Tehas

Proosa

Raksatused, klirin, purunemishelid katkestasid nende sosina. Üheaegselt virutatud kivide valing oli andnud vabrikuhoone akenderohkele laiale esiküljele tervitussuudluse. Kõikide võreakende klaasid vedelesid kildudeks ja pulbriks purustatuina maas. Vabrik püsis tumm nagu mausoleum. Mässajad hakkasid laskma. Kas see oligi kaitsjatele märguandeks? Paistis nii. Elutu ja tegevusetu vabrik ärkas korraga, läbi tühjade aknaraamide anti sähvides tuld, püsside kogupauk kõmatas teravalt kogu orus. Tulirelvad ei vaikinud peaaegu hetkekski, heideldi ja rüseldi, kuuldus sammumüdinat, kõlasid hõiked. Ründajate eesmärk näis olevat vabrikusse tungida, kaitsjad aga lõid neid tagasi.
- Charlotte Brontë, "Shirley", tlk Kalevi Kvell, 2011

Suur kohvikuivati pöörles ja pöörles, keerutas oma raudkõhus kohvi ja kõlises, nagu uhuks vesi rannikul kive. Vahel sai kohv kuivaks ja tuli kuivatist välja võtta keset ööd. See oli maaliline hetk: hulk tormilaternaid valgustas vabriku hiiglaruumi, kus kõikjal rippus ämblikuvõrke ja kohvikestasid, ja lambivalgel paistsid ümber kuivati innukad mustad näod; tundus, nagu rippunuks vabrik suures Aafrika öös otsekui särav kalliskivi etiooplase kõrvas.
- Karen Blixen, "Aafrika äärel". Tõlkinud Riina Jesmin. Mediasat Group, 2005, lk 8

Kui vabrik võtaks maha oma lõputu rihma, kukuksid tal jalast töö püksid.
- Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad". Valinud ja tõlkinud Jüri Talvet. LR 2/1974, lk 18

"Kui oleksin tõepoolest tahtnud endalt elu võtta, siis oleksin juba surnud. Tahtsin ainult puhata. Ma ei suutnud sellist elu enam jätkata: taluda tehast ja kõike muud, Line'i puudumist, lootuse puudumist. Tõusta kell viis hommikul, kõndida, joosta mööda tänavat, et bussi peale jõuda, sõita nelikümmend minutit, jõuda neljandasse külasse, tehaseseinte vahele. Kibekähku tõmmata selga hall kittel, suure kella all tõugeldes end kirja panna, joosta oma masina juurde, see sisse lülitada, puurida võimalikult kiiresti auk, puurida, puurida alati ühesugune auk ühesugusesse detaili, kümme tuhat korda päevas kui võimalik, sellest kiirusest sõltub meie palk, meie elu."

Arst vastab:

"Selline on tööliste elu. Olge õnnelik, et teil üldse tööd on. Väga paljud inimesed on töötud." (lk 9)

Kellatehas on hiiglaslik hoone, mis kõrgub oru kohal. Kõik selle töötajad elavad samas külas, välja arvatud mõned üksikud, kes käivad linnast, nagu mina. Selliseid on vähe, buss on peaaegu tühi.

Tehases toodetakse detaile, toorikuid teiste tehaste jaoks. Keegi meist ei saaks kokku panna tervet kella.

Mina näiteks uuristan oma masinaga teatud detaili augu, ühesuguse augu ühesugusesse detaili, nii juba kümme aastat. See ongi kogu meie töö. Tuleb panna detail masinasse ja vajutada pedaalile.

Selle tööga teenime täpselt niipalju, et saame süüa, kuskil elada, ja eelkõige, et järgmisel hommikul jälle tööga pihta hakata. (

Ágota Kristóf, "Eile", tlk Triinu Tamm, 2001, lk 24-25

Tehase sümboolne staatus teeb selle ümber toimuva irratsionaalseks ja ettearvamatuks. See tehas on monument, kuid mis monument? Ons see ausammas Eesti tööstusinnovatsioonile või hauatähis Eesti metsale? Asi on selles, et ta on mõlemat. Ühtedele on see mõistuse triumf, teistele hingemõrv.
- Valdur Mikita Tartusse kavandatud tselluloositehase kohta, "Emajõe pastöriseerimine" Postimees, 23.02.2018

Samal ajal saavad Tapa, Võru, Ämari jt kohad sõjaväe kohalolekust arvestatavalt kasu: lisandub tarbimist, teenuseid ja uusi töökohti, kasvab kinnisvara hind. Enam kui kolm protsenti kaitsekulutusi SKTst lisab ida pool ääremaale taristut ja tagab kriitiliselt oluliste tööstuste riigitellimused: vaja on oma saapa- ja õmblusvabrikuid, metalli- ja masinatööstusi, toidutootjatest rääkimata. Et viimased sõjad on võidetud tehastes, mitte lahinguväljal, siis tasub seda ka meil silmas pidada.
- Garri Raagmaa, "Realiseerunud on Eesti 2010 stsenaarium "Militaarne info-oaas"", Postimees, 30. jaanuar 2023

Välislingid