Radioaktiivsus

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Radioaktiivne kiirgus)

Proosa[muuda]

  • Mateeria aluseks on vesinik, selle ürgvormiks vesinikuaatom, millest tulenevad kõik mateeriavormid kuni kõige kõrgemateni välja. Seda oli Ahas õppinud füüsikateadusest juba keskkoolis käies. Vesiniku aluseks on õieti üksainus prooton, positiivse elektriga laetud osake. Prooton vabana on surmav igale elunähtusele. See on see radioaktiivne kiirgus, mis nähtamatuna läbistab elavad koed ja hävitab need. On aga selle prootoni ümber keerlema löönud elektron, negatiivse laenguga varustatud osake, on sündinud vesinikuaatom ja prootoni kuri, surmav jõud on neutraliseeritud, aatom on tasakaalus, harmoonias. Sellel harmoonial püsib püsti kogu universum oma mateeriahulgaga. Kui ei oleks maailmas elektrone, mis prootoneid kui mateeria põhialust korrale kutsuvad, siis ei oleks praegust maailma ega inimest selles. Elektronid on siis need, mis on andnud mateeriale ta vormid, et sellest on saanud väljuda inimenegi oma humanistliku vaimuga. (8. ptk)
    • Albert Kivikas, "Nimed marmortahvlil IV", Tallinn: Olion, 2002, lk 116


  • See oli sel kevadel, kui inimesed hakkasid järsku rääkima, et salat on radioaktiivseks muutunud. Naised kõnelesid sellest juurviljapoodides. mehed vangutasid kodus päid ega asunud päris kindlale seisukohale. Eelmisel aastal oli sedasama öeldud redise kohta. Ja kes jõuab mäletada, mis enne seda räägiti.
    • Astrid Reinla, "Nõiaprotsess", rmt: Astrid Reinla, "Inimestega", Tallinn: Eesti Raamat, 1982, lk 19


  • Mõne hetke pärast olid juhtunu ning imelikult tuttav naeratus Helenil meelest läinud. Alles oli vaid valu jalas. Tuleb vist röögatu sinikas, aga see pole eriti ohtlik. Tohutult vähe sellest, mis valu teeb, on tõeliselt ohtlik, ja vastupidi: tõeliselt ohtlik annab endast harva tuntavalt märku. See toimib vaikselt, ja kui omadega valmis saab — kui sa oled tühjaks õõnestatud ja nii palju kahjustatud, et pääsu enam pole —, alles siis tekivad sümptomid ning sa adud, et sind on tabanud miski, mille suhtes oleksid pidanud valvas olema. Aga kuidas, kui sul polnud õrna aimugi —?
Radioaktiivne kiirgus. Ideed, tegemised ja inimesed, milles sa olid nii kindel, et isegi ei märganud neid — otsekui rajaneks maailm paratamatult ning iseenesestmõistetavalt nendel, kuid tegelikult oli asi risti vastupidi, nii et nad hävitasid toda maailma, ja sealjuures mingit häiret andmata —
Nii kaua, kui valus on, mõtles ta, on kõik korras. Alles siis, kui valu enam ei ole, olen ma ohus, sest kui valu lakkab, kaotan ma valvsuse. Kõigist valudest kõige reetlikum on valu, mis kunagi ei alga.
See, kes oleks saanud sel hetkel — kui ta longates edasi bussiterminali poole kiirustas — näha, mis tema peas toimub, oleks näinud inimest, kellele valu oli turvatunde allikas. Pelutav? Kindlasti. Tavatu? Kes teab.
  • Maria Küchen, "Õnnelik hoor", tlk Mari Jesmin, Tallinn: Avita, 2002, lk 23