Koletis
Mine navigeerimisribale
Mine otsikasti
Tiivuline gorgoneion Pegasusega (7. sajand eKr, Sürakuusa)
Proosa[muuda]
- Riik? Mis on riik? Hää küll! Avage siis kõrvad, sest nüüd ütlen teile oma sõna rahvaste surmast. Riigiks hüütakse külmemat kõigist külmadest koletistest. Külmalt ta valetabki; ja see vale roomab ta suust: "Mina, riik, olen rahvas." Vale on see! Loojad olid need, kes rajasid rahvad ja panid nende üle ühe usu ja ühe armastuse: nõnda nad teenisid elu. Hävitajad on need, kes seavad püüniseid paljudele, hüüdes neid riigiks: nad riputavad mõõga inimeste üle ja sada himustust. Kus on veel rahvas, sääl ta ei mõista riiki ja vihkab teda kui kurja silma ning pattu kommete ja õiguste vastu.
- Me peame vahel looma olematuid kolle ja koletisi, mis esindaksid neid asju, mida me päriselus kardame.
- Koletised on päris. Kummitused samamoodi. Nad elavad meie sees ja mõnikord nad võidavad.
- Stephen King, "Hiilgus", 1977
- Psühhiaatriast ei olnud Vanaema Weatherwax midagi kuulnud ega oleks sellest igatahes midagi teada tahtnudki. Mõned kunstid on liiga mustad isegi nõidadele. Tõsi küll, ta tegeles pealoogiaga - oli tegelnud nii kaua, et valdas seda meisterlikult. Ja ehkki psühhiaatri ja pealoogia vahel võib leida pealiskaudset sarnasust, on need praktikas tohutult erinevad. Kui psühhiaatril tuleb tegemist mehega, kes kardab, et teda ajab taga suur ja kohutav koletis, siis püüab ta meest veenda, et koletisi pole olemas. Vanaema Weatherwax seevastu annaks mehele lihtsalt tooli, mille peal seista, ja hästi raske kaika. (lk 260-261)
- Terry Pratchett, "Maskeraad", tlk Triinu Pakk-Allmann, 2005
- Cassie oli viieaastane ja oskas ennast niisama hästi maksma panna nagu ema. Fran oli ta enne kooli lugema õpetanud - aga õpetaja Henryle oli ka see vastukarva olnud. Tüdruk võis olla lärmakas ja põikpäine ning mõnikord mõtles isegi Fran, samas end hirmsa kahtluse pärast põlates, kas ta oli loonud ninatarga koletise.
- "Oleks tore," oli õpetaja Henry esimesel lastevanemate koosolekul jäiselt öelnud, "kui Cassie kuulaks vahel kohe esimesel korral sõna. Ilma et ma peaksin üksikasjalikult seletama, miks ma midagi teha palun."
- Fran, kes oli oodanud kiitust, et tema tütar on geenius, keda on rõõm õpetada, tundis alandust. Ta oli varjanud pettumust, kaitstes südikalt oma kasvatuspõhimõtteid. Lastel peab olema enesekindlust ise otsustada ja autoriteete trotsida, oli ta öelnud. Kõige vähem tahtis ta, et tema laps oleks alandlik muganduja. (lk 23)
- Ann Cleeves, "Ronkmust", tlk Karin Suursalu, 2016
- Ma ei käinud kunagi külas. Me elasime surnuaia kõrval, küla viimasel tänaval, viimases majas. Olin õues pori sees mängides õnnelik. Mõnikord oli taevas selge, aga mina armastasin tuult, vihma ja pilvi. Vihm kleepis juuksed otsaesisele, kaelale ja silmadele. Tuul kuivatas juuksed ja paitas mu nägu. Pilvedesse peitunud koletised jutustasid mulle tundmatutest maadest. (lk 15)
- Ágota Kristóf, "Eile", tlk Triinu Tamm, 2001
- Olin just saanud kingiks oma esimese fotoaparaadi ning kuna ma pidevalt unustasin uut kaadrit ette keerata, tegin kõige kummalisemaid pilte, kus majad seisid pea peal, kus laevad sõitsid üksteise sisse ning inimesed ja loomad sulasid kokku koletisteks. Olukord minu peas sarnanes nende piltidega. Esimest korda elus ei suutnud ma uute muljete tulva vastu võtta, ta tormas mu kallale, kiskus mind siia ja sinna, rõõmu hulka sugenes peapööritus ja väsimus. (lk 34)
- Hermynia Zur Mühlen, "Lõpp ja algus", tlk Viktor Sepp, 1981
