Rahvaloendus

Piibel

Neil päevil sündis, et keiser Augustus andis käsu kirjutada üles kogu riigi rahvas.

2 See esmakordne üleskirjutus toimus ajal, kui Küreenius oli Süüria maavalitseja.

3 Ja kõik läksid ennast kirja panema igaüks oma linna.

4 Nii läks ka Joosep Galileamaalt Naatsaretist üles Juudamaale Taaveti linna, mida hüütakse Petlemmaks, sest ta oli Taaveti soost ja pärusmaalt,

5 et lasta end üles kirjutada koos Maarjaga, oma kihlatuga, kes oli lapseootel.

6 Aga nende sealoleku aegu said päevad täis ja Maarja pidi sünnitama.

Luuka evangeelium 2:1-6

Proosa

Bulba oli hirmus kangekaelne. See oli üks neid iseloomusid, mis võisid välja kujuneda üksnes raskel XV aastasajal Euroopa poolrändrahvastega asustatud nurgas; sellel ajal, kui oma vürstide poolt mahajäetud lõunapoolne ürgne Venemaa oli mongoli metsaliste ohjeldamatute röövkäikude läbi laastatud ja maani maha põletatud; millal koduta ja peavarjuta jäänud inimene muutus siin vapraks; millal ta asus elama ahervaremetele, ähvardavate naabrite lähedusse ja alalise ohu kätte, harjus vaatama surmale otse silma, unustades üldse igasuguse kartuse maailmas; millal iidselt rahulik slaavi vaim lõi sõjakalt lõõmama ja tekkis kasaklus — vene loomuse avar ning suurejooneline väljendus; millal kõik jõeäärsed, koolmelähised, kaldaäärsed nõlvad ja paremad paigad olid täis kasakaid, kelle hulka ei teadnud keegi, ja nende julgetel kaaslastel oli õigus vastata sultanile, kui see tahtis teada saada nende arvu: "Kes neid teab! Nad on meil kogu steppi mööda laiali — kus bairak, seal kasakas" (kus küngas, seal kasakas). See oli tõepoolest vene jõu harukordne väljendus; hädade tuleraud oli selle leegi rahva rinnas lõkkele löönud. (lk 11-12)
- Nikolai Gogol, "Tarass Bulba", tlk Johan Tamm, 1955

Viimane rahvaloendus tegi kindlaks, et liiduvabariikide elanikkond moodustab sada nelikümmend kolm miljonit inimest. Kui kõrvale heita üheksakümmend miljonit talupoega, kes toolide asemel tarvitavad pinke, lavatseid ja muldrikke, Idas aga kulunud vaipu ja matte, siis jääb ikkagi viiskümmend miljonit inimest, kelle koduses elus toolid on esmajärgulise tähtsusega mööbliesemed. Kui aga arvestame võimalikke arvutusvigu ja mõnede Liidu kodanike harjumust istuda kahe tooli vahel ning vähendame nende üldarvu igaks juhuks poole võrra, siis leiame, et meie maal peab olema vähemalt kakskümmend kuus ja pool miljonit tooli. Tõepärasuse huvides loobume veel kuuest ja poolest miljonist. Järelejäänud kakskümmend miljonit on minimaalne arv.

Kesk seda toolide ookeani, mis on tehtud pähklist, tammest, saarest, palisandrist, punasest puust ja karjala kasest, kesk kuuse- ja männitoole peavad romaani kangelased leidma painutatud jalgadega pähklipuust Gambsi tooli, mille Inglise sitsiga ületõmmatud kõhus on peidus madam Petuhhova aarded. (lk 159)

Ilf ja Petrov, "12 tooli". Tõlkinud Harald Haug. Tänapäev, 2005

Luule

...
Vana naine ohkab.
"Poeg on Soomes vangis, tütar Berliinis …"
"Aijaah," saab rahvaloendaja aru.
Ei oska hästi edasi sõnu seada.
"Etsiis üksi…"
"Puha üksi."
"Kes siis mina olen?" kostab teisest toast
käre vanamehehääl.
"Sina ole vait! Ega nad iga lolli ja joodikut ka ei loe!"
...
Külm, pime ja märg. Hirmus. Eestimaa talv.
Rahvaloendaja hüpleb lompide vahel,
libiseb kiilasjääl ja komberdab poris.
Linnas kumab tulesid. Ta läheb üle tee.
Astub majja. Uks tehakse lahkesti lahti.
Ilus noor naine laseb ta sisse. Istuvad,
naine pakub suppi.
"Üksi elate siin?" küsib rahvaloendaja muigamisi,
tõstab lusikaga suppi, püüab mitte luristada.
"Sinuga elades, kallis, on alati natuke,
nagu elaks üksi," ütleb kaunis neid,
silmi supikausist tõstmata.
...
Külm, pime ja märg. Lõõtsub lõikav tuul.
Eestimaa talv.
Rahvaloendaja pressib end majade vahel
vastutuult.
Ta jõuab tohutu paneelmaja ette.
Mõlemal pool ulatub see nii kaugele,
kui silm seletab.
Ülal kaob pilvisse.
Rahvaloendaja ohkab ja astub tuulekotta.
Koridoris seisab vana mees ja laseb ta sisse.
Vaatab teda ja ütleb:
"Näe, ootasin-ootasin. Aga ära ootasin.
Mina olengi viimane eestlane."
...
Vana mees istub laua taga.
Ja põrnitseb rahvaloendajat.
"Üksi elate siin?"
"Üksi," rehmab vanamees mornilt, "teadagi üksi!"
"Lapsi on?"
"On-on. Ja pane see ka kirja, et poeg
on mul ilge siga. Siga ja tõbras! Pane-pane."
"Isa, sellist lahtrit ei ole."

Jürgen Rooste, "*Külm, pime ja märg. … jt luuletusi", Vikerkaar, jaanuar 2012