Mull

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • Mul pole olnud kontrolli omaenda elu üle. Ma olen elanud täielikus mullis. Nad leidsid mu ja valisid mu osa jaoks välja. Ja nüüd püüan ma meeleheitlikult leida oma teed sellest läbi.


  • Koed olid lapse tulekule teed tehes rebenenud. Teda tiriti just­kui tormi sisse. Sünnitus võttis ta keha ja kogu teadvuse ning lõikas ta universumist ära ja kuigi sel hetkel polnud talle miski selgem kui see, et piin tuli tema enda seest, püüdis ta selle eest ära liikuda.
Ta arvas, et sureb.
See oli küll ainus kord, kui ta tõesti nii mõtles. Ja samas, et see pole võimalik.
Aga selles valus oli ka midagi ilusat ja tagantjärele mäletas ta õigupoolest vaid seda osa. Ebamäärane võimas lainetus alakehas ja soe voog, mille peale jalad tõmbusid iseenesest kõverasse ja puusad hakkasid õõtsuma; midagi sellist võis ta nüüd taga igat­seda, et üks jõud, mis on suurem kui ta ise, kannaks ta minema. Ta tahtis olla jääkristall tormis, mull järve jääst vabal hallil vee­pinnal. (lk 27)


  • Korraga saab mulle kõik selgeks, nii selgeks, et ma ohkan kergendatult. Muidugi, just sellepärast ma siin käingi! Kuna palatis miski ei muutu. Elsa on kogu aeg siin, osavõtmatu ja liikumatu. Ta hingab kogu aeg samasuguses rütmis. Asjad, nii palju kui neid on, asuvad kogu aeg samades kohtades. Ainult tooli liigutatakse mõne sentimeetri või meetri võrra, aga muidu on palat nagu mull, milles aeg on peatunud. Mull, millesse mul on ajutine sissepääs.
Kui kauaks ma sellesse mulli jään?
Kui kauaks Elsa sellesse mulli jääb? (lk 66)


  • Me elasime nüüd omamoodi mullis, mis eraldas meid vähemalt osaliselt argisest maailmast. Ma ei suutnud enam meenutada viimast korda, mil ise mingeid asju ajamas käisin või lihtsalt niisama pargis jalutasin. Iga käik nõudis läbirääkimisi nii seoses turvalisuse kui ajakavaga. Mull meie ümber hakkas aegamisi moodustuma kampaania käigus, kui Baracki tuntus kasvas ning üha vajalikumaks muutus seada piire meie ja üldsuse vahele - ning mõnedel juhtudel ka meie ning meie sõprade ja pereliikmete vahele. Mullis elamine oli kummaline ja ma ei nautinud seda eriti, ent samas ma mõistsin, et nii on kõige parem. Tänu politseieskordile ei jäänud meie autod enam valgusfooride taha seisma. Me käisime harva maja eesuksest sisse ja välja, kui oli võimalik käia kiirustades läbi töötajate sissepääsu või kaubalaadimise punkti kõrvaltänaval. Salateenistuse seisukohast - mida vähem nähtavad me saime olla, seda parem. (lk 300)