Elin Toona

Elin Toona (kodanikunimega Elin-Kai Toona Gottschalk; sündinud 12. juulil 1937 Tallinnas) on USAs elav eesti kirjanik, kes on avaldanud nii eesti kui ka inglise keeles.

Intervjuud

Miks ma üldse hakkan kirjutama, on see, et ma näen kõike filmina. Ma näen pilte ja ma seletan neid pilte, mida ma mäletan ja nii see on olnud.
Asi on nii, et kui inimene on midagi läbi elanud, mis on võib-olla kohutav või hirmus või midagi, mis jääb meelde, siis sa hoiad seda kas eneses või lased endast välja. Millegipärast mina valisin, et ma lasen selle endast välja. Maailmas on rohkem ruumi kui minu peas. Nii ma kirjutangi kogu aeg. Ma tahan need momendid välja lasta, las teised loevad. Ma ise vaatan ka imestusega, et ei tea, kas ma mäletan. Aga see ei häiri mind enam.
[Pärast Teist maailmasõda Inglismaale siirdumisest:] Ja siis me tulime temale järele ja ausalt öelda õudsed asjad juhtusid pärast seda ja keegi ei olnud selleks valmis, sest inglise kihistatud süsteem – sa oled kas üleval või all või täitsa põhjas – ja tõesti, meid haritud, intelligentseid inimesi pandi kõige alama klassi, kõige kirjaoskamatute vahele. See oli see, mis meid rõhus. Mitte, et me oleksime peljanud tööd, aga see, kuidas meid koheldi. Näiteks ei tohtinud n-ö endast parematele silma vaadata. See oli see, mis vaimselt häiris. Töö ei olnud midagi, kuigi töö oli ka väga raske.
- Elin Toona, intervjuu: Margit Kilumets, "Elin Toona: ma tahan need hirmsad momendid endast välja lasta, las teised loevad neid", ERR/ETV "OP!", 19. oktoober 2018

Inglismaal sundis ema mind assimileeruma ja olen seda teinud igal pool, kus olen elanud. Siis abiellusin, sain lapse – mul on poeg. Mul pole ka eriti olnud võimalust eestlastega suhelda, aga olen ikkagi säilitanud oma eestluse. See on jäänud minu ainsaks ankruks küsimuses: kes ma olen? Ma ei ole inglane, kuigi mul on Inglise pass, ameeriklane pole ma ammugi mitte, kuigi mul on Ameerika pass. Inimene läheb tagasi sinna, kus ta algas.
- Elin Toona, intervjuu: Maris Sander, "Elin Toona pagulasteekonna aus pilt", EPL, 30. oktoober 2017 (intervjuu raamatu "Pagulusse. Lugu elust, sõjast ja rahust" eestikeelse väljaande puhul)

"Sipelgas sinise kausi all"

Tsitaadid väljaandest: Elin Toona, "Sipelgas sinise kausi all", 1991. (Esmatrükk 1974.)

Vabriku vile lõikas läbi masinate müra, ja nagu kõik, mis on lõigatud, katkes siingi side sellega, mis rattaid ringi ajas. Masinad jäid seisma. Tuled hakkasid kustuma. Töölised, olnud kogu päeva küürus oma telgede taga, leidsid äkki, et nende seljad olid sirged ja jalad kergemad. Kuigi väsimus... väsimus alati jäi.

Väsimus jäi alati! (lk 5)

Kuna Ants oli juba kakskümmend aastat samas vabrikus töötanud, oli ta vähemalt väliselt niivõrd tuntud, et keegi enam ei küsinud: Mees, miks sa esimesele bussile ei hüppa? Miks sa ootad? Miks sa veel koju ei hakka minema, kui meil juba mantlid seljas? Miks sa ei tule meiega?

Ants ei läinud kellegagi. Ei rääkinud kellegagi peale hädavajaliku jutu ja hoidis end omaette, oma nelja suure telje varju. Ta oli hea tööline. Ülemused olid rahul. (lk 5)

Algul arvati, et ta ei valda küllalt hästi inglise keelt. Jäeti heatahtlikult rahule — küll õpib. Teistel välismaalastel oli ju sama häda ja nad eelistasid omavahel jutlemist, sest nad leidsid enamasti mingi ühise keele, olgu see või saksa keel. Inglise keel oli neile kõigile võõras.

Aga aastad möödusid. Enamik välismaalasi lahkus vabrikust, enamasti Antsu osakonnast, ja neid ei nähtud enam peale kahe poolaka riidelaos, kuhu Antsul polnud asja ega tahtmist neid otsima minna. Ka eelistasid noodki omaette olemist. Ants jäi ainukesena kohale ja lõpuks saadi aru, et eraklus ja sõnakehvus ei olnud tingitud keelest, vaid oli lihtsalt tema oma soov. (lk 5–6)

Kuigi antagonism oli tegelikult tekkinud vaid sellest, et Antsul olid teised kombed, teistsugune käitumine. Alama töölisklassi inglaste seas oli ta "võõras". Avas vabriku naistöölistele ust, laskis neid kantiinis toidusabas endast ette. Kandis korralikku riietust kitli all ja kitli peal, luges vahel lõunavaheajal raamatuid, millest keegi teine aru ei saanud, nagu näiteks — malest. Kandis isegi pisikest taskumalelauda ja malendeid taskus ja uuris neid endamisi kantiinis söögi kõrval. Kõik see äratas võõrastust. (lk 6)

Antsule oli kõik täiesti arusaamatu, kuna sissesündinud klassivahelised kadedused temasse ei puutunud ja vabriku omaniku müstiline staatus talle tundmatu. Mis Antsule võib-olla mõttessegi ei tulnud, oli see, et kõik need kõõrdivaatajad ja rääkijad oleksid jalamaid tema sõbrad olnud, kui ta ise oleks pisutki sõbralikumalt käitunud. Kui ta oleks teadnud, kuidas teisiti või sõbralikumalt käituda. (lk 6)

Omalt poolt ei leidnud ta töökaaslastega ka mingeid ühiseid jooni. Nende mentaliteet oli talle täiesti võõras. Enamik neist elas vabriku ligidal külas, kust nad olid tulnud, generatsioon generatsiooni järele, vabrikut teenima. Nende elukäik oli lihtne, kuigi karm ja kitsas, ja nad kandsid oma saatuse templit igas liigutuses, kidural kasvul, näojoonte hallikas jumes, peamiselt aga oma kindlas uhkuses, et peale nende endi midagi muud ei eksisteeri ega puutugi neisse. (lk 7)

Kui Ants oma elu kahetses, siis tööl sellest küll juttu ei olnud. Seal keegi ei teadnudki, et ta oli Saksamaal gümnaasiumi lõpetanud ja siinsete eestlaste hulgas tuntud kui oma generatsiooni heledamaid päid. Sellegipärast ei pääsenud ta vastavasse inglise kooli, et edasi õppida. Oli liiga vana, kui Inglismaale jõudis. Inglaste silmis ei tähendanud ei laagri ega saksa kooliharidus midagi. Tähendab — ta oli harimata, ametlikult koolitamata.

Algul oli ta inglise keel igasuguste eksternina sooritatavate eksamite jaoks mitteküllaldane. Ja nüüd nüüd oli liiga hilja. Nüüd oli Ants juba nelikümmend aastat vana. (lk 7)

Kõik rääkisid lumest nagu lapsed, laulsid valgetest jõuludest, aga kui õhukenegi lumekirm tänavaile püsima jäi, hakati kohe virisema, et liiga märg, liiga külm, liiga libe või mis noid teisi hädasid kõik oli! Bussid jäid hiljaks, vahel ei tulnudki. Pidi siiski kuidagi tööle jõudma. Rongid ei käinud. Saksamaal, Šveitsis ja mujal maailmas sadas igal talvel hoopis enam lund ja mitte midagi ei jäänud seisma... pahandas Ants. Ta oli väsinud. Pealegi mäletas ta lapsepõlve Eestis, kus lumi oli alles lumi. Sirutas nina jälle krae vahelt välja ja tõesti — tuules oli lume lõhna. (lk 8)

Ta oli juba ammu otsusele jõudnud, et elul polnud mingit praktilist väärtust. Lihtsalt mitte kõige vähematki mõtet. Tal polnud kavas abielluda ega lapsi maailma saata. Oma saatuse meisterdatud olukorrast ju iial lahti ei saanud, mis tähendas, et ta ei võinud lootagi paremale tööle. Ta oli oma unistused ammu maha matnud kui praktiliselt võimatud, ja nüüd ei jäänud tõesti muud üle kui sipelgana surmatunnini vabriku omaniku taskuid täita. (lk 9)

Isegi too ainus konkreetne samm — ka otsus omamoodi — oli olnud täiesti emotsioonidest vaba. Vaid praktiline väljapääs võimatust olukorrast. Nagu vanade roomlaste ajal, kui stoikud elust lahkumist samadel põhjustel eelistasid kõigele muule. Roomas oli isegi seadus, et inimesed karistamata oma elu võisid lõpetada, kui nad "tüdinesid valust, haigusest või lihtsalt elust endast". Seneca, Sokrates jt. lõpetasid oma elu filosoofilise aplombiga, olid praktilised, kui iga muu lahendus puudus. (lk 9)

Välimuselt ei olnud Antsus midagi erilist märgata. Harilik, väsinud, endasse vajunud töömees teel koju, enne jõule. Natuke vanamoodsalt riides, kuigi maitsekalt sellegipoolest. Hall mantel, hallid püksid, kaabu peas, kuigi vaevalt keegi kaabut kandis, eriti mitte vabrikutööline. Võis ju arvata, et ta on mingi ülevaataja või koguni osakonna ülem. Silmanähtavalt aga välismaalane. Kaabu serva alt paistmas kõrva ääres paar halli karva. Muidu korraliku välimusega, sirge nina, tugevad põsenukid.

Mida ta seal mõtles? Ju ikka oma tööpäevast ja õhtusöögist, mis teda kindlasti koju jõudes ootab. Millest muust?

Kuid isegi konduktor oleks näpud imestusega suust pillanud, kui oleks Antsu mõtteid lugenud. Olid need ju sama ebatavalised nagu Ants ise ja tema olukord siin maailmas, kus kõik teised asusid kindlalt omal kohal, teadsid täpselt, kuhu nad kuulusid. Maailmas, kus olid nii tohutud klassivahed. Veel praegugi katsus Ants neid õieti mõista, neist aru saada ja võtta loomulikuna, nagu pärismaalased seda tegid. Sest siin vist peituski oluline sõlmiv side tema ja ümbruskonna vahel. Et viia ühte sisemist ja välist, hingelist ja praktilist. Et olla mentaalselt ühes klassis, füüsiliselt teises. Oled kodus ühes maailmas, tööl teises. Aga sidet Ants ei leidnud. Lõhe jäi. (lk 10)

Rahvuslikke küsimusi pidi võtma tõsiselt, neist aru saama, vanemate hoiakut toetama ja heaks kiitma. Mis mõtet oli vaielda ja hukka mõista? Ants polnud huvitatud ei rahvaste ühtesulamisest ega säilitamisest. Ta arvas, et mõlemad olid üldised küsimused ega aidanud teda isiklikult põrmugi. (lk 11)

Neid peeti tavaliseks ja normaalseks, sest nad käisid tihti Eesti Majas ja eesti seltskonnas. Nende mõtted ja ettevõtted olid kõik puht eestipärased. Ka maitse riietuses, toit, maja sisustus. Tikitud linakesed ja sohvapadjad eesti mustriga, rahvusvärvides, peagu üldse mitte punast. Kootud vaibad, Pikk Hermann raamaturiiuli nurgal, kus ka helendas rida Eesti Kirjanike Kooperatiivi valgeid raamatuselgi. Eestimaa kaart seinal aukohal, selle all president Pätsi süngeilmeline pilt. Ja lõhnad. Juba uksest sisse tulles, kilu, soolaheeringad, sibulakastme ja kartulite, süldi ja kotlettide isuäratavad aroomid panid suu vesistama. Vähemalt eestlastel. Ja palju neil teisi käis! (lk 11–12)

Võtnud seljast mantli ja kitli ja riputanud nagisse, viskas Ants kaabu esiku lauale ja viis siis einekarbi kööki, valmis järgmiseks hommikuks. Üsna alguses oli ta portfelliga vabrikusse läinud, võileivad ja teised vajalikud pisiasjad ilusa ja nägusa nahast portfelli luku taha peidetud — nagu oleks tegemist tähtsate paberitega. Aga portfell oli nii palju tähelepanu äratanud ja kommentaare välja kutsunud, et Ants ta viimaks oli koju jätnud — puht rahu huvides. (lk 12)

Ema seisis õhetaval näol pliidi ees ja õngitses kastrulist kahvliga peekonitükke.

Anna seisis pahuralt kõrval ja vaatas pealt. Antsu sisenedes vuhises ta ära oma tuppa.

"Mis siin lahti on?" küsis Ants.

"Ah ei midagi. Anna tahtis inglise peekonit sealiha hulka hapukapsaste sisse panna. Panigi juba, kohe mitu tükki. Hea, et ma jaole sain, muidu oleks tänane õhtusöök rikutud! Talle tulevad ka vahel niisugused imelikud mõtted pähe."

"Pole ju katki midagi. Mina küll sööksin ka peekonit."

"Sina küll, aga isa mitte. Sa tead, et ta inglise toite ei salli. Ega siinne peekon pole ka muud kui toores sealiha, vürtsidega ära solgitud, vinnuline, ja kes teab kui kaua poes seisnud. Oleks vähemalt korralik suitsetatud seakints, nagu kodus oli. Kohe teine asi." (lk 12–13)

Ants oli juba harjunud ema rääkimisviisiga, mis hüppas ühelt asjalt teisele vahel esimest mõtet lõpetamata. Ema rääkis silmade ajendusel. Nägi midagi, hakkas sellest peale, aga juba läks silm edasi ja mäletas midagi muud ühenduses hoopis kolmandaga. Mida närvilisem ta oli, seda enam ta mõtted ja teemad hüplesid. (lk 13)

Teda peeti küll "haigeks", aga omateada polnud ta küll veel päris hull. Sügaval südames aga väreles pisike kartuseviirg: Mis juhtub siis, kui ta end enam ei kõrvalepõikamise ega huumoriga kaitsta ei saa? Arst oli teda hoiatanud küll ütlemata täpselt, mille eest. Antsu küsimusele: "Kas ma olen hull?" oli arst vaid naeratanud ja küsimuse tema ette tagasi veeretanud: "Mida teie ise arvate, mister Caruso?"

Jah, mida pidi ta arvama? Arvamine on ikka raske vastutus. Nii kaua kui ta ise omas südames teadis, et... Aga kas polnud ka õige, et pooled hullumeelsed peavad end terveks?

Miks üldse midagi "arvata"? (lk 14)

Paljud välismaalased töötasid ja elasid samade survete ja pingete all. Kannatasid samuti enese lõhestumist kahe purunenud maailma vahel. Lootsid oma lastele, lootsid uuele sõjale, lootsid venelaste äkilisele meelemuutusele, töötasid, käisid koos ja ootasid. Aga kui kaua suudab üks inimene oodata? (lk 14)