Aedniku aasta

"Aedniku aasta" on Karel Čapeki 1929. aastal ilmunud humoristlik teos, mis kirjeldab inimese suhet maaga, peamiselt aiaga. Eesti keelde tõlkis teose Lembit Remmelgas (1964).

Tsitaadid

Tsitaadid väljaandest: Karel Čapek, "Aedniku aasta" [1929], tlk Lembit Remmelgas, LR 40/41 1964.

Ärgu keegi arvaku, et aedniku töö on bukooliline ja mediteerimist võimaldav tegevus. See töö on täitmatu kirg nagu kõik muugi, kui tema kallale asub põhjalik inimene. (lk 9)

Pungade puhkemine kuulub nähtuste hulka, mida meie, inimesed, nimetame looduslikuks protsessiks, ainult et pungade puhkemine on ühtaegu ka protsessioon. Ka kõdunemine on looduslik protsess, kuid ei meenuta mingil määral toredat marssi; ma ei tahaks luua mingit tempo di marcia’t kõdunemisele kui nähtusele. Aga kui ma oleksin muusikamees, looksin ma "Pungade marsi"; kõigepealt hakkaks kostma leedripuu pataljonide kerge kõnd, siis lööks sekka sõstarde rühmade samm; sinna hakkaks vahele kõlama pirni- ja õunapuude pungade raske astumine, samal ajal tinistaks ja helistaks noor rohi kõigil pillikeeltel nii valjusti kui võimalik. Ja selle orkestri helide saatel marsiksid distsiplineeritud pungade polgud väsimatul sammul aina edasi — "uhketes ridades", nagu räägitakse sõjaväeparaadide puhul. Üks kaks, üks kaks: issand jumal, milline ülev protsessioon! (lk 37)

... kui te astute peenrale, et sealt koristada kuivanud oksakest või välja kiskuda jultunud võilille, astute te harilikult mullapõues peituvale liilia või kullerkupu võsukesele; see kidiseb te jala all ja te tardute ehmunult ning häbiga paigale; sel hetkel peate ennast koletiseks, kelle kapjade all ei jää kasvama ainsatki rohuliblet. Või te kobestate ülima ettevaatusega peenramulda ja kisute päris kindlasti kabliga lõhki putki ajava sibula vöi lõikate labidaga jäägitult maha anemoonivõrse; kui te kohkunult tagasi tõmbute, lömastate oma pöiaga õitsva priimula või murrate maha kukekannuse noore ladva. Mida suurema ettevaatlikkusega te töötate, seda rohkem teete pahandust; ainult aastate praktika õpetab teile kätte õige aedniku müstilise ja karmi enesekindluse, millega ta astub, kuhu juhtub, ega talla siiski midagi maha; ja kui tallabki, siis ei tee ta sellest vähemalt välja.

Seda ma ütlesin küll niisama möödaminnes. (lk 40-41)

Sektantluse olemus ei seisa selles, et midagi suure innuga tehakse, vaid selles, et millessegi innukalt usutakse. (lk 82)

Mees, kes rajab kiviktaimlat, tunneb end kükloobina, kui ta kuhjab nii-ütelda toore jõuga kivimürakaid üksteise otsa, ehitades kõrgustikke ja orge, nihutades mägesid paigast ja kujundades kaljusid. Kui ta siis ristluudest kangena on oma hiiglasliku töö lõpetanud, märkab ta, et kõik näeb hoopis teisiti välja kui tema romantiline mägismaastik, mille ta oli loonud oma kujutluses; et tema looming meenutab suurt rusu- ja kivihunnikut. Kuid ärge heitke meelt; aasta pärast muutub see kivilasu kõige kaunimaks, tillukestest, õitest kirendavaks ja imetoredasti haljendavaks lillekuhilaks; ja suur on siis teie rõõm. Ma ütlen teile — rajage kiviktaimla. (lk 89-90)

Kui mu õnnis ema nooruses kaarte välja ladus, sosistas ta alati ühe pakikese kohal: "Mis on mul jalgade all?" Tollal ei suutnud ma taibata, miks huvitab teda nii väga, mis tal jalgade all on. Ja alles paljude-paljude aastate möödudes hakkas see mind samuti huvitama. Ma avastasin otsekohe, et mu jalgade all on maa. (lk 91)

Ka jumalatel on oma aastaajad. Suvel võib inimene olla panteist, võib pidada end osakeseks loodusest; kuid sügisel võib inimene pidada end ainult inimeseks. Ja kui me ka ei löö risti ette, pöördume ometi kõik aegamisi tagasi elu allikate juurde. Iga kodukolle lõõmab kodujumalate auks. Koduarmastus on samasugune religioon nagu mõne tähtedetaguse jumala kummardamine. (lk 101)

Teadke, aednikust inimesed, et neil sügisestel päevadel võib veel teostada ümberistutamist. Kõigepealt tuleb põõsas või puu võimalikult sügavalt ümbert lahti kaevata; seejärel pistetakse labidas talle alla ja tõstetakse, kusjuures harilikult murdub labidavars pooleks. (lk 102-103)

Siinkohal on muide sobiv juhus öelda mõni sõna elu salapärasest ringkäigust: hobune sööb kaeru ja saadab need siis omakorda nelkidele või roosidele, mis tuleval aastal kiidavad selle eest jumalat nii meeltülendava lõhnaga, et võimatu kirjeldada. Muide, aednik tajub seda meeltülendavat lõhna juba aurava sõnnikuhunniku juures; ta hingab seda ahnelt sisse ja laotab selle jumaliku anni hoolikalt aeda mööda laiali, otsekui määriks ta oma laste leivaviilakale marmelaadi peale. (lk 105-106)

Ja siis puhkevad õitsele veel lehed — kollased ja purpursed, roostekarva ja oranžid, piprakaunapunased ja tumedalt verevad; ja punavad, päikesevärvi, mustad ja sinakaläikelised marjad; ja raagus okste kollane, ruuge ja helehall koor; ei, me pole veel lõpetanud. Ja isegi siis, kui lumevaip katab maad, jäävad tulipunaste marjadega tuhmjassinine astelpõõsas ja mustad männid ja elupuud ja jugapuud; kõigele sellele ei tule eales lõppu.

Ma ütlen teile, surma ei ole; ei ole ka talveund. Me ainult kasvame ühest ajajärgust teise. Me peame elu suhtes kannatlikud olema, sest elu on igavene. (lk 106-107)

See on silmapete, nagu sureksid lilled sügisel; vastupidi — siis nad just sünnivad. Me ütleme, et loodus puhkab, tegelikult tungib ta sel ajal edasi nagu meeletu. Ta ainult sulges kaupluse ja laskis varbkardinad alla; kuid nende taga pakitakse juba uut kaupa lahti ning riiulid on täis, nii et vajuvad looka. Inimesed, see ongi tõeline kevad; see, mis praegu pole valmis, ei saa enam valmis ka aprillis. Tulevik ei ole mitte ees, vaid võrsete kujul juba käes; ta on juba meie hulgas; aga seda, mida pole meie hulgas, seda ei saa olema ka tulevikus. Me ei näe võrseid, sest nad on mulla sees; me ei tunne tulevikku, sest ta on meis endis. Vahel tundub meile, et meist, kes me oleme maetud mineviku kuivanud säilmete alla, õhkub kõdulõhna; aga kui me võiksime näha, siis veenduksime, kui palju tüsedaid valgeid võrseid rajavad endale teed selles vanas kultuurpinnases, mida nimetatakse tänaseks päevaks; kui paljud seemned ajavad idusid; kui paljud vanad taimed koguvad ja koondavad jõudu elavaisse pungadesse, mis ükskord puhkevad õitsvale elule; kui me võiksime näha tuleviku varjatud pulbitsemist meie endi hulgas, siis ütleksime arvatavasti, et meie mured ja meie skeptitsism on suur-suur jama; et kõigest kõige parem on olla elav inimene; see tähendab — inimene, kes kasvab. (lk 110-111)