse,
Pohlakad palu äärtele,
Murakaida mätastele,
Kobaraida pihlapuusse.
- Friedrich Reinhold Kreutzwald, "Kalevipoeg", III laul
Loen hetki abituna aja ohus:
neid kukub kaduvikku marja järgi mari.
Pilk jälgib selgapöörnud Päevatari.
On õhtu. Aruand. Kas lõplik kohus?
- Marie Under, "Aruand", rmt: "Uneretk", 1968, lk 9
On see lihav kuremari,
millest punab mättahari,
on see murakate vaha -
murdund üle sambla maha -
meile silmarõõmuks lood
keset raba, keset sood?
On need tihked pohlatarjad,
on need süütud mustikmarjad,
on see linnukate rivi -
igas teras valge kivi
kõrgel mättal nagu põis
kõigub nende valkjas õis?
- Bernard Kangro, "Soomarjad", rmt: "Kojukutsuv hääl", 2000, lk 34
Vanasõnad
[muuda]- Ega mari enne maha lange kui küpseks saanud.
- Iga mari pole maasikas.
- Igal nõmmel isenimi, igal marjal isemagu.
- Kes kõik sood solgib, kõik marjad maitseb.
- Kõige ilusamad maasikad nopitakse kõige varem.
- Kõik ei mahu marjamaale, muist peab jääma karjamaale!
- Seni võtab lühike marja maast, kuni pikk kummardab.
- Kuidas maa, nõnda marjad (mood).
- "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929