Mull

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • Mul pole olnud kontrolli omaenda elu üle. Ma olen elanud täielikus mullis. Nad leidsid mu ja valisid mu osa jaoks välja. Ja nüüd püüan ma meeleheitlikult leida oma teed sellest läbi.


  • Koed olid lapse tulekule teed tehes rebenenud. Teda tiriti just­kui tormi sisse. Sünnitus võttis ta keha ja kogu teadvuse ning lõikas ta universumist ära ja kuigi sel hetkel polnud talle miski selgem kui see, et piin tuli tema enda seest, püüdis ta selle eest ära liikuda.
Ta arvas, et sureb.
See oli küll ainus kord, kui ta tõesti nii mõtles. Ja samas, et see pole võimalik.
Aga selles valus oli ka midagi ilusat ja tagantjärele mäletas ta õigupoolest vaid seda osa. Ebamäärane võimas lainetus alakehas ja soe voog, mille peale jalad tõmbusid iseenesest kõverasse ja puusad hakkasid õõtsuma; midagi sellist võis ta nüüd taga igat­seda, et üks jõud, mis on suurem kui ta ise, kannaks ta minema. Ta tahtis olla jääkristall tormis, mull järve jääst vabal hallil vee­pinnal. (lk 27)


  • Korraga saab mulle kõik selgeks, nii selgeks, et ma ohkan kergendatult. Muidugi, just sellepärast ma siin käingi! Kuna palatis miski ei muutu. Elsa on kogu aeg siin, osavõtmatu ja liikumatu. Ta hingab kogu aeg samasuguses rütmis. Asjad, nii palju kui neid on, asuvad kogu aeg samades kohtades. Ainult tooli liigutatakse mõne sentimeetri või meetri võrra, aga muidu on palat nagu mull, milles aeg on peatunud. Mull, millesse mul on ajutine sissepääs.
Kui kauaks ma sellesse mulli jään?
Kui kauaks Elsa sellesse mulli jääb? (lk 66)