Oranž

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Püha kolmainsus Guillaume Le Rouge'i tunniraamatus, 1510
Adelaide Coburne Palmer, "Vaikelu apelsinidega" (1904)
Félix Vallotton, "Saialilled ja mandariinid" (1924)
Anna Ancher (1859–1935), "Neiu aias oranži päevavarjuga" (pärast 1915)
Ernst Ludwig Kirchner "Akt oranžis ja kollases" (1929-30)

Oranž on kollase ja punase ristandvärv, mis on saanud nime apelsini järgi.

Proosa[muuda]


  • Andrej tundis jälle pöökpuulehtede lõhna. Noorte lehtede selgesti tajutavat lõhna apelsinikarva õlleaurus. Miks ilmus ta kujutlusse just pöökpuulehestik? Miks mitte roosid või sirelid, täiskuuvalgus või midagi muud armastusromaanide luitunud repertuaarist? Ta ohkas, analüüsis mõistuspäraselt nagu keemik: joomaurgas, õlu, matsid, kõrtsis lällutajate lõhnad. Ei mingeid pöökpuid. Ega midagi kevadist.


  • Päike loojus. Tema päevatöö oli tehtud ja, ta oli väsinud. Kuu tõusis omakorda taevasse ja seisis seal nagu oranž kamakas. Õhtu-õhtult oli ta valgus üha tugevamaks muutunud. Nüüd oli ta täiskuu ja tundus, et ainult imevägi suudab teda vee kohal hoida. Ta oli nagu lamp või tohutu hiina latern, ta hõõgus ja näis, nagu oleks temast lennanud sädemeid vaiksele veepinnale.


  • Üle parkla minnes hoidis Tom kätt selja taga ja Sam sellest kinni. Samil oli tunne, et ta teeb midagi eriti julget, nagu järgneks ta eelväe piilurile. Elavhõbelambi oranž laik oli napalmi värvi. Ajas tardunud napalmpomm, mõtles ta. Palmid tulevalguses. On napalm. Pole palme.
Esiteks mõtles Sam, et tal on süles jänes, ent see oli Tomi käsi. See oli pikk, kitsas, tugev käsi, saledate jalgadega lind.


  • Nii nagu kassidel on kirbud, on igal inimesel oma deemon.
"Nad otsivad valest kohast," mõtlesin ma. "Kui nad tahavad minu deemonit kätte saada, peavad nad minu seest otsima."
Mõtlesin William Blake'i peale.
"Kui ma lasen neil oma deemonid ära võtta, pean ära andma selle, mille olen leidnud."
"Seda sa teha ei tohi," lausus hääl mu küünarnuki juures.
Kohvilaual külitas oranž deemon.
"Ma olen hulluks läinud," mõtlesin ma.
"See võib vabalt nii olla," jäi deemon rahulikult nõusse. "Nii et võta sellest, mis võtta annab."


  • Sügisene värvide pillerkaar pühib puudelt harjumuspärase turvalise leherohelise. Tegelikult on need kollased ja oranžid värvained, karotenoidid, olemas kogu suve, kuid neid varjutab klorofülli roheline värvus. Elu Maal sõltub klorofülli imepärasest võimest salvestada Päikese energiat, tootes selle arvel orgaanilisi aineid, mis toiduahelate kaudu inimesteni jõuavad.


  • Teised ohvitserid võdistasid ennast ja noogutasid, vähe asju olid laevale niisama hukatuslikud kui laevalael lahti pääsenud tuli. "Ma ise olin Goliathil," jätkas Laurence. "Me polnud Orientist poole miili kauguselgi, kui see laev lõi lõkendama nagu tõrvik, me olime Orienti pardakahurid kahjutuks teinud ja täpsuslaskurid mastide otsast enamasti alla võtnud, nii et lohe sai laeva pihta ikka südamest tuld pursata." Ta vajus vaikides mälestustesse: purjed üleni leekides ja mustad suitsusambad taustal, võimas oranži ja musta värvi elukas ülevalt laeva poole laskumas, heites oma lõugade vahelt nende suunas veel rohkem tuld ja lehvitades sellele tiibadega tuult, kohutav möirgamine, mis vaibus alles pärast plahvatust, ja see, kuidas kõik helid kostsid veel päev hiljemgi summutatult. Laurence oli kord poisipõlves Roomas käinud ja näinud Vatikanis Michelangelo maali põrgust, kus lohed küpsetavad tulel hukkamõistetud hingi - too sündmus oli olnud üsna sedamoodi.


  • Ta nägi oma elu värvilisena. Aeg enne oli helekollane ja oranž ning rüütatud alalisse päikesevalgusesse. Kõik teravad servad ja murepilved, mis pidid kindlasti ka siis olemas olema, olid ajaga maha lihvitud ja minema aetud.


  • Sel õhtul ma kirjutasin oma päevikusse: "Puud on nüüd skisofreenilised ja hakkavad ära pöörama, raevunud ja šokeeritud oma uutest lõõmavatest värvidest. Keegi — kas mitte van Gogh? - on öelnud, et oranž on hullumeelsuse värv. Ilu on õud. Me tahame, et see meid õgiks, tahame peita end sellesse tulle, mis meid puhastab."
    • Donna Tartt, "Salajane ajalugu", tlk Liina Viires, Tallinn: Pegasus, 2007, lk 44


  • Pan oli keskmist või lühemat kasvu, kõhukesega, natuke isegi lihtsameelse näoga, kuhu ootamatult sugenes rõõmus kaval naeratus. Ta näis armastavat häid riideid ja erksaid värve nagu üks tubli isaslind kunagi: mäletan, kuidas tal oli seljas oranž mohäärist džemper, millega ta natuke meenutas ilusat päevakoera.

Luule[muuda]

Õhtu. Piklikule tumesinisele lumele LASKub
loojangu oranž tigedus.

  • Hasso Krull, "* Õhtu. Piklikule tumesinisele" kogus "Pihlakate meri" (1988), lk 49


helendavast lepast aed
lepatyvi: jämedam osa juppideks saagida ja lõhkuda
logiseva kirvega
peenem osa koorida sest sellest saavadki
aialipid mis ymbritsevad mu lapsepõlve
oranžide pihkudega iga kepike hoitud
kooritud vanaema pussiga
nyri serviisinoaga on isegi parem
koor hakkab juba kinni minema
/---/
varsti võtan jälle pussi sest iga aialipp
tuleb pealt kumeraks lõigata
lau lõikan näppu jookseb helepunast verd
oranžiks tõmbuvale siledale jahedale puule

  • Triin Soomets, "Toormaterjal" kogus "Valitud omadused" (2016), lk 160-161

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel


Vaata ka[muuda]