Valvsus
Piibel
[muuda]- Vaadake ette, valvake, sest teie ei tea, millal see aeg on käes!
- 34 Nii nagu inimene, kes reisis võõrsile ja jättis oma maja, andes sulastele meelevalla, igaühele tema töö, ja uksehoidjal käskides valvata,
- 35 nõnda valvake nüüd, sest te ei tea, millal majaisand tuleb, kas õhtul või keskööl või kukelaulu ajal või varahommikul,
- 36 et ta äkitselt tulles ei leiaks teid magamas.
- 37 Aga mida ma ütlen teile, ütlen kõigile: Valvake!
- Markuse evangeelium 13:33-37
Proosa
[muuda]- Poola kuningad, kes said udelli-vürstide asemel nende suurte maa-alade valitsejateks — kuigi kaugeteks ning nõrkadeks valitsejateks —, teadsid, mida tähendasid kasakad ja mis kasu tõi nende sõjaliselt valvas elu. Nad õhutasid kasakaid tagant, sest neile oli niisugune olukord väga meeltmööda. Kuna kuningate võim oli kaugel, siis muutsid kasakate endi hulgast valitud hetmanid oma okoolitsad ja kurennid polkudeks ning korrapärasteks väeringkondadeks. See ei olnud alati püssi all seisev sõjavägi, niisugust poleks keegi näha tahtnud; kuid sõja või ärevate sündmuste korral ilmus igaüks kõige hiljem kaheksa päeva jooksul ratsa ning hambuni sõjariistus lipu alla, saades kuningalt palgaks ainult ühe tšervoonetsi, — ja kahe nädalaga oli koos niisugune sõjavägi, missugust poleks kokku toonud mingid nekrutivõtmised. (lk 12)
- Nikolai Gogol, "Tarass Bulba", tlk Johan Tamm, 1955
- Miss Bridget Allworthy (nii oli daami nimi) nägi õigusega naise välises veetluses ainult püünist endale kui ka teistele; ise aga oli ta oma käitumises nii ettevaatlik ja valvas, nagu oleks tal isiklikult karta kõiki tema sugu ähvardavaid püüniseid. Olen üldse tähele pannud, kuigi see võib lugejale mõttetusena tunduda, et seda liiki valvsus - nagu politseipatrullidki - on kõige agaramalt platsis just seal, kus oht on kõige tühisem.
- Henry Fielding, "Tom Jones", I raamat, II peatükk. Tõlkinud Valda Raud
- Kahtlus ei tohi ületada valvsuse piire, muidu võib ta ohtlikuks muutuda.
- Georg Lichtenberg, "Aforisme", tlk August Sang ja Kersti Merilaas, LR 28/1972, lk 36
- Süstemaatilise polüseemia mallid võtavad üldistatult kokku nimisõna iseäraliku võime "venida" vajadusel tähistama väga mitmesuguseid asju: kui eset, siis ka (sellega seonduvat) tegevust, (selle) materjali, (selle sisse mahtuvat) kogust jm; kui asutust, siis ka sealseid inimesi, samuti hoonet, kus asutus toimib, vahel ka tegevust. Eks peitub selleski seesama keeleökonoomia: on väga mugav kasutada üht ja sama sõna ühe situatsiooni kõigi osaliste (elementide) jaoks. Siiski ei tohi teate edastaja valvsust päris kaotada: ta peab veenduma, et teade läks pärale nii, nagu ta välja saadeti, nagu ta mõte (sisu) oli. Kui see ei õnnestu, sest rikutud on vähima pingutuse põhimõtte seesmist tasakaalu, siis on sujuv suhtlus häiritud. (lk 20)
- Margit Langemets, "Kui palju ja kuidas on sõnadel eri tähendusi?", Oma Keel 19/sügis 2009, lk 13-20
- Mõne hetke pärast olid juhtunu ning imelikult tuttav naeratus Helenil meelest läinud. Alles oli vaid valu jalas. Tuleb vist röögatu sinikas, aga see pole eriti ohtlik. Tohutult vähe sellest, mis valu teeb, on tõeliselt ohtlik, ja vastupidi: tõeliselt ohtlik annab endast harva tuntavalt märku. See toimib vaikselt, ja kui omadega valmis saab - kui sa oled tühjaks õõnestatud ja nii palju kahjustatud, et pääsu enam pole -, alles siis tekivad sümptomid ning sa adud, et sind on tabanud miski, mille suhtes oleksid pidanud valvas olema. Aga kuidas, kui sul polnud õrna aimugi -?
- Radioaktiivne kiirgus. Ideed, tegemised ja inimesed, milles sa olid nii kindel, et isegi ei märganud neid - otsekui rajaneks maailm paratamatult ning iseenesestmõistetavalt nendel, kuid tegelikult oli asi risti vastupidi, nii et nad hävitasid toda maailma, ja sealjuures mingit häiret andmata -
- Nii kaua, kui valus on, mõtles ta, on kõik korras. Alles siis, kui valu enam ei ole, olen ma ohus, sest kui valu lakkab, kaotan ma valvsuse. Kõigist valudest kõige reetlikum on valu, mis kunagi ei alga.
- See, kes oleks saanud sel hetkel - kui ta longates edasi bussiterminali poole kiirustas - näha, mis tema peas toimub, oleks näinud inimest, kellele valu oli turvatunde allikas. Pelutav? Kindlasti. Tavatu? Kes teab. (lk 23)
- Maria Küchen, "Õnnelik hoor", tlk Mari Jesmin, 2002
Luule
[muuda]Oo, kes te lambi ümber peate vahti,
nüüd kandke hoolt, et leek ei söestaks tahti.
Ja kellel hõõguv halg veel ahjus praksab,
see säästku puid niikauaks kui ta jaksab.
Nii paljud väsivad ja vaovad unne.
Kes nüüd on maas, neid enam koit ei tunne.
Kes nüüd end unustavad kas või hetkeks,
neid enam päev ei vaja rõõmsaks retkeks.
Öö neisse poeb ja hangub mustaks malmiks.
Vaid kaarnakraaks neil kajab hauasalmiks
ja kui kord Hommik idas läidab leegi,
siis nende mälestust ei leina keegi.
- Heiti Talvik, "Öö" kogust "Kohtupäev" (1937)