Charlotte Brontë

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Charlotte Brontë, George Richmondi maal, 1850.

Charlotte Brontë (21. aprill 1816 Thortonis, Yorkshire, Inglismaa – 31. märts 1855 Haworth, Yorkshire, Inglismaa) oli inglise kirjanik, kolmest õest Brontëst (Charlotte, Emily, Anne) kõige vanem ning oma romaaniga "Jane Eyre" (1847) ka õekseist kuulsaim. Tema pseudonüüm oli Currer Bell. Eesti keeles on ilmunud tema romaanid "Jane Eyre" (Eesti Riiklik Kirjastus, 1959, tlk Elvi Kippasto-Raidaru, värsid Edla Valdna; kordustrükid Eesti Raamat, 1981 ning Mediasat Group ja Eesti Päevalehe kirjastus, 2007; kirjastus Birgitta, 2000 tlk Ira Inga Vilberg) ja "Shirley" (Jumalikud Ilmutused, 2011, tlk Kalevi Kvell).

"Jane Eyre"[muuda]

  • Järgmisel hommikul, enne kui ma voodist olin tõusnud, tuli väike Adèle joostes mulle uudist tooma: öösi olevat välk sisse löönud suurde kastanisse aia lõpus ja poole puust ära kiskunud.
    • Charlotte Brontë, "Jane Eyre", 23. peatükk. Tõlkinud Elvi Kippasto. Tallinn: Eesti Raamat, 1981, lk 248

"Shirley"[muuda]

  • Raksatused, klirin, purunemishelid katkestasid nende sosina. Üheaegselt virutatud kivide valing oli andnud vabrikuhoone akenderohkele laiale esiküljele tervitussuudluse. Kõikide võreakende klaasid vedelesid kildudeks ja pulbriks purustatuina maas. Vabrik püsis tumm nagu mausoleum. Mässajad hakkasid laskma. Kas see oligi kaitsjatele märguandeks? Paistis nii. Elutu ja tegevusetu vabrik ärkas korraga, läbi tühjade aknaraamide anti sähvides tuld, püsside kogupauk kõmatas teravalt kogu orus. Tulirelvad ei vaikinud peaaegu hetkekski, heideldi ja rüseldi, kuuldus sammumüdinat, kõlasid hõiked. Ründajate eesmärk näis olevat vabrikusse tungida, kaitsjad aga lõid neid tagasi.
  • Luuleanne – jumalikeim and inimesele – oli kingitus selleks, et kirjutades vaigistada oma tundeid, kui tunnete jõud muutub ähvardavaks. Mulle tundub, et keegi ei kirjuta luuletusi selleks, et väljendada oma intelligentsust ja oskuslikkust. Kes küll hooliks seesugusest luulest? Kes hoolib kirjatarkusest, luulesse pandud kauneist sõnadest? Ja kes ei hooliks tunnetest – tõelistest tunnetest, olgu need väljendatud nii lihtsalt või koguni tahumatult kui tahes?
  • Abiõpetajad olid sellele külluslikule söömingule kutsutuna rõõmsameelselt sisse kõndimas, ent nähes daame, kelle kohalolust neid polnud ette hoiatatud, jäid nad uksele troppis seisma. Malone oli nende eesotsas, ta peatus järsult ning põrkus tagasi, seejuures enda taga seisvat Donne'i peaaegu pikali lükates. Kolm sammu tagurpidi vaarunud Donne saatis väikese Sweetingi vana Helstone'i käte vahele, kes oli tulemas kõige tagumisena. Kostus veidi sõnelust ja pisut naerukihinat. Malone soovis säilitada oma mainet ning sundis end edasi liikuma, millega saigi viimaks hakkama, värvudes oma teravaviilulise otsmiku tipuni sinakas-purpurpunaseks. Pastor Helstone trügis häbelike abiõpetajate vahelt läbi neid kõrvale lükates, tervitas kõiki kalleid külalisi, surus neil kätt, viskas igaühega nalja ning võttis kauni Harrieti ja hoogsa Hannah' vahel koduselt istet. Preili Maryl soovitas ta istuda toolile enda vastas, et ta võiks teda vähemalt vaadata, kui ta ka ei saa olla ta kõrval.
  • Üle müüri ei julgenud neiud vaadata, sest kartsid, et neid siis nähtaks; neil tuli küürutada müüri taga. Nad kuulsid järgmisi sõnu: "Mingi vana imeliku kujuga maja. Kes seal peale tolle neetud kirikuõpetaja veel elab?" "Kõgõst kolm naist – tä vennatütär ja kats tiinjät." "Kas sa tead, kus nad magavad?" "Tiinjätüdruku' maja takanotsan ja vennatütär iinküljen." "Aga Helstone?" "Näe sääl om ta tarõ. Täl palasi enne sääl valgus, aga nüüd om pümme." "Kuidas majja sisse saaks?" "Ku ma saassi käsu seo tüü är teha – ja seod see miis vääris –, proovissi tuud korgõt akõnd. Säält saa söögitarrõ. Säält lähässi käsikaudu trepist üles. Tä tarõkotust ma tiiä." "Kuidas sa naisterahvastega toime tuleksid?" "Jätässi nä sinnäpaika. A ku nä kisama pistvä, küll ma nä sõs vaigistassi. Soovissi tu vanapoisi magavana iist leüdä. Kui tä ärkass, oless tä ohtlik." "Kas tal relvi on?" "Püssä omma täl alati käeperi ja alati laaditu." "Siis oled sa loll, et meid siin kinni pidasid. Püstolipauk tõstaks häiret. Moore oleks meil kukil enne, kui me ümbergi jõuaksime pöörata. Meie põhieesmärk oleks lörris!" "Ti võit edesi minnä, ütle ma teile. Ma tegele ütsindä Helstone'iga." Vaikushetk. Keegi pillas oma relva, mis kõlinal kivisele jalgteele kukkus. Pastoraadi koer pistis tolle heli peale taas meeletult haukuma. Raevukalt. "Nüüd on kõik rikutud!“ manas üks hääl. "Nüüd on ta üleval. Säärane kilakas äratab surnudki üles! Sa ei öelnud, et tal on koer. Kurat sind küll! Edasimarss!"
    • "Shirley"
Wikipedia-logo-v2.svg