Mine sisu juurde

Mihkel Mutt

Allikas: Vikitsitaadid
Mihkel Mutt 2013

Mihkel Mutt (sündinud 18. veebruaril 1953 Tartus) on eesti kirjanik, esseist, kriitik ja toimetaja.

Intervjuud[muuda]

  • Tartu vastab kõige paremini mu hingeolule. Kui teist klišeed kasutada, siis ta kõnetab mind. Selles vastavuses on isiklik minevik segatud üldisemate asjaoludega. Muidugi on kõik suhteline, aga maailma üldine lamestumine tundub olevat siin natuke vähem tuntav kui mõnel pool mujal.
  • Laiemalt võttes on tagasitulek inimelu üldisem muster, seda nii bioloogilises mõttes (mullast oled sa jne) kui ka konkreetsemalt. Ma olen alati olnud minevikuihaleja või passeist, mis teeb elu raskemaks, aga ka rikkamaks – aeg maksab mulle järjest kõrgemat intressi, sest protsendid arvatakse põhisummale lisaks!
  • Seoses sellega mõtlen, kuidas ma endamisi näägutasin väliseestlasi, kui nood hakkasid Eestis tihedamalt käima. Õhkasid, et küll on tore, tuleks päriseks. Miks te siis ei tule, mõtlesin. Aga nüüd näen, kui raske on endal Eesti ühest otsast teise tulla, mis siis veel kõnelda ühelt mandrilt teisele kolimisest.
Inimene on saja niidiga seotud oma elu külge. Ja paljud niidid muutuvad armsaks.

Artiklid[muuda]

  • Issanda loomaaed on suur, mina pole selle Mati Kaal.
    • Mihkel Mutt: "Sugulasi ei saa valida." Sirp, nr. 42, 31. oktoober 1997
  • Sport on hiiglaslik seebiooper oma pahade poiste ja kangelastega, kaunitaride ja koletistega. Seejuures on spordil väga oluline õige seebi tunnus - ta on võimeline endasse integreerima järjest uusi tegelasi ega lõpe kunagi.
    • Mihkel Mutt: "Seeria "Nagano"". Sirp, nr. 8, 27. veebruar 1998
  • Väga ausaks ei muutu poliitik kunagi ja väga targaks ei saa valijad iialgi. Sest kusagil - ei ülal ega all - pole liiga palju neid, kelle huvid lähematest eluvajadustest kõrgemale ja kaugemale küüniksid. Seetõttu tuleb tõenäoselt Eesti poliitikas ka edaspidi ridamisi populismilaineid ja skandaale. Ent ikkagi läheb valijate nina natuke paremaks ja poliitikaga tegelejate südametunnistus pisut heledamaks. Ülejärgmistel valimistel on mõlemad pooled veel kogenenumad. Aeg on parim lakmus. Suund on tähtis. Roomat ei ehitatud üleöö.
    • Mihkel Mutt: "Kassandra valib riigikogu." Sirp, nr. 9, 6. märts 1998
  • Pikkadest korduvatest selgitustest, et poliitiku mainet ei mõõdeta kriminaalkoodeksiga nagu tavakodanikul, pole olnud mingit kasu. Võibolla tahame tõepoolest võimatut ning eesti inimene ei olegi suuteline end nii kiiresti muutma. Tal pole sees mitte ainult viiskümmend aastat nõukogude kahepalgelisust, vaid aastasadu võõra võimu all slikerdamist. Ehk alles tulevaste põlvkondade poliitikud, praegu Res Publicas ja kõikvõimalikes noortekoondistes, saavad otsast alata. Igatahes pole keegi praegustest tegelastest skandaali järel tagasi astunud ning - mis seal salata - ega rahva enamus nende pattusid suureks pea. Eestlane on täis matsikavalust ning jännimist. Riigivõimu võõraks pidamine istub tal nii sügaval naha all, et ta ei oska selle väikest tüssamist patuks pidada ka siis, kui ta ise on selle võimu kõrge esindaja.
    • Mihkel Mutt: "Nädalast nädalasse." Sirp, nr. 17, 30. aprill 1998 lk.2
  • Kellegi ärimehe kreedo kõlas umbes nii: kolmekümnendaks eluaastaks tuleb oma bisnis püsti panna ja miljonid teenida, et siis elama hakata. See on võimsalt ja koomiliselt öeldud: elama hakata. Nii on unistanud miljonid naised ja mehed kõikidel sajanditel. Mida selle all mõeldakse? Vaesematele elanikekihtidele, kes pidid päevas kaksteist tundi ja enam rügama, tähendas “elu” töö vastandit, st. jõudeolekut. Eesti folklooris on täpselt fik­seeritud, mismoodi selline ideaalne elu peaks välja nägema. Kujutlege noort pankurit ja tema beibet, kes magavad kahe kasuka vahel ning tõusevad üksnes selleks, et sularasva süüa!
Nõudmised sõltuvad ühiskonna majanduslik-kultuuriIisest ja konkreetse inimese vaimsest tasemest. Kellele tango laevalael, mullivann, malaislasest lakei, must autojuht kollase Cadillaci roolis ja haarem. Kellele võim alus tegelda oma lemmikharrastusega, enesetäiendamine, reisimine. Ja ometi - kui vähestel siiski on see “elu” õnnestunud! Kui paljud on sellega varsti alla käinud ja uppi lennanud.
    • Mihkel Mutt: "Elu ja iga." Sirp, nr. 45, 27. november 1998
  • Raske on hinnata, kuidas tajusid eelnevate ajastute inimesed oma elu, kui lähtuda tänase inimese teadvustasandist. See on Michel Foucault' õieti ainus suur mõte.
  • Mida arenenum ühiskond, mida laiemalt on levinud haridus ja varandus, seda "pirtsumaks" inimesed muutuvad, seda vähem nad taluvad oma liigikaaslaste (loe: oma vendade ja õdede) füüsilist lähedust.
  • Nõukaajal suheldi füüsilises mõttes tõesti lähemalt ja vahetumalt (isegi telefoniautomaat tänavanurgal oli tihti rikkis, nii et pidi ise kohale minema.) Küsimus on aga selles, kas säärase suhtlusega kaasnes tingimata helget sooja meeleolu, kas "inimlahkuse piimanired" voolasid? Tundub, et nõnda seda vahel vaikimisi kujutletakse. Ent kui see tõepoolest nii oleks olnud, siis miks üllatas turiste läänest, kui vähe meie inimesed naeratasid, kui sünged olid näod tänaval?
    • Mihkel Mutt, "Millest jutustab meile ühistransport" Postimees, 6. oktoober 2018

Välislingid[muuda]

Vikipeedias leidub artikkel