Koletis

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Kimäär, Château de Pierrefonds, Oise, Prantsusmaa
Tiivuline gorgoneion Pegasusega (7. sajand eKr, Sürakuusa)

Proosa[muuda]


  • Me peame vahel looma olematuid kolle ja koletisi, mis esindaksid neid asju, mida me päriselus kardame.
  • Koletised on päris. Kummitused samamoodi. Nad elavad meie sees ja mõnikord nad võidavad.


  • Psühhiaatriast ei olnud Vanaema Weatherwax midagi kuulnud ega oleks sellest igatahes midagi teada tahtnudki. Mõned kunstid on liiga mustad isegi nõidadele. Tõsi küll, ta tegeles pealoogiaga - oli tegelnud nii kaua, et valdas seda meisterlikult. Ja ehkki psühhiaatri ja pealoogia vahel võib leida pealiskaudset sarnasust, on need praktikas tohutult erinevad. Kui psühhiaatril tuleb tegemist mehega, kes kardab, et teda ajab taga suur ja kohutav koletis, siis püüab ta meest veenda, et koletisi pole olemas. Vanaema Weatherwax seevastu annaks mehele lihtsalt tooli, mille peal seista, ja hästi raske kaika. (lk 260-261)


  • Cassie oli viieaastane ja oskas ennast niisama hästi maksma panna nagu ema. Fran oli ta enne kooli lugema õpetanud - aga õpetaja Henryle oli ka see vastukarva olnud. Tüdruk võis olla lärmakas ja põikpäine ning mõnikord mõtles isegi Fran, samas end hirmsa kahtluse pärast põlates, kas ta oli loonud ninatarga koletise.
"Oleks tore," oli õpetaja Henry esimesel lastevanemate koosolekul jäiselt öelnud, "kui Cassie kuulaks vahel kohe esimesel korral sõna. Ilma et ma peaksin üksikasjalikult seletama, miks ma midagi teha palun."
Fran, kes oli oodanud kiitust, et tema tütar on geenius, keda on rõõm õpetada, tundis alandust. Ta oli varjanud pettumust, kaitstes südikalt oma kasvatuspõhimõtteid. Lastel peab olema enesekindlust ise otsustada ja autoriteete trotsida, oli ta öelnud. Kõige vähem tahtis ta, et tema laps oleks alandlik muganduja. (lk 23)


  • Ma ei käinud kunagi külas. Me elasime surnuaia kõrval, küla viimasel tänaval, viimases majas. Olin õues pori sees mängides õnnelik. Mõnikord oli taevas selge, aga mina armastasin tuult, vihma ja pilvi. Vihm kleepis juuksed otsaesisele, kaelale ja silmadele. Tuul kuivatas juuksed ja paitas mu nägu. Pilvedesse peitunud koletised jutustasid mulle tundmatutest maadest. (lk 15)


  • Olin just saanud kingiks oma esimese fotoaparaadi ning kuna ma pidevalt unustasin uut kaadrit ette keerata, tegin kõige kummalisemaid pilte, kus majad seisid pea peal, kus laevad sõitsid üksteise sisse ning inimesed ja loomad sulasid kokku koletisteks. Olukord minu peas sarnanes nende piltidega. Esimest korda elus ei suutnud ma uute muljete tulva vastu võtta, ta tormas mu kallale, kiskus mind siia ja sinna, rõõmu hulka sugenes peapööritus ja väsimus. (lk 34)

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel

Vaata ka[muuda]