Redis

Redis ehk aedrõigas (Raphanus sativus) on ristõieliste sugukonda kuuluv juurvili, mida tunti juba vanas Roomas. Redise juurt kattev kest võib olla valge, roosa, punane, kollane, violetne või must, sisu on enamasti valge.

Proosa

Leidub muidugi inimesi, kes neid õpetlikke arutlusi lugedes vihaselt ütlevad: "Mis see siis olgu, too sell vatrab igasugustest mittesöödavatest naatidest ja väätidest, aga ei tuleta ühegi sõnaga meelde porgandeid, kurke, nuikapsast ega lehtkapsast, ei lillkapsast ega sibulat, porrulauku ega redist, isegi mitte sellerit, murulauku või peterselli, rääkimata juba suurepärasest valgest peakapsast!" /---/ Selle etteheite peale ma vastan, et ühel oma elu väga paljudest ajajärkudest olin ma samuti mõne porgandi- ja kapsa- ning salati- ja nuikapsapeenra omanik. /---/ Saabus aeg ja see näitas, et ma pean päevas sada kakskümmend redist nahka panema, sest mitte keegi meie majas ei tahtnud neid enam nähagi. Järgmisena tabas mind salatiuputus, millele järgnes muidugi kivikõvade nuikapsaste orgia.
- Karel Čapek, "Aedniku aasta". Tõlkinud Lembit Remmelgas. Tallinn, Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus, 1964, Loomingu Raamatukogu nr 40/41, peatükk "Aedviljakasvatajatest".

Vanasti olid n-ö redised: pealt küll oldi punane, aga seest enda arvates täitsa valge. Ei tea, kas varsti hüppavad välja kartulid – olin küll pealt pruun siin mitu aastat, aga seest olen ikka valge? Ma tahan näha inimesi, kes hakkavad ütlema, et ma kaitsesin tegelikult ikka seestpoolt Eesti välispoliitikat. Ma tahan näha, kuidas vingerdatakse välja sellest praegusest taagast. See on kollaboratsionismi probleem.
- Toomas Hendrik Ilves, Toomas Hendrik Ilves: kas varsti hüppavad Eestis välja kartulid - olin küll pealt pruun mitu aastat, aga seest olen ikka valge? Intervjuu Erik Moorale. Eesti Ekspress, 14. oktoober 2020

Luule

Redised kõik nokib auklikuks
Niikui sulgunud on köögiuks
Hõbelusikad ta tassib oma kappi
Pärast ropenda või kutsu miilits appi
Ei see aita mitte kägu juba
Lusikad kõik maha parseldand

Mul on varas kellakägu
Litanokk ja seanägu

Villu Tamme, "Varas kellakägu" kogus "Sorlimeki plät" (1998), lk 11