Mine sisu juurde

Tarass Bulba

Allikas: Vikitsitaadid

"Tarass Bulba" (vene keeles "Тарас Бульба") on Ukraina-Venemaa kirjaniku Nikolai Gogoli romantistlik ajalooline jutustus või romaan, mis kuulub Mirgorodi tsüklisse. Venekeelse teose esmaversioon 1835. aastast oli pigem ukrainameelne, põhjalikult ümber töötatud teine trükk 1842. aastal tugevalt venemeelne. Pealkirja sai raamat peategelase, kasakaataman Tarass Bulba järgi.

Eesti keeles ilmus "Tarass Bulba" 1880. aastal Jakob Kõrve tõlkes (2., parandatud trükk 1912) ning 1955. aastal Johan Tamme tõlkes.


Tsitaadid teosest[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Nikolai Gogol, "Tarass Bulba", tlk Johan Tamm, 1955.


  • "No näita õige ennast, poeg! Sa ajad ju lausa naeru peale! Ja mis papikuued need teil seljas on? Või kannavad akadeemias kõik sihukesi?"
Niisuguste sõnadega tervitas vana Bulba oma kaht poega, kes olid õppinud Kiievi bursas ja jõudnud nüüd koju isa juurde.
Pojad olid just alles hobuste seljast maha tulnud. Mõlemad olid pikad, tugeva kondiga noormehed, kes vahtisid veel altkulmu nagu hiljuti väljalastud seminaristid. Nende tugevaid, tervisest õhetavaid nägusid katsid esimesed karvaudemed, mida habemenuga polnud veel puudutanud. Pojad seisid liikumatult, silmad maas; nad olid jahmunud, et isa neid nõnda vastu võttis. (lk 5, romaani algus)
  • "Noh, las käia rusikatega!" ütles Bulba varrukaid üles käärides. "Ma tahan õige näha, mis mees sa rusika poolest oled!"
Ning pärast kauast lahusolekut hakkasid isa ja poeg tervituse asemel jagama teineteisele tümakaid küll ribide vahele, küll nimmekohta, küll rindu, kord taganedes ja ringi vaadates, kord uuesti peale tungides.
"Vaadake ometi, kulla inimesed: vana on ogaraks läinud! Täitsa aru kaotanud!" kurtis nende kahvatu, kõhn ja hea ema, kes seisis läve juures ja polnud veel jõudnud kallistada oma lapsi, keda ta oli nii kaua igatsusega oodanud. "Lapsed tulid koju, üle aasta pole me neid näinud, aga temal tuleb pähe teab mis; muudkui rusikatega võmmima!"
"Aga vahvasti annab!" sõnas Bulba peatudes.
"Jumala eest, hästi!" jätkas ta ennast pisut kohendades. "Nii et jäta kas või proovimata. Tubli kasakas tuleb temast! Noh, tere kah, pojuke! Las ma kaelustan sind!" Ning isa ja poeg hakkasid teineteist suudlema. "Tubli, pojuke! Igaüht kolgi nii, nagu sa mulle praegu andsid. Ära jäta kellelegi!" (lk 6-7)
  • [Tarass Bulba naisele:] Mine nüüd juba rutem ja too meile lauale kõik, mis on. Pole vaja kukleid, mesipräänikuid, moonipirukaid ega muud suri-muri; tiri meile välja terve oinas, too kits ja neljakümneaastast mõdu! Ja vana kibedat rohkem, mitte mingit äranarritud märga, rosinate ja kõiksugu mokapoolisega, vaid puhast vahutavat märjukest, et see sätendaks ja särtsuks kui kurivaim. (lk 8)
  • [Tarass Bulba:] "Noh, anna oma peeker siia! Mis, kas on hea märjuke? Aga kuldas on va kibe ladina keeli? See'p see on, pojuke, ladinlased olid tobedad — nad ei teadnudki, et märjuke on maailmas olemas. Noh, kuidas teda nüüd kutsuti, toda, kes ladina värsse kirjutas? Kirjatarkuses pole ma tugev ja sellepärast ei tea. Horaatsius vist?"
"Näed, missugune mees on meie taat!" mõtles vanem poeg Ostap endamisi. "Vana, kurivaim, teab kõik ära, aga ise teeb nagu poleks tal aimugi." (lk 10)
  • Ja vähehaaval läks vana Bulba ikka enam ja enam põlema, sai lõpuks päris vihaseks, tõusis laua tagant püsti, ajas enda sirgu ja põrutas jalaga vastu maad. "Hommepäev läheme! Milleks aega viita? Mis vaenlast meil siin oodata on? Misjaoks meile see tare? Milleks meile seda kõike tarvis on? Misjaoks need potid?" käratas Tarass ja hakkas lõhkuma ning puruks pilduma potte ja pudeleid. Vaene eideke, kes oli oma mehe sääraste tempudega juba harjunud, istus pingil ja vaatas kurvalt pealt. Ta ei tohtinud midagi öelda; kuid kuuldes otsust, mis oli temale nii väga kohutav, ei suutnud ta pisaraid tagasi hoida. Ema heitis pilgu oma lastele, kellest teda ähvardas nii kiire lahkumine, ja keegi poleks suutnud kirjeldada ta ääretut tumma ahastust, mis nagu värises ta silmis ja vabises kramplikult kokkusurutud huultel. (lk 11)
  • Poola kuningad, kes said udelli-vürstide asemel nende suurte maa-alade valitsejateks — kuigi kaugeteks ning nõrkadeks valitsejateks —, teadsid, mida tähendasid kasakad ja mis kasu tõi nende sõjaliselt valvas elu. Nad õhutasid kasakaid tagant, sest neile oli niisugune olukord väga meeltmööda. Kuna kuningate võim oli kaugel, siis muutsid kasakate endi hulgast valitud hetmanid oma okoolitsad ja kurennid polkudeks ning korrapärasteks väeringkondadeks. See ei olnud alati püssi all seisev sõjavägi, niisugust poleks keegi näha tahtnud; kuid sõja või ärevate sündmuste korral ilmus igaüks kõige hiljem kaheksa päeva jooksul ratsa ning hambuni sõjariistus lipu alla, saades kuningalt palgaks ainult ühe tšervoonetsi, — ja kahe nädalaga oli koos niisugune sõjavägi, missugust poleks kokku toonud mingid nekrutivõtmised. (lk 12)
  • Ja need sõnad olid kui sädemed, mis kargasid kuiva puusse. Kündja lõi puruks oma adra, õllepruulijad ja viinaajajad jätsid kus seda ja teist oma tõrred-tünnid ja purustasid vaadid, käsitööline ja kaubitseja jätsid oma ameti ja poe kus kurat, peksid kodus potid puruks. Ja kõik, kes nad ka ei olnud, istusid hobuse selga. Ühe sõnaga, vene loomus omandas siin laia ning võimsa hoo ja vägeva väljenduse. (lk 13)
  • Tarass kuulus vanade põliste polguülemate hulka; ta oli kogu olemuselt loodud sõjakära jaoks ja paistis silma oma jõhkra otsekohesusega. Tol ajal hakkas juba avalduma poola mõju vene aadlile. Paljud võtsid omaks poola kombed, hakkasid elama luksuslikku elu, soetasid enestele toreda teenijaskonna, jahikullid, püügimeistrid, korraldasid uhkeid lõunasööke, seadsid sisse õueteenistuse. Tarassile aga see ei meeldinud. Tema armastas lihtsat kasakaelu, läks tülli nendega oma kaaslastest, kes kaldusid Varssavi poolele, ja nimetas neid poola panide sabarakkudeks. (lk 13-14)
  • Tolleaegne õpetamisviis käis tegelikule elule risti vastu; neil skolastilistel, grammatilistel, retoorilistel ja loogilistel peensustel polnud üldse midagi ühist ajaga, neid ei kasutatud kunagi ja neid ei tulnud elus üldse vaja. Koolist tulnud mehed ei saanud mingil juhul rakendada oma teadmisi, isegi neid mitte, mis olid vähem skolastilised. Tolleaegsed teadusmehed ise olid kõige suuremad võhikud, sest nad seisid eemal tegelikust elust. (lk 22)
  • Vojevood Adam Kissel ise, kuigi akadeemia seisis tema hoole ja eestkostmise all, ei toonud bursakuid kõrgemasse ringi ja käskis neid kohelda rangelt. Muuseas — see käsk oli täiesti ülearune, sest rektor ja mungast professorid olid agarad vitsu või nuuti andma, ja nende käsu peale nuhtlesid liktorid sageli nii julmalt oma konsuleid, et need mitu nädalat šarovare sügasid. Paljudel neist polnud sellest üldse midagi ja see tundus neile õige natuke kangem kui hea pipranaps; teisi aga tüütasid lõpuks niisugused alatised keretäied ja nad põgenesid Zaporožjesse, kui aga oskasid sinna teed leida ja kui neid teel kinni ei nabitud. (lk 24)
  • Vahepeal oli stepp juba ammugi võtnud neid kõiki oma rohelisse rüppe, kõrge rohi varjas neid ümberringi, üksnes mustad kasakamütsid vilksatasid veel roheluse vahel.
"Oi, oi, joh! Mis te, poisid, nõnda vaikseks jäite?" ütles Bulba lõpuks oma mõtteist ärgates. "Justkui mõned mungad! Noh, käigu kõik mõtted korrapealt kus kurat! Pistame piibud hambu, paneme tossama, anname hobustele kannuseid ja lendame nii, et lindki meile järele ei jõua!"
Ja kasakad surusid endid hobuste ligi ning kadusid stepi rohtu. Nüüd polnud enam näha nende musti mütsegi; üksnes õhuvoolust mahalitsutud stepirohi näitas nende kiire kihutamise jälge.
Selginud taevast vaatas juba ammugi päike ning valas stepi üle oma elustavalt soojendava valgusega. Kõik, mis kasakate hinges oli hämarat ning unist, kadus silmapilkselt; nende südamed värahtasid nagu linnud. (lk 28)
  • Mida kaugemale, seda kaunimaks muutus stepp. Kogu lõunakaar, kuni Musta mereni, terve see ala, mida kutsutakse praegu Novorossiaks, oli tollel ajal lopsakalt haljendav, neitsilik rohtlaas. Veel mitte kunagi polnud ader puudutanud siinse metsiku taimestiku mõõtmatuid vooge. Üksnes hobused, kes varjasid end selles kõrges rohus nagu metsas, tallasid teda. Midagi ei saanud looduses olla kaunimat kui see stepp. Kogu maapind kujutas endast kuldrohelist ookeani, mille pinnale oli puistatud musttuhat mitmesugust lille. Peenikeste ja pikkade rohukõrte vahelt vilksatasid taevakarva, lillad ja sinised jumikad; kollane leetpõõsas upitas ülespoole oma ladvapüramiidi, rohelisel taustal kirendas valge ristikhein oma päevavarjukujuliste nuttidega; puhmastikus valmis jumal teab kust siia kantud nisupea. Kaelad õieli, saalisid põldpüüd peente rohuvarte vahel. Tuhandehäälne lindude sädistamine täitis õhku. Liikumatult püsisid kõrgel taeva all paigal kullid, tiivad välja sirutatud ja pilk stepirohtu luuramas. Jumal teab kust kaugelt järvelt kajas vastu taamalt mõödalendava metshanedeparve kisa. Mõõdukate tiivalöökidega tõusis rohust lendu kajakas ja ujus toredasti sinistes õhuvoogudes. Seal kadus ta kõrgusse ja vilksatas veel ainult tillukese musta täpina; samas tegi lind õhus uperpalli ja välgatas päikeses. Tont võtku teid, stepid, kui ilusad te olete! (lk 28-29)
  • Väravad avanesid ja sealt kihutas välja husaaripolk, kõikide ratsapolkude uhkus. Kõigil ratsanikel kõrvid argamakid, üks sarnane teisega. Teiste ees kihutas kõigist südim, kõigist ilusam rüütel. Vaskkiivri alt aina lendlesid ta mustad juuksed, lehvis käsivarre külge seotud kallis särp, mille olid tikkinud esimese iluduse kaunid käed. Tarass otse jahmus, kui nägi, et see oli Andri. Võitlustuhinast haaratuna ja põledes ihast käsivarre külge seotud kinki ära teenida, tormas Andri nagu kõige ilusam, kiirem ja noorem hurdakoer kogu karjas. Teda ässitas vilunud jahimees - ja ta pani kihutama, jalad sirgjoonena õhus ning kogu keha kaldunud ühele küljele, tuisates üles lund ja jõudes kihutamisehoos kümme korda jänesest ette. Vana Tarass peatus ja vaatas, kuidas Andri endale teed puhastas, tuiskas laiali, raius ning puistas hoope paremale ja vasakule. Tarass ei kannatanud välja ja käratas: "Kuidas?... Omi?... Omi tapad, kuradi krants? ..." Kuid Andri ei teinud vahet, kes ta ees on, omad või mõned muud; mitte midagi ei näinud ta. Kiharaid, kiharaid nägi ta, pikki-pikki kiharaid, ja luigele sarnanevat rinda, lumivalget kaela ning õlgu ja kõike, mis on loodud meeletute suudluste jaoks. (lk 141)
  • Nii nagu koolipoiss, kes on ettevaatamatult hakanud norima tüli oma kaaslasega ja saanud temalt selle eest joonlauaga hoobi vastu otsaesist, süttib nagu tuli, kargab raevukalt pingist välja ja tormab järele oma ehmunud kaaslasele, valmis teda tükkideks rebima, kuid satub äkki klassi astuva õpetaja ette: silmapilk soikub metsik sööst ning vaibub jõuetu raev. Nõndasamuti kadus silmapilk Andri viha, nagu poleks seda olnudki. Ja ta nägi enda ees üksnes kohutavat isa.
"Noh, mis me siis nüüd teeme?" sõnas Tarass talle otse silma vaadates. Kuid mitte midagi ei osanud Andri selle peale öelda ja seisis silmad maas.
"Noh, poja, kas su ljahhid aitasid sind?"
Andrilt ei tulnud vastust.
"Nii maha müüa? Müüa maha usk? Müüa maha omad? Pea, roni maha hobuse seljast!"
Sõnakuulelikult nagu laps tuli Andri hobuse seljast maha ja jäi hirmust poolsurnuna Tarassi ette seisma.
"Seisa ja ära liiguta ennast! Mina olen sind sigitanud, mina su ka tapan!" ütles Tarass, astus sammu tagasi ja võttis püssi õlalt. Andri oli näost valge nagu lõuend; oli näha, kuidas ta huuled tasakesi liikusid ja kuidas ta sositas kellegi nime; kuid ei olnud see isamaa, ema ega vendade nimi — see oli kauni poolatari nimi.
Tarass tulistas.
Nagu viljapea, mille sirp on maha lõiganud, nagu noor talleke, kes tunneb südame all surmavat terast, nii laskis Andri pea longu ja vajus maha rohule, lausumata ainsatki sõna.
Jäi seisma pojatapja ja vaatas kaua hingetut surnukeha. Ka surnuna oli Andri ilus: ta mehine nägu, mis äsja alles oli täis jõudu ja naistele võitmatut veetlust, avaldas ikka veel imepärast ilu; mustad kulmud varjutasid nagu leinasamet ta kahvatanud näojooni. "Kõigiti oleks võinud ta tubli kasakas olla!" sõnas Tarass. "Kõrge kasv, mustad kulmud, nägu nagu aadlimehel ja käsi tapluses vägev. Kaduma läks, näotult läks kaduma nagu alatu koer!"
"Isa, mis sa tegid? Sina tapsid ta?" ütles Ostap, kes selle ajaga kohale oli ratsutanud.
Tarass noogutas pead.
Ostap jäi üksisilmi surnule otsa vaatama. Tal hakkas vennast kahju ja ta ütles kohe:
"Matame ta ausalt maha, isa, et vaenlased ei saaks teda teotada ega röövlinnud ta konte laiali kanda."
"Küllap maetakse ilma meietagi!" ütles Tarass. "Leidub ta järel itkejaid ja nutunaisi!" (lk 142-144)
  • Dnestr pole väike jõgi ja palju on tal tasaseid käärusid, tihedat kõrkjastikku, madalikke ja sügavaid kohti; kaunilt särab jõe peegelpind, kajades luikede valjust kisast, ja uhke sõtkas lendab kiiresti jõepinnal, ning palju neppe, punapugulisi nõgikikkaid ja igasugu muid linde on ta roogudes ja kaldaäärsetel. Kasakad sõitsid kiiresti kitsastel kahetüürilistel paatidel, töötasid jõudsasti aerudega, möödusid ettevaatlikult madalikest, heidutades õhkutõusnud linde, ja — rääkisid oma atamanist. (lk 181, romaani lõpp) - Dnestr