Tool

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Vittore Carpaccio, Püha Augustinuse nägemus. Detail (1502)
Hector Hanoteau, "Le modèle dans l'atelier du peintre", 19. sajand.
Guido Cagnacci "Kleopatra surm", u 1660.

Tool on mööbliese, mis on mõeldud sellel istumiseks, kui kass pole end parasjagu seal kerra tõmmanud.


  • Äkki ütles Klavdia Ivanovna puise, ükskõikse häälega:
"Ma õmblesin oma briljandid tooli polstrisse."
Ippolit Matvejevitš jäi vanaeidele otsa vahtima.
"Missugused briljandid?" küsis ta masinlikult, kuid järsku taipas. "Kas neid siis tookord, läbiotsimise ajal, ära ei võetud?"
"Ma peitsin briljandid tooli sisse," kordas vanaeit kangekaelselt. (lk 24)
  • Viimane rahvaloendus tegi kindlaks, et liiduvabariikide elanikkond moodustab sada nelikümmend kolm miljonit inimest. Kui kõrvale heita üheksakümmend miljonit talupoega, kes toolide asemel tarvitavad pinke, lavatseid ja muldrikke, Idas aga kulunud vaipu ja matte, siis jääb ikkagi viiskümmend miljonit inimest, kelle koduses elus toolid on esmajärgulise tähtsusega mööbliesemed. Kui aga arvestame võimalikke arvutusvigu ja mõnede Liidu kodanike harjumust istuda kahe tooli vahel ning vähendame nende üldarvu igaks juhuks poole võrra, siis leiame, et meie maal peab olema vähemalt kakskümmend kuus ja pool miljonit tooli. Tõepärasuse huvides loobume veel kuuest ja poolest miljonist. Järelejäänud kakskümmend miljonit on minimaalne arv.
Kesk seda toolide ookeani, mis on tehtud pähklist, tammest, saarest, palisandrist, punasest puust ja karjala kasest, kesk kuuse- ja männitoole peavad romaani kangelased leidma painutatud jalgadega pähklipuust Gambsi tooli, mille Inglise sitsiga ületõmmatud kõhus on peidus madam Petuhhova aarded. (lk 159)


  • ... jäi Molotov oma esialgse nõudmise juurde: tema tahab oma raha täna ja pealegi veel kõik, ning hakkas peagi sõnu tarvitama, nagu õpetaks ta härra Mauruse poistele klassis matemaatikat. Kui ka see ei aidanud, hakkas ta lõhkuma. Esimeseks haaras ta uue kõrkjast põhjaga tooli, mis osteti Jürka ja Ollino vahelisel läbirääkimisel hävinenud puupõhjalise asemele, virutas selle trahh! vastu põrandat ning asi oligi tahe.
„Kas saan oma raha või ei saa?“ karjus Molotov.
Härra Maurus jooksis hirmunult teise tuppa, aga Ollino jäi rahulikult oma paigale keset põrandat ja ütles:
„Ei saa, sest täna ei ole raha.“
Trahh! ja vastu põrandat purunes teine uus tool, mis esimese sarnane.
„Kas saan raha?“
„Ei saa,“ vastas Ollino ikka veel rahulikult.


  • Ja uurija meelest oli, nagu oleks Marigi haruldaselt vaikne. Vaikne, tõsine ja mõtetes. Iseäranis tähtaja viimasel päeval. Seda seletas Tõnu nii kindlasti enda kasuks — just nõnda oli ta tema seesmist murdumist ja muhenemist mõelnud —, et ta pärast õhtusööki pidulikul ootel piibuga „leentooli“ istus. Sel istmel — sarapuuvitstest punutud, põhi vilditükiga pehmendatud, ta enese talvine töö — tavatses ta muidu ainult pühapäeviti istuda.


Kõikjal pragiseb süütenööre.
Kodanikud kiiruga pakivad kohvreid.
Ajaloo pööre
nõuab ohvreid.
Aknaist alla loobitakse toole,
kuhjuvad kindlusiks lauad ja kapid
Rippudes võllas taeva poole
silmi pööritavad papid.



Väga, kõige rohkem kardan surma.
    
Siis ei saa enam istuda toolil.
Tean, siis ei saa enam midagi.
Ma tahan väga toolil istuda.
See on hirm. Tule, aita.

  • Juhan Viiding, "Mis siin salata, annan alla" kogust "Ma olin Jüri Üdi" (1978)


Üks tool. Ja veel kolmas. Ja teine.
Kõik tuba on toole täis.
Kes kurinahk käis siin eile?
Ei tea. Aga keegi käis.

  • Paul-Eerik Rummo, Post festum. Kirjanike Liidu kongressiks 1981, ilmunud kogus "Ajapinde ajab" (1986)

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel