Väliseestlased

Proosa

• Me olime poolelijäänud haridusega, puudulike või täiesti puuduvate perekondlike ja inimlike sidemeteta, kindla töö ja elukutseta ja mõnigi kord ka ilma kindla elukohata. Me kolisime Stokholmi ühest üüritoast teise, ühest kombinatsioonist teise, ja kõikide üüritädide ja muutuvate aadresside pikas reas oli ehk Ilmar Laabanil ükskord kõige meeleolulisem aadress — Undangömda stigen, mida ehk "Ärapeidetud rada" võiks tõlkida. (lk 93)
• Elati maapao viiendat aastat ja pagulus hakkas juba igapäevaseks ja harjumuslikuks muutuma. Teiselt poolt hakkasid pagulased üksteisest ka kergelt tüdinema. Kaua ma ikka kuulan, kui väike see paat oli, millega ta üle tuli, ja kui kõrgele lained käisid, öeldi. Kui mindigi kohvikusse, siis miks mitte sellisesse, kus tuttav kaasmaalane, kes sinust kõike teadis, sulle just teisest lauast vastu ei vahtinud. (lk 130)
• Pagulaskirjaniku kõige iseloomustavamaks jooneks on nimelt see, et ta looming avaldatakse au-honorari või paremal juhul sümboolse honorari eest. See tähendab, et ta peab oma igapäevase leiva ja kehakatte eest töötama mingisugusel teisel alal 8 või enam tundi. See tähendab, et ta peab kirjutama mingisugusel irreaalsel kellaajal väljaspool 24 tundi ööpäevas. Sest nn. vabal ajal peab ta perekondlikus ringis viibima, külas, saunas, koosolekul jne. käima nagu iga teine inimene.

Sellele ei saa vastu vaielda, pagulaskirjanik peab kõigepealt ka inimene olema, need inimesele omased tarbed täitma, vastasel korral lõpeks otsa tema inimlik eksistents. Meie ei ole ometi nõus, kui muumiate või robotite kirjutatud raamatud "Orto" poolt koju kätte saadetakse.

Praktiliselt võttes on pagulaskirjanik siiani loonud, täpsemini küll kirjutanud sellel kellaajal, kui publik-pagulane loeb. Kui külas ja kinos on käidud, kui puhkuse magus rahu maad võtnud, siis sirutub publik-pagulane uhiuues tugitoolis ja loeb, tukastubki vahel, sest pagulaskirjandus on igav. Võib-olla on ka pagulaskirjanik vastaval leheküljel oma käsikirja üle tukastunud. (lk 149, ilmus "Eesti Teatajas" 3. juunil 1950)

• Raimond Kolk, "Võrumaalt Stokholmi. "Tuulisui" ja teised", Tallinn, Faatum, 1992

• Neid peeti tavaliseks ja normaalseks, sest nad käisid tihti Eesti Majas ja eesti seltskonnas. Nende mõtted ja ettevõtted olid kõik puht eestipärased. Ka maitse riietuses, toit, maja sisustus. Tikitud linakesed ja sohvapadjad eesti mustriga, rahvusvärvides, peagu üldse mitte punast. Kootud vaibad, Pikk Hermann raamaturiiuli nurgal, kus ka helendas rida Eesti Kirjanike Kooperatiivi valgeid raamatuselgi. Eestimaa kaart seinal aukohal, selle all president Pätsi süngeilmeline pilt. Ja lõhnad. Juba uksest sisse tulles, kilu, soolaheeringad, sibulakastme ja kartulite, süldi ja kotlettide isuäratavad aroomid panid suu vesistama. Vähemalt eestlastel. Ja palju neil teisi käis!
  • Elin Toona, "Sipelgas sinise kausi all", 1991, lk 11-12

• Väliseestlased on rohkem raha välja viinud kui sisse toonud. Ja au neile! Nemad olid organiseeritud, nemad teadsid, mis on kapitalism ja "vaba maailm" (võib ka ilma jutumärkideta), nad oskasid härjal sarvist haarata, sellal kui kodumaal keerutati naiivselt suhkruvatti ja ajast-arust isamaalisi ideid. (lk 102)
• Kuid selle sammuga jäeti see maa maha. Jäeti tema ja mahajääjad saatuse hooleks. Jäeti oma maad ja majad, et päästa kõige kallim, mis on. Aga eks sellest - millegi reetmisest, ikkagi - jäänud hinge ka midagi valusat ja eks sellest valust sündinud see "paguluse" raevukas rahvuslus, see vägivaldne kujutlus, et ainus tõeline Eesti on seal, "paguluses", et ei päästetud mitte oma elu, vaid kogu rahva elu, kultuur, keel - nagu oleks maagi endaga kaasa võetud, nii et sinna, maha, jäigi ainult tühjus, jäid tõelised reeturid ja kommunistid. Aga kõik eksiilid on viljatud. Viljatud selle maa suhtes, kust nad lähtunud on, muidu sama viljakad kui mistahes elu. (lk 102-103)
• Veel nutikamad ja julgemad ei käinud ka väliseesti aktustel, sest said aru, et see on tupiktee ja viljatu. Nagu Käbi Laretei. Temal oli see otsus. Mitte raisata ennast kibedusele, vaid teha muusikat. Ja ta tegi. Ja kirjutas raamatuid, rootsi keeles, aga need kõik on kodumaal välja antud ja õieti on ta ainuke väliseesti kirjanik, kui vanad, juba kodumaal valmis saanud välja arvata, keda on huvitav lugeda. (lk 138)
• Kahju, et ükski antropoloog ega etnograaf ei taibanud uurida väliseestlaste ühiskonda, kui see oli veel täies purjes ja elujõus, viie-kuue-seitsmekümnendatel. Selle uskumusi, tabusid, keelt, materiaalset kultuuri, tavasid. See oleks pidanud olema mõni välismaa teadlane, kindlasti mitte eestlane, ta oleks pidanud ära õppima eesti keele ja elama oma uuritavate keskel. Abielluma väliseestlasega. Ja kõik see aeg salaja spioneerima. Sest mis see antropoloogia ja etnograafia muud on kui salakuulamine. Inimesed ei taha oma elamise tõde tegelikult kellelegi avaldada. Nad ei taha, et see kirja pandaks ja üles võetaks. Tahavad siis, kui see on juba minevik. Sest siis on lihtne seda võltsida ja ilustada. Antropoloogid ja etnograafid jäävad kas alati hiljaks või jõuavad viimasel minutil. (lk 230-231)
  • Tõnu Õnnepalu, "Aaker (Muskoka, Ontario, CA)". EKSA 2019