Jalg

Julie Wilhelmine Hagen-Schwarz, "Jalad" (1848)

Jalg on loomade kulgemiselund: jäse, mis kannab looma keha ja aitab tal liikuda. Seene puhul on jalg pigem seismiselund.

Piibel

Seejärel kallas ta vett vaagnasse ning hakkas pesema jüngrite jalgu ja kuivatama rätikuga, mis oli tal vööl.

6 Siis tuli ta Siimon Peetruse juurde. Too ütles temale: "Issand, kas sina tahad pesta minu jalgu?"

7 Jeesus vastas: "Mida mina teen, seda sina praegu ei tea, aga küll sa pärast saad aru."

8 Peetrus ütles talle: "Mitte mingil juhul ei pese sina mu jalgu!" Jeesus vastas talle: „Kui mina sind ei pese, siis ei ole sul osa minuga."

9 Siimon Peetrus ütles talle: "Issand, ära siis pese üksnes mu jalgu, vaid ka käsi ja pead."

10 Jeesus ütles talle: "Puhtaks pestul ei ole vaja pesta muud kui jalgu, sest ta on üleni puhas. Ka teie olete puhtad, kuid mitte kõik."

Johannese evangeelium 13:5-10

Proosa

Kui tunneme üht jalga külmana ja teist soojana, aimame, et üks neist ei ole meie oma. (lk 17)
Sandaal on jala suukorv. (lk 18)
Kuuldes müüjat küsimas: "Te siis ei vaja sokke?", häbenevad meid meie jalad. (lk 21)
Sukkadeta naine kohutab rohkem, sest ta hullud jalad on hullusärgita. (lk 21)
Beebi teretab iseennast, andes kätt oma jalale. (lk 23)
L annab järgnevale tähele jalaga. (lk 26)
Põlve pealt on jalad märkimisväärselt kiilad. (lk 30)
Sukakauplustes müüakse jalgu väsinud naistele. (lk 35)
Surma ei ole kuulda, sest tuppa tulles paneb ta jalga sussid. (lk 39)
Toolid kasutavad pimedust selleks, et oma peremeestele jalga taha panna. (lk 43)
Kõige raskem on banketil seedida lauajalga. mis jagamisel meile langes. (lk 44)
Elevantidel paistavad jalgade otsas olevat purihambad, mis neil suus puuduvad. (lk 47)
Reuma on jalgade peavalu. (lk 49)
- Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad", tlk Jüri Talvet, LR 2/1974

Suve tuntakse õieti palja jala kaudu, ja kui see jäse jälle saapasse pistetakse, siis ta nutab - higi, teinekord ka verd.

Paljas jalg on ka see õige kevadkuulutaja. Kui ta enam maapinnast külmi judinaid kehale ei tõmba, siis on päriskevad käes. Esimesel päeval on paljad tallad veel kruusa vastu hellad, kuid teisel hommikul on neile juba harjumusenahk alla kasvanud ja jooks läheb. Tallanaha kallal läheb nüüd lahti see ainulaadne ning kõigile ökonoomiaseadustele vastukarvaline nähtus: mida enam sa seda ainet kulutad, seda rohkem teda saab, s.o.: seda paksemaks ta muutub. Sügiseks on ta sul nii kõvaks parkunud, et võid lasta traavlit mööda rukkikõrsvälja. Kui kõnnid seal harilikku käiku, siis libistad iga sammuga teravaid õletüükaid küliti maha ja lähed üle nagu mööda vetruvat õlgmatti. Aga kui silmad äkitselt siga kurja peal, siis sähvatab läbi pea, et nüüd on talle paras juhus anda nii selle kui eelmiste saamatajäänud pahategude karistuseks, - siis unustad oma valitud sammudega kure-astumise; siis lased üle kõrsvälja, kuidas juhtub, tõukad oma päkki maha, kuidas nad aga satuvad. Kõrretüükad torkavad küll vastu, mis jaksavad, aga taldadel pole viga midagi, ainult tulitavad takka järele. Ja seda isegi meelepäraselt - nagu härrasmehe keha pärast tellitud massaaži.

Isegi üle niidetud ristikuvälja kannatab see imenahk jooksu ära. Ja nood tüükad alles on midagi! Ainult süda tuleb sel juhul hästi kõvaks teha, sest see on juba mõnevõrra sinnapoole, nagu fakiirijooks mööda raudnaelte teravikke. See peab juba olema eriline ränk vihastus või hullu meelne ehmatus, et seda valujooksu ette võtta.

Seesugused jalad on su suvise vabaduse tähtsam alus, nendega rändad kõik metsad ning tandrid läbi. (lk 135)

Kuid nüüd veidi ka paljajala-rõõmudest. Mis mõnu neile tuleneb vees solistamisest, sellest on juba räägitud. Mis paitav on taluõuede tihedail kummelimurudel kõndimine, see olgu siin samas ära kiidetud. Mismoodi maitseb tallaalustele suvine ja värvimata majapõrand, seda head soovitan proovida. Määrast lõbu võib pakkuda maanteel marssimine, sellega lõpetame käesoleva lõigu. Tuleb valida maanteel riba, kus vankrirehvid pikemat aega on toimetanud kruusa peenendamist. Tuleb siis astuda sesse tolmukihisse, mis teepinda katab, vaat siis on talla, eriti ta õrnema keskosa iga mahapanek kohe lausa sametine, õrnalt embav ja parajasti soe. Ja see ei maksa midagi. Kallid kuurordid seda lõbu ei tunne ega võimalda. (lk 136)
- Artur Adson, "Neli veskit" [1946], rmt: "Neli veskit. Väikelinna moosekant. Ise idas - silmad läänes", Eesti Päevalehe AS, 2010

Neli jalga hea, kaks jalga halb!
- George Orwell, "Loomade farm"

Tüdruk tõttas edasi, kuid siis hüüdis Pipi:

"Kas tal on ehk üleloomulikult suured kõrvad, mis ulatuvad õlgadeni?"

"Ei," vastas tüdruk ja pööras hämmeldunult ringi. "Ega sa ei taha öelda,et nägid mõnda meest, kes nii suurte kõrvadega mööda läks?"

"Ma pole kunagi näinud kedagi, kes kõrvadega käiks," ütles Pipi. "Kõik, keda ma tean, käivad jalgadega."

Astrid Lindgren, "Pipi Pikksukk", tlk Vladimir Beekman, rmt: "Pipi Pikksuka lood", 1999, 4. trükk, (lk 42-43)

Řáholeci metsas levis hommikul kuuldus, et röövel Rumcajs hakkab õppima paljajalu käimist. Tulid seda vaatepilti jälgima põdrad ja oravad, kaljule laskus istuma kotkas ja puuoksale tihane, kivide vahelt vahtisid uudishimulikult ussid ja sisalikud.

Kui päike oli tõusnud, ütles Rumcajs:

"Nüüd hakkan peale."

Ta pani püstoli ära, Manka palus, et taevas teda kaitseks, ja Rumcajs astus esimese sammu koopast välja.

Kohe esimese sammuga lõi ta varba vastu kivi, teisel sammul jäi tal siil jala alla, kolmanda jättis ta targu astumata. Ta istus kännule.

"Ma ei hakka ometi metsloomadele tsirkust tegema."

Václav Čtvrtek, "Rumcajs", tlk Leo Metsar, 1976, lk 80

Tool kriuksatas - kapten Porgand kummardus jälle üle laua. "Ärge pange pahaks, inspektor Pessimal, aga kas ma tohiksin uurida, millised ellujäämist ohustavad olukorrad võivad topeltraamatupidamise juures tekkida?"

A. E. Pessimal ohkas. "Rahandusaasta lõpu poole võib asi päris ohtlikuks minna, kapten. Kuid ma saan aru, mida te silmas peate, ja kinnitan teile, et ma olen lugenud iga viimast kui selleteemalist memuaarideraamatut, käsiraamatut, päevikut ja pudelisse pandud teadet - selle all mõtlen ma muidugi pudelist võetud teadet -, mis on praegu kättesaadavad, ja uskuge mind, te oleksite hämmastunud, kui kuuleksite, milliseid hirmsaid otsuseid inimeste grupid vahel langetama peavad, et vähemalt mõned, kui mitte kõik, ellu jääksid. Klassikaliseks näiteks on laevahukust pääsenud meremehed, kes triivivad paadiga ookeanil, kusjuures päästmisvõimalus on imeväike. Tavaliselt on kombeks süüa üksteise jalgu, aga varem või hiljem kuivab koibadevaru kokku, kui ma tohin nii väljenduda. Seejärel tekib küsimus, kes peab surema, et teised ellu jääda saaksid. See on hirmus matemaatika, kapten." (lk 170-171)

Terry Pratchett, "Tubakas", tlk Allan Eichenbaum, Tallinn: Varrak, 2012

Siiralt usun, et meil on olemas esimees, kellel küll amputeeriti jalg, aga see ei tähenda seda, et ta muutub kuidagi, kuidas ma viisakalt ütlen... Ei oska õiget sõna leida. Ühesõnaga: jalg on jalg, see pole pea!
- Yana Toom 2015. aastal Õhtulehes, kommenteerides Savisaare jätkamist poliitikas

Vanasõnad

Iga jalg teeb isejälgi.
Iga king vajutab (pigistab) oma jalga.
Jalg seina, hambad varna.
Kel jalad põlvini poriga, sel suu kõrvuni väega.
Kel nälg, sel jalad.
Kelle jalg tatsub, selle suu matsub.
Kergeid jalgu kiidetakse, laisku jalgu laidetakse.
Kätel otsid, jalal leiad.
Külm teeb jalad alla.
Laps noorem, jalg kärmem.
Noor jalg jooksma, vana püha pidama.
Omad jalad viivad, omad jalad toovad.
Parem paar viiske kui paljajalu.
Parem vana king kui paljas jalg.
Pikem jalg astub pikemad sammud.
Teine jalg hauas, teine haua äärel.
Terve jalg läheb tööle, haige ahju peale.
Vana samm kahandab jõudu, noore samm kasvatab.
- "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Välislingid